Kümme minutit enne videvikku.
Viimased kuldsed päikesekiired helkisid meid ümbritsevatel mäetippudel kui ma kontrollisin patrulli. Kõik oli korras. Iga mehel oli relvastuseks automaat karabiin, kolm kolmekümnest padrunisalve ja kaks käsigranaati. Ei näinud midagi kellegi küljes rippumas, mis oleks võinud lärmi teha ega ka midagi läikivat. Woodsonil oli signaali raketid ja nende laskmise padrunid. Raadio töötas. Mu kell näitas, et ilmateates märgitud videviku alguseni oli veel kümme minutit. Videviku algul kavatsesin alustada patrullile minekut, sest vaenlane meid siis enam oma positsioonidelt ei suutnud näha ja nähtavus oli veel küllalt hea, et lubada meil kiiresti liikuda oma varitsuspositsioonile kahe rinde vahel.
Ütlesin Maele, meie üksust täiendama saadetud Korea sõdurile, et ta kutsuks mind 10 minuti pärast, läksin punkrisse ja viskasin narile pikali. Mae oli tubli mees. Ainult 18 aastat vana, aga ta oli Korea sõja selle algusest kaasa teinud. Kõik taganemised ja rünnakud, Inchoni dessant ja nüüd „Vana Kiilakas“ nagu kutsusime mäge mille kaitsmine oli meie üksuse ülesanne. Rinnal oli tal kuue tolli pikkune sügav arm, mille oli sinna jäädvustanud puna-hiinlase tääk. Ta teenis Korea Armee seersandina 60 senti kuus ja ei hädaldanud kunagi.
Mul oli tavaks enne patrullile minekut veel kord läbi mõelda mida oli vaja teha ja meeles pidada, et ka järjekordne patrull õnnestuks. Olin selliseid patrulle juba kümnete kaupa juhtinud ja ega mul selle üle enam mõtiskleda enam vaja polnudki. Pealegi näisid sõjatandril saatuslikuks saavat just sellised asjad millest ei osanudki mõelda.
Nagu see Bouncing (hüplev) Betty. Nii kutsusime väikseid mürske mis oid mõeldud meie positsioonidele hiilivate vaenlaste püüdmiseks. Mürsk pandi mõne-tollise toki otsa püsti. Trikli küljes olid peenikesed traadid, kinnitatud põõsaste ja okste külge nii, et need meie poole hiiliva vaenlasele jalgu jääksid. Kui jäid, siis viskas väike padrunilaeng mürsu umbes meetri kõrgusele enne kui see lõhkes, et võimalikult palju hävitustööd teha.
Mehed väljas rääkisid valju häälega. Brennan küsis Maelt, vist juba sajandat korda, miks korealased ei või ise oma neetud sõdasid sõdida, kui nad üldse peavad vajalikuks sõdida nende kasutute mägede ja poriste riisipõldude pärast. Ta kinnitas, nagu alati, et temal pole kõige vähematki põhjust riskida oma eluga sõdides mingite Põhja Korea ja Hiina kommunistidega. Nood pole temale ta kodukohas Iowas midagi paha teinud ja kui Lõuna Koreal on nendega kana kitkuda, las pidagu nad siis ise oma lahinguid.
Küllap tal õigus oli. Vaevalt, et Iowa osariigis kommunistid kunagi teda tülitasid ja ega ta Stalinist ning kommunistidest midagi ei teadnudki.
Mina teadsin. Mõtted siirdusid poisipõlve kaugel Eestis. Olin kümneaastane kui venelased tulid ja mina tajusin võõraid vallutajaid oma kodumaal. Kuigi mul oli juba tollal selge, et vene sõdurid on halvad – olin teiste poistega pidanud mängulahinguid matkides neid milles meie isad olid Vabadussõjas kunagi päriselt võidelnud. Vene sõduritest me muidugi lugu ei pidanud, aga nende lärmakaid tanke oli meil siiski põnev vaadata. Varem olime tanke näinud ainult paraadil. Jooksime tankide kõrval ja kui mõni jäi teele seisma, harilikult seetõttu, et lint oli ratastelt ära tulnud, aitasime isegi sõduritel tee pealt polte otsida, mis olid tankidelt pudenenud. Vene sõdurid hakkasid parandustöid tehes kõvasti kisama ja kõiksuguseid tööriistu ja varuosasid tassima. Ega me aru ei saanud mida sõdurid karjusid, aga kisast võis järeldada, et tegemist oli tähtsate asjadega.
Meile oli kõik see uus ja huvitav.
