MEELIS MANDEL: Kui korrumpeerunud on Eesti meedia? ERR
Eestlased Eestis 02 Feb 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Meelis Mandel, Äripäeva peatoimetaja

Teen täna erandi ja räägin majanduskommentaaris hoopistükkis ajakirjandusest. Tõsi, ajakirjanduse ja raha omavahelistest seostest, kuid ikkagi eelkõige meedia eetilistest tõekspidamistest ning reeglitest Eestis. Teema, mida toimetused isekeskis arutavad, kuid millest palju ei kirjutata/räägita väljapoole.

Eelmisel nädalal kerkis seoses osade peatoimetajate Vene riigi rahadega kinni makstud Moskva reisiga ja saadud sülearvutitega kõneaineks korruptsioon meedias. Arutatakse teemal – kas raha eest saab ajakirjanduse sisu Eestis kallutada?

Ma ei usu seda. Ma julgen väita, et Eesti peavoolu meedia, suuremad toimetused on sõltumatud. Isegi eelmise aasta lõpus justiitsministeeriumi tellimusel valminud mahukas uurimistöö korruptsioonist meedias ei paljastanud tegelikult midagi, mis annaks põhjust häirekella löömiseks.

Jah, Eesti ajakirjandus on kohati olnud mu meelest liiga võimutruu ehk ei ole kergitanud diskussiooni võimueliidile ebamugavatel teemadel. Näiteks sisulist debatti Euroopa Liiduga liitumisest 2000ndate aastate alguses või krooni devalveerimise plussidest ja miinustest enam kui kahe aasta eest või kasvõi meie sõdurite osalemisest Iraagi/Afganistani sõjas. Sinna ritta asetaksin ka suhtumise Keskerakond vs "valged" parteid, mille ilmekamaks näiteks oli turmtuli sotside pihta, kes julgesid Keskerakonnaga Tallinnas koalitsiooni astuda.

Aga see kõik on tingitud toimetuse sisemistest tõekspidamistest ja tsensuurist, mitte äraostetavusest. Raha eest endale soodsate artiklite saamine Äripäeva veergudele on võimatu. Ja arvan end teadvat, et sama printsiip kehtib ka Postimehes, Päevalehes, Õhtulehes, Ekspressis.

Tagasi tulles aga kommentaari alguse ehk kinnimakstud reiside juurde, siis siin näen ma aga taas süvenevat ohtlikku trendi, mis tundus kaks-kolm-neli aastat tagasi juba kadunud olevat. Ausalt öeldes see üllatab mind.

Arvasin siiralt, et pärast 2003. aastat, mil me kurikuulsast ajakirjanike kinnimakstud Egiptuse puhkusereisist kirjutasime, on asi vaid paremaks läinud. Et see pole enam teema. Aga võta näpust. Lisaks eelnimetet Moskva reisile olen nüüd kuulnud ka mõnedest teistest, palju soojemasse kohta kinnimakstud reisidest, mille tulemusena on ilmunud asukohariiki tutvustavad artiklid ja klipid.

Jah, toimetustel on raha vähe ja välismaa reisid tunduvad taas ahvatlevad, kuid sõltumatus on kõige alus. Siin ei tasu tegeleda enesepettusega, et ega me seepärast vastuvõtjale soodsat lugu ei kirjuta, kui lennukipiletid või majutuskulud kaetakse.

Meie eetikakoodeksis on punkt: "Äripäeva ajakirjanikud, fotograafid ja kujundajad tohivad end koolitada Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste organisatsioonide ning meediafondide kulul." Kõik. Just täna näiteks vastasime eitavalt Saksamaa välisministeeriumi ettepanekule saata oma ajakirjanik nädalaks Saksamaale finants- ja majanduskriisi tagajärgedega tutvuma. Ahvatlev, kuid siiski ei. Kui peame vajalikuks mõnda komandeeringut, teeme seda ise.

Põhjus, miks ei reisita firmade või isegi erinevate riikide kulul, on, et see vähendab päeva lõpuks toimetuse sõltumatust lugeja silmis ja annaks võimaluse eetikapiiri pidevalt endale soodsas suunas nihutada. Isegi, kui konkreetsest reisist mingit promojuttu ei tulegi.

Mäletan, et meid isegi kritiseeriti, kui deklareerisime kaks aastat tagasi, et kehtestasime esimese Eesti meediaväljaandena Äripäevas oma ajakirjanikele ettevõtete kinnimakstud reisidele nulltolerantsi ehk ei lasknud enam firmadel hüvitada erandina ka auto- ja tehnoloogiaajakirjanike komandeeringukulu. Teadupoolest auto- ja tehnoloogiaajakirjanike kinnimakstud osalemine välistestidelt või väliskonverentsidelt on maailmas üsna tavaline. Mu meelest pole see õige. Ja täna võib öelda, et meie lugeja pole seetõttu ka millestki olulisest ilma jäänud.

On veel üks ohtlikuvõitu trend, mis ajalehtedest on silma hakanud. Tingituna reklaamituru madalseisust üllitavad toimetused hulgakaupa erinevaid teemalehti, kus kitsa valdkonna reklaami oma tiraaži vahel eksponeerida. Ja neis on alati ka mingi sisu, mingid artiklid. Kusjuures teinegi kord on artikkel seotud üsna otse kõrvaloleva reklaamiga või siis teemalehe enda sponsoriga.

Seega pole tegemist sõltumatu sisuga ning selliseid artikleid ei tohi a) kirjutada toimetuse ajakirjanik ja b) lugejale tuleb kommertstekst selgelt ka ära märkida. Soovin jõudu toimetustele oma tõekspidamistele kindlaks jäämisel.

Lõpetuseks. Kõigest hoolimata Eesti ajakirjanduses, vähemalt olulisemates toimetustes korruptsiooni pole. Kaude tõendab seda ka suurparteide "oma meedia" loomine ja meedia suukorvistamise soov. Viimase puhul pean ma silmas justiitsminister Rein Langi algatusel valminud seadustepaketti, mis hetkel Riigikogus ja millest ma loodan, et seda vastu ei võeta. Sest seda pole vaja.

Eesti ajakirjandus lähtub oma tegevusest lisaks olemasolevatest ja täiesti piisavatest seadustest eetikakoodeksist, mida ta tõesti pühaks peab. Kuigi poliitikutel, kel teadupoolest eetikakoodeksit pole, näib mõnikord seda raske uskuda.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus