Müüt see muidugi on, sest ükski suvi ei kesta igavesti, kuid illusioonide maailmas on hea elada. Ööbiku laul kõlab varakevadel kõige paremini ja võib sellise illusiooni hõlpsasti tekitada. Toronto ööbikud igatahes äsja üritasid ja nende üritus läks hästi korda. Eesti Maja suur saal oli ööbikulaulu seinast seinani ja põrandast laeni tulvil. Puudus ainult toore toominga uimastav aroom, talupoegade ja –tütarde aknad olid küll pärani valla ja püha pärnapuu kohises kaasa.
Asjalikumalt, palun! Juttu on loomulikult Ööbiku-nimelisest akadeemilisest segakoorist ja selle iga-aastasest ülipopulaarsest Simmareest, mis seekord leidis aset laupäeval, 28. mail. Koori dirigeerisid Asta Ballstadt ja Rosemarie Lindau, saatsid Charles Kipper klaveril ja kolmeliikmeline kapell kooseisus: Peeter Kopvillem – kitarr, Eric Soostar - basskitarr ja Tõnis Tõllasepp – löökpillid. Käsikirja olid koostanud Tiina Pedel ja Rosemarie Lindau, teadustas Eda Oja.
Kaasaaitajaid oli palju, nii koori liikmeskonnast kui sõprade hulgast. Asetagem nad ritta. Koreograafia: Tiina Coverdale; kunstnik-dekoraator: Anne Meema, kostüümid: Maarika Lepik; valgus ja heli: Rein Ende, Andres Vare, Peeter Piil; näitejuht: Marje Virro; soengud: Siiri Ruccela-Puri; kava: Tiina Maripuu ja Andrei Talbot; kunst: Tõnu Altosaar.
Enam kui pooled 54-liikmelisest koorist olid aktiivselt tegevad solistidena, laulu- või tantsuansamblite liikmetena ning sõnalise osa täitjaina. Olen kindel, et mulle andestatakse, kui ma juba niigi pikast nimede loetelust loobun. Keskendugem muljetele, meeleoludele, otsigem uhkest helitulevärgist säravamaid sähvatusi ning astugem sõbralikult mõnele varbale, lihtsalt meeldetuletuseks, et on võimalik v e e l paremini teha.
Kava oli kolmeosaline ja tegevus leidis aset meile tuttavas Wasaga Beachis algusega eeloleval suvel. Teine osa kujutas endast nostalgilist tagasivaadet aastasse 1967, mis peegeldus nii repertuaaris kui riietuses (kostüümid ja parukad), kolmandas sooritati hüpe tagasi tänapäeva. Vaheteksti repliigid pillati valdavalt koori hulgast, kohati ka lavalt ansamblist, kandvaks juhtmotiiviks oli Laine ja Endli romantiline suhe, mis ikka ja jälle esile kerkis ning otse publiku silma all armastuseks arenes – kaua sa ikka salgad, kui kõik saalis niikuinii teavad! Osatäitjaiks olid nimelt Heli ja Illar Tenno, kellel oligi ülim aeg paari heita – nende igavese armastuse esimene viljakobar laulis ju kooris kaasa ja lõi laval vahvalt tantsu.
Kava oli hästi valitud, koor nii helivärvi kui distsipliini poolest igati tasemel. Mitmed laulud esitati peast, teiste puhul kasutati noodikausta vaid „spikerdamiseks“, mitte näo varjamiseks. Nii laulu- kui tantsuansamblid (peamiselt koorilaulu taustal) olid kõik sedavõrd nauditavad, et ei oska ühtki esile tõsta. Siiski – just see ainus, kus ei lauldud ega tantsitud, vähemalt mitte selle sõna täpses tähenduses, paelus oma originaalsuses. Perenaiste
stomp oma pottide-pannide, luudade, pudrunuiade ja villakraasidega oli võimas rütmidemonstratsioon. Tänu, Reet Lindau-Voksepp!
Varbaid pidime ju ka tallama. Kes seda ei oska, võib kriitiku koha kaotada.
Rock’n’rolli lapsed – neli mehist meest – laulsid ilusas puhtas harmoonias, kuid seisid kui müür –
solid as a rock – ei mingit „rollimist“. Oleks mulle märku antud, kuidas nad esineda kavatsevad, oleksin ma nende noodikaustad kindlasti ära varastanud. Vettiku „Noktürn“ teise osa lõpus, kuigi käsikirja tekstiga hästi sobitatud, mõjus muusikaliselt võõrkehana. Esiteks pääseb see koorilauluna märksa paremini mõjule kui solisti esituses, teiseks kuulub see ajaliselt mitte 60ndatesse, vaid 30ndatesse ega haaku hästi eelnenud ingliskeelsete meeleolulauludega. Aarne Oidi võrratu „Suveöö“ kõlas naisansamblilt hästi, kuid aldihääled pidanuksid õige tasakaalu huvides pool sammu mikrofonist kaugemal paiknema. Ja miks korrati esimest salmi ning minetati teine oma suurepäraste sõnadega?
Kui juba mikrofoni kasutamisest juttu, siis selle paigutus segas paaris kohas mängu usutavust. Kui mees armastust avaldab, siis ta mõistetavalt nihkub kallimale lähemale, Endel pidi aga paaril korral astuma sammu vastupidises suunas, et end kuuldavaks teha. Seda saanuks mikrofoni käeshoidmisega vältida.
Aitab, jätkem irisemine, enne kui ma oma sulelised sõbrad sootuks ära pahandan. Tunnistagem ausalt ja siiralt, et need pisipuudused olid vaid vajalikuks vürtsiks maitsvale roale. Kui mõni üksik pipratera praevaagnalt torditaldrikusse satub, ega see veel söömaaega riku. Kava kulges sujuvalt, laulud olid kaasakiskuvad, teksti idee hästi läbi mõeldud ja osavalt rakendatud, liikumised ja vaherepliigid vabad ning sundimatud. Orkester andis laulude saateks palju juurde, lõi sobiva atmosfääri. Lavapilt laia lahtise auto ja iseloomustava numbriplaadiga – oh neid kuldseid kuuekümnendaid!
Maitsvate suupistete ning kohvi ja magustoidu eest hoolitses kohvikupersonal, baar oli soovijaile avatud. Ei puudunud ka loterii, kus õnneliku käega loositõmbajaid premeeriti rahaliste võitudega. Tuli lõpp, tuli lilleuputus, tulid tänusõnad, tuli võimsa finaali kordamine...
Tänu teile esmaklassilise meelelahutuse eest, head Ööbikud! Tahaksin vaid loota, et Simmareede jätkuv edu teile komistuskiviks ei saaks. Suve võib igaveseks kuulutada, kuid uskuge mind – ta saab otsa, tuleb sügis koos lõikuspäevadega. Neil päevil tahaks kaineneda, lüüa hambad puhta krobelise koorikuga uudseleiva kannikasse ja hammustada soolasilku peale ning varuda jõudu uueks kevadiseks külviks.
1 Ööbiku hüvastijätt. Foto: Udo Robi
# 2 Saateansambel Peeter Kopvillem, Tõnis Tõllasepp ja Eric Soostar.
# 3 Naisansambel Liina Purje- Lepik, Maarika Lepik, Kaja Wichman, Anne Altosaar. Foto: Udo Robi
# 4 Roosi Lindau. Foto: Udo Robi
# 5 Tantsukuningannad ja – kuningas: Triin Martin, Uku Vainik, Maarika Lepik, Heli Timusk.
