Eesti Elu
Meie globaalne mikroriik ja selle elanikud
Arvamus 01 Dec 2011  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Aasta tagasi Eesti Rahvusringhäälingu võrgulehel ilmunud kirjutises viis ajakirjanik Ott Tammik kõik väljaspool Eestit paiknevad eestlaste kogukonnad ühise nimetuse alla – „globaalne mikroriik“. Selle geograafiliselt olematu, kujuteldava riigikese elanikkonna moodustavad siis kõik väljaspool Eestit elavad eestlased. Neid on praegu mõnedel hinnangutel üle 160.000. Kui arvestada, et Eestis on umbes 950.000 eestlast, siis ulatub eestlastena määratletavate inimeste üldarv maailmas 1,1 miljonini ning neist umbes 14% elab praegu väljaspool kodumaad. Vähemalt 100-liikmeline eesti kogukond paikneb 24 välisriigis.

Tammik tõdeb, et meil on võimalus säilitada oma kogukond ja olemasolu ka väljaspool Eestit. Talle sekundeerib ajakirjanik ja kirjanik Epp Petrone, kes kirjutab oma ajaveebis: „Eesti asja aetakse ikka rohkem missioonitundest. Tasa ja targu, vabalt, vaarisade moodi.“ Mitmes riigis ilmuvad eestikeelsed lehed, tegutsevad koolid, kirikud, koorid jt tegevusgrupid. Niisiis – soovi korral saab eestlust jätkuvalt edendada ja oma riiki tutvustada välismaal ka tänapäeval. Mõistagi vajavad väliseestlased sidet Eestiga, kuid sama vajalikud on nende jaoks ka suhted saatusekaaslastega – globaalse mikroriigi teiste elanikega. Kuidas seda saavutada, on omaette keeruline küsimus.

Eesti Televisiooni saates „Pealtnägija“ oli hiljuti juttu meie kuulsast sumomaadlejast Kaido Höövelsonist ehk Barutost, kes nimetas end väljaspool kodumaad elavaks eestlaseks, mitte aga väliseestlaseks. Tal on kindel plaan pöörduda tagasi Lääne-Virumaale asuvasse kodutallu pärast spordikarjääri lõpetamist. Eesti vägilane on Jaapanis lausa iidol. Tänu temale teavad miljonid jaapanlased, kus asub Eesti ja kui eriline see väike riik on.

Eelmisel nädalavahetusel äratas suusamaailmas tähelepanu Toronto eesti noormees Lenny Väljas, kes saavutas Kuusamos toimunud murdmaasuustamise MK etapil Kanada võistkonna koosseisus 5. koha. Lenny, kes loodab pääseda järgmisele taliolümpiale, peab oma eesti juuri tähtsaks ja seda rõhutatakse ka uudistes. Need eesti sportlased on meie rahvale ja riigile au ja kuulsust toonud. Muidugi on palju teisigi andekaid eesti sportlasi, kultuuriinimesi, diplomaate ja teadlasi, kes Eestit välisriikides parimal viisil esindavad ja kellest on meie lehes juttu olnud.

Eesti meedias on püütud välismaal elavaid eestlasi kategooriatesse paigutada ehk liigitada mitte ainult nende asukohamaa järgi, vaid ka ajalooliste tegurite põhjal. Eestlaste väljarände ajalugu ulatub 1850ndatesse aastatesse. Siis mindi põhiliselt Venemaale, kus 1920ndatel elas ca 200.000 eestlast. Paljud rändasid sealt edasi USAsse, Kanadasse ja ka mujale. Arvukalt lahkus eestlasi välismaale ka 1920ndate II poolel – eesti kogukonnad tekkisid tol ajal Argentinas, Brasiilias ja Austraalias. Keegi nimetas ühes internetikommentaaris sel perioodil välja rännanud eestlasi ja nende järglasi põlisteks väliseestlasteks. Ehkki mõned nendest kannavad küll veel eestipärast nime, on nad juba ammu sulandunud kohalikku kultuuri.

Need väliseestlased, kes II maailmasõja keerises poliitilistel põhjustel kodumaalt võõrsile põgenesid, on uutel asukohamaadel auga täitnud oma missiooni – säilitanud eestluse ja aidanud kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. Neid võiks pärjata ehedate väliseestlaste tiitliga. Tulevikus selgub, kas nende järglased on valmis eestluse missiooni võõra rahva seas sama innukalt jätkama. Kas kuskil laia mere taga asuv Eesti, kust taat ja memm on siia tulnud, suudab neid sedavõrd inspireerida, et paneb tagasihoidlikust keeleoskusest hoolimata südame hõiskama, nagu lauludes lubatakse? Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhi Margit Sutropi hinnangul on eestlaseks olemine ja Eesti kodanikuks jäämine välismaal suure küsimärgi all. Dr Sutrop, kes peab eesti keele oskust rahvuse säilimise seisukohast prioriteetseks, märkas Torontos viibides, et isegi hiljuti Eestist saabunud peredes kipuvad lapsed keelt kaotama (PM, 26.11.11). USAs 23 aastat elanud Ott Tammik kirjutab, et tunneb isiklikult emigrante, kes meelega oma lastele eesti keelt ei õpetanud. Miks?

Viimastel aastatel on globaalse Eesti mikroriigi elanikkond täienenud uute eestlaste ehk hiljutiste ümberasunutega. Nemad on tõelised maailmakodanikud, kes lähevad välismaale tööle või õppima, mitte aga eestlust säilitama. On igati loomulik, et noored inimesed ihkavad ringi vaadata, avastada ja end proovile panna, kogeda midagi uut ja värskendavat. Statistikast koorub aga välja murelik trend, et ka praegustel segastel ja tööpuuduse aegadel on Eestist lahkujaid ikka rohkem kui tagasipöördujaid.


President Toomas Hendrik Ilves arutles läinudsuvisel kohtumisel sotsiaaldemokraatidega selle üle, keda nimetada väliseestlasteks ja kes on see „õige“ eestlane. „Kui umbes sama palju inimesi on Eestist ära läinud viimase 20 aasta jooksul, kui läks viimase sõja ajal, siis ühed on väliseestlased ja teised on kes? Kes on siis see õige eestlane?“ küsis riigipea. Küsimus jäi õhku rippuma.

On jäänud meelde, et Mikk Mikiver (†) küsis 2000. a ESTO Rahvuskongressil, kas välismaal elav eestlane erineb Eestis elavast eestlasest tõesti nii palju, et teda tuleb teistmoodi nimetada. Jah, ega pole vajagi eestlasi liigitada, sest meid on ju nii vähe. Kui meie juured on sügavalt Maarjamaa mullas, oleme kõik õiged ja tõelised eestlased.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus