Toronto Eesti Meeskooril on kaunis traditsioon kostitada oma kuulajaskonda advendiaegse jõulumuusikaga. Ka tänavune aasta polnud erand. 7. detsembri õhtupoolikul, kui tuisutaat näitas õues esmakordselt oma hästi pahurat palet, läks Eesti Maja suures saalis arvukas hulk laulusõpru koos meeskooriga kuljuste kõlinal sellesama tuisutaadi muinasmaale. Muinasjutt on sageli nõnda ilus, et muudab ka reaalsuse talutavaks.
Meeskoor ise pakkus sel aastal mitmeid meeldivaid üllatusi. Kavas oli mitu uudisteost, vähemalt siinse publiku jaoks. Solistideks olid bariton Avo Kittask ja trompetist Miikael Tenno, mõlemad koori laulvast koosseisust. Värvi lisas vaskpillide ansambel Enn Kiilaspea juhatusel, kes samuti kõik kooriliikmed. Ühe laulu juures oli kasutatud etlejat, kelleks oli Heli Tenno – nagu rõhutamaks, et oleme küll mehed kui metsapullid, aga natuke naiselikku õrnust kannatame välja. Koor ise oli arvuliselt veidi suurem kui oleme viimasel ajal harjunud nägema, rõõmustavalt hakkas silma mitu noort kuju, ja mis peaasi – häälerühmade tasakaal oli positiivselt muutunud: esimene tenor säras ja sulas tüsedate mahlakate bassidega meeldivalt kokku. Keskmised häälerühmad ärgu solvugu. Nende olemasolu pole sugugi vähemtähtis, äärmuste rohkuse või vähesuse püüab kõrv lihtsalt paremini kinni ja neist sõltub rohkem.
Tehkem seekord nii, et lausugem kõigepealt halvemad sõnad hinge pealt ära. Rääkigem sellest, mis täiuslikust naudingust vajaka jäi, mida saaks ja võiks paremini teha, mida poleks tahtnud kuulda või märgata. Kui lauluvennad kohe karmi kriitikaga üle valada, siis on pärast kergem kõike kiiduplaastriga kinni katta ja haiget saanud kohale peale puhuda – varesele valu, harakale haigus...
Kooridistsipliin jättis soovida ses mõttes, et koorijuhi jälgimine polnud alati täpne. Kahtlustan, et selles on süüdi koosseisu kasv liiga vahetult enne kontserti, mis tähendab vähest kokkuharjutamist. Sisseastumised polnud ühtlased, koor ei ilmutanud terviklikkust kohe laulu alguses, vaid sobitas end kokku laulmise vältel, mis jättis mitte kontserdi, vaid harjutuse mulje. Noodist laulmisega ei olda veel sel määral kodus, et noodileht ei oleks tõkkeks silmakontaktile dirigendiga (noot peas või pea noodis – mäletate seda kulunud väljendit?). Häirivalt mõjus sagedane esimesele noodile „sisse sõitmine“. Ikka kipume tegema asju vastupidises järjekorras – esmalt hakkame laulma ja siis avame suu. Ka diktsioon oli ebapuhas.
Kui seesama värskelt nahutada saanud koor aga kord laulma pääses, siis oli selle toredat ja tüsedat meeskooriheli lihtsalt rõõm nautida. Intonatsioon oli laitmatu, dünaamika kontrollitud nii võimsas fortissimos kui lüürilises pianos. Esimeses osas oli üllatusi palju. Alo Ritsingu „Teretus“ Vettiku samanimelise laulu asemel mõjus värskendavalt. Sisaski „Ood armastusele“ on mõeldud nais- ja meeskoorile. See probleem lahendati osavalt, lastes Heli Tennol naiskoori osa deklameerida, mida siis mehed täiendasid lauluga. Huvitav helitöö, mida tahaks tervikuna kuulda ja milleks kuuldavasti eelseisval laulupeol võimalus avaneb. Kuid ka esitatud viisil oli see nauditav. Heli selge diktsioon ja hästitabatud tunnetus lõi meeleolu, mida kooril oli hõlbus üle võtta ja samaga jätkata. Avessoni „Nõmm“ Juhan Liivi sõnadele oli ehk nõudlikem pala esimeses osas ja ühtlasi mõjuvaim. Sellega tehti lugupidav kummardus lahkunud muusiku mälestusele. Dirigendi palvet aplausist loobuda aktsepteeris publik üksmeelses arusaamises.
Esimese osa lõpetas Avo Kittask kolme lauluga Charles Kipperi klaverisaatel. Kaks esimest laulu olid Salme Purrelt: „Ma näen kodumaa taevast“ ja „Valguse poole“. Mõlemad siinkirjutajale senikuulmatud, kuid otsemaid südamesse minevad. Laulja oli hiilgavas vormis ning tõlgendas helilooja sõnumit täpselt ja tabavalt. Kolmandaks lauluks oli Adamsi „Jeruusalemm“, mis esitati laitmatult, kuid sageli kuulduna ei üllatanud.
Pärast lühikest vaheaega muutus kontserdi ilme täielikult jõululikuks. Miikael Tenno trompetisoolo jõuluilmelise improvisatsiooniga, taas Charles Kipperi saatel, võeti vastu vaimustusega. Miikaeli trompet on üha enam ja enam helisevaks muutunud, improvisatsioon ise maitsekas, kus trompeti kui instrumendi omapära osavalt ära kasutatud.
Vaskpillide ansambel mängis „Oh sa õnnistav“, andes publikule võimaluse kaasa laulda ning laulu vältel, õigemini lauldes sammus ka uuesti lavale koor, esitades viis jõululaulu, autoriteks Sibelius, Tormis, Alo Ritsing, Raid ja ameerikalik Bernard. Siingi oli palju uut, kus eriti mõjule pääses Tormise Paistu rahvalaulu motiivile loodud „Jõulud tulevad“. Ka Raidi prantsuse rahvaviisi töötlus „Kolm kuningat“ oli kompositsioonilt huvitav ja suurepäraselt esitatud. Bernardi „Tuisutaadi muinasmaal“ oli koori põline „leivanumber“, mis seekord pühendati kahe lauluvenna mälestusele II tenori rühmast: Paul Truupere ja Elmo Poolar. Truuperelt on selle laulu eestikeelsed sõnad, mida äsjalahkunud Poolar erilise mõnuga laulis.
Kava lõpuks esitati veel Adami igihaljas „Oh õnnis öö“ Avo Kittaskiga sooloosas ja Charles Kipperiga klaveril ning Toi „Jõuluvalgus koidab“ vaskpillide ansambli saatel. Esimene lauldi kohaliku rahva esindajate huvides kahes keeles.
Tulid lilled, tulid lisapalad. Esimees Madis Virro tänusõnad nii tegijaile kui kuulajaile. Lauldi veel koos paar tuntud jõululaulu ja koorilt muidugi traditsiooniline „Püha öö“.
Oli ilus ja igati nauditav pärastlõuna. Lõpetuseks tahaks lisada, et kui koor suudab oma praegust koosseisu hoida (ja loodetavasti ehk ka täiendada), siis võib loota, et eeloleval suvel läheb Torontost Eestisse laulupeole tugev ja distsiplineeritud meeskoor. Kõik eelmainitud puudused on tubli tööga hõlpsasti kõrvaldatavad. Jätkugu lauluvendadel selleks indu ja püsivust.