Poisid olid ühel arvamisel – laupäeva hommikused metsiku lääne filmid kiiresti revolvreid tõmbavate kouboidega, galoppivate hobustega ja metsikute indiaanlastega olid palju põnevamad, aga nende jaoks oli vaja isalt või emalt viisteist senti lunida ja minul kaasnes sellega alati küsitlus koolitöö tegemisest ning viiuli ja klaveri harjutamisest.
Rahva hulgas levisid lõbusad lood sellest, kuidas vene ohvitseride naised olid tulnud peole aluskleitides peokleitide asemel ja sellest kuidas nad kasutasid klosetipotte pesukaussideks. Poepidajad olid algul õnnelikud, sest venelased ostsid poodidest kokku kõik millest oli muidu raske lahti saada. Kui aga levisid kuuldused arreteerimistest ja poeletid hakkasid järjest tühjemaks jääma, lõppesid ka lõbusad lood. Rahva seas levis hirm, mida ka minuealised tajusid.
Mällu kerkis öö kui tänavatel liikusid veoautod, laaditud meeste, naiste ja lastega, keda valvasid mundris mehed. Tulin oma naabripoisi Elmo juurest malet mängimast. Oli kuuvalge öö ja need veoautod näisid kummalised. Kui koju jõudsin, pakkis ema kohvreid ja käskis mul ja õel riietega voodisse minna. Isa rääkis telefonil. Ema ütles, et peame võib-olla Venemaale sõitma. Meie ukse taga veoauto tol öösel ei peatanud.
Järgmisel päeval kuulsin, et meie lähedal raudteel seisab rong kus olevat eelmisel ööl kodudest veoautodega äraviidud inimesed. Pikk rong koosnes loomavagunitest. Vagunite ülal asuvad väikesed aknad olid okastraadiga trellitatud ja sealt paistis vahetevahel inimeste nägusid. Rongi valvasid vene mundrimehed ja rongi ümber oli kogunenud palju rahvast. Just kui ma lähedale jõudsin, kanti eemale naist kelle nägu ja juuksed olid verised. Kohalolijad selgitasid, et ta oli üritanud minna ühe vaguni juurde, et anda läbi akna vett ja käterätte õele, kes sünnitas seal last.
Väljas küsis keegi reamees Lewisilt, kes oli täna naasnud oma viie-päevaselt puhkusreisilt Bangkokis, mida ta seal tegi. Juba ammu oli säärastele küsimustele välja kujunenud standard vastus: „Jõin ja keppisin.“ Vastus kutsus esile siiski mõned naeruturtsatused, enne kui mehed hakkasid jälle hädaldama oma teenistuse üle Korea lahingutandril.
Brennan teatas valju häälega mitu päeva tal on veel vaja rindel olla, enne kui ta sellest neetud sõjast minema saab ja Korea korealastele jätab. Teine mees kordas juba ammu tuttavat refrääni, et tal pole mingit põhjust kommunistidega sõdides siin rindel kannatada ja oma eluga riskida.
Mõtlesin, et minul oli. Minu isa oli minust mitu aastat noorem kui ta läks vabatahtlikult Vabadussõtta Eesti Vabariiki looma. Selle, minu sünni- ja kodumaa olid kommunistid võtnud minult, mu omastelt, mu sõpradelt ja mu rahvuskaaslastelt. Kommunistid anastasid mu kodumaa ja hävitasid mu kodu, kõik selle mille mu isa ja ta võitluskaaslased olid saavutanud.
Meenus päev kui ma vaatasin ema ja õega tuhahunnikut kus oli olnud meie kodu, enne kui venelased selle lähedal laskemoona rongi õhku lasid, et enne Saksa sõjaväe eest põgenemist veel paarkümmend elamut hävitada. Mõtted siirdusid päevale kui ma läksin pärast Tallinna pommitamist läbi rusuhunnikute appi sõpradele, et aidata jalgratta raamil viia Nõmmele nende sodiks pommitatud kodust nende vähest järeljäänud varanatukest.
Minul oli põhjust kommunistide ja tohutu kommunistliku kurjuse impeeriumi vastu sõdida. Kommunistid hävitasid minu ja paljude mu rahvuskaaslaste kodud, sundisid minu pere ja palju teisi pagulaspõlve, küüditasid, hävitasid, põletasid, tapsid. Meenusid mu lemmikluuletaja Marie Underi kurvad sõnad: „Astun vaikselt jõululumist rada üle kannatava kodumaa. Igal lävel tahaks kummardada, ükski maja pole leinata.“