See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/matk-magismaadele/article24754
Matk Mägismaadele
07 Aug 2009 Eerik Purje
Kirjutan selle loo puhtast kadedusest. Kõik sõbrad sõitsid laulupeole ja tulevad võimsate elamustega tagasi, paljud on juba tulnud. Ei tahtnud nende kõrval könniks jääda, võtsin abikaasa käevangu ja läksin ka reisima. Sõitsime kõrgmaastikule, kuulsatele Almaguini Mägismaadele, kus kunagi veetsime paar ilusat aastakümmet ja kuhu minu jalg pole viimase 22 aasta jooksul enam sattunud. Elukaaslasel on see distants veel veidi pikem. Otsustasime, et kõik ilusad mälestused ei peagi tingimata peituma teispool ookeane. Miks mitte käituda Kodavere emanda kombel, kes kuulutas, et tema on terve maailma läbi käinud – Mustveest Kallasteni.

Huntsville’i suvituslinnast põhja pool laiub ala, mis kohalikus keeles kannab nimetust Almaguin Highlands. Selle südames lebab unine külake nimega Burk’s Falls, mis pärast kiirtee linnast mööda juhtimist on veel unisemaks muutunud. Sellest vaid paari kilomeetri kaugusel paiknes meie kunagine suvitustalu, saja-aakrine paradiis metsmaasikate, puravike ja kukeseentega ning muredaimate kartulitega, mis Kanada pind iial kasvatanud. Kopratammi ühel küljel kükitas pisike plekk-korstnaga saun, mis andis magusat leili ja mis liigsest kütmisest paar korda põlema läks; teisel küljel ahtake paisjärv, mis leilikuumusest õhkuva keha taas maha jahutas.

Meist mõned kilomeetrid lõuna poole, Chetwyndis, suvitasid samal viisil abikaasa vanemad. Üle tee, otse nende vastas, pesitses ukraina-austria-eesti päritolu vene vanapaar. Papa Salessky, haritud vana kooli härrasmees ning Hitleri-eelse Austria armee ohvitser, rääkis üsna korrektset eesti keelt tugeva slaavi aktsendiga. Lustaka proua Mitzi kõnes leidus vaevalt lauset, kus kõik neli keelt poleks ära kasutatud.

Umbes sama palju maad põhja pool asuva talu õuel oli alati liikumist ja sagimist. Sinna meelitas turiste suur maanteeäärne silt kirjaga: Manivalde Woodworking. Manivalde Aesma, kes meremehena „kuivale jäänuna“ ostis mahajäetud talukoha, ei teadnud esiotsa, mida sellega peale hakata. Otsustas proovida kätt puutööga. Rookis vana küüni suuremast sodist puhtaks ja kohandas väljapanekuruumiks. Kunstilembelise abikaasa Daisy toel edenes äri ja paisus sel määral, et tuli ehitada uued tööruumid, muretseda masinaid ja palgata lisatööjõudu. Mani ja Daisy koostöö tulemusena kujunes hüljatud talust kohalik atraktsioon.

Otse keset küla (või siiski linna?) oli end paigaldanud mu leerivend Harry Taim abikaasa ja tütrega. Tütar Astrid vabakutselise ajakirjanikuna tegi kaastööd kohalikele ajalehtedele ning avaldas paar ingliskeelset uurimusteost mägismaade ajaloost.

Silla juures asuva bensiinijaama kõrval teenis endale mugaval moel elatist Must-Peeter. Karupoeg Pete oli kutsikana metsast kinni püütud ja tugevasse raudpuuri pistetud. Tema ülesandeks oli leivaisadele kliente juurde meelitada. Igas läbisõitvas autos leidus lapsi ja ka suuremaid inimesi, kes ruttasid Peetrit imetlema, kui autojuht paaki täitis. Ühelgi konkureerival jaamal polnud ligilähedalegi sellist tõmbejõudu.

Peetri leidsime kohale jõudes hõlpsasti üles, õigemini küll vaid ta mälestussamba. Peeter ise suri 31 aasta vanuses veel meie seal suvitamise lõpuaastail. Sõber Mani meisterdas puust karukuju, mis paigaldati tema mälestuseks. Sel polnud aga enam sama mõju mis eluaegses vangistuses viibinud metsmõmmil. Bensiinijaam suleti ning selle asemele kerkis jäätise- ja hamburgeriputka. Nüüd leidsime sellegi mahajäetuna. Peeter seisis üksi kesk rohtunud väljakut ja leinas endisi aegu.

Leerivenna kolleegist tütrega leidsime kodust. Äratundmisrõõm oli mõlemapoolne. Lisaks minupoolne heameel, et ajahammas ainult leerivendi räsib. Igaks juhuks vältisin mõned päevad peeglit. Mine sa tea...

Manivalde Woodworking müüdi veidi enne meie lahkumist. Ostjaks oli reipa olemisega mees nimega Hubert Laurence, keda põgusalt kohtasime. Nüüd kipitas hinges küsimus, kas uus omanik suutis ikka ettevõtliku eesti mehe tööd jätkata ning firmat käigus hoida.

Kui ei kontrolli, jääb selgus saamata. Sõitsime tuttavale õuele. Väljapanekuruumi uksel lesis laisk must peni ja pakkus paremat käppa. Põhjalikult renoveeritud ja maitsekalt sisustatud ruumi sisemuses polnud kunagisest heinaküünist jälgegi. Meile noogutas tervituseks noor daam, kelle sabas päterdas südi jõngermann, kes eelistas kõndimisele neljakäpukil roomamist. Kui jutule saime, selgus, et tegu oli Huberti tütrega. Hubert ise ilmus töötoast ja tervitas meid sellisel ilmel, nagu oleks eelmisest kohtumisest möödunud aastakümnete asemel vaid paar nädalat. Kogu ta olemusest õhkus magusat rahulolu. Kaks vahepeal meheks sirgunud poega töötavad isaga koos, mis võimaldab puhkust võtta just siis, kui süda ihaldab. Ettevõtte ilme on muutunud sel määral, et nüüd valmistatakse peamiselt köögikappe ning ostjaist pole puudu. Ka tugevat magamistoa mööblit hakkas väljapanekute hulgas väiksema pudi-padi hulgas silma. Firma tegutseb uue nime all Cutter’s Edge.

Raskeim osa matkast on alles ees. Läheneme sissesõiduteele, mille olin aastate eest palistanud noorte lehistega heas usus, et ehk juurduvad. Miski nöörib kurku, kui silmitsen pilvkõrgeid hiigelpuid. Ilmselt juurdusid. Vasaku väravaposti aset täitis kunagi armetu metsõunapuuhakatis, rohkem põõsas kui puu. See on ikka veel põõsa moodi, kuid oksad on punetavaist õunapabulaist tulvil. Paremal uhkeldavad võimsad kuused. Kadunud on tüügas, mis kunagi jäi püsti ühest neist, mille keegi kutsumata külaline maha saagis, arvatavasti jõulupuuks. Tee äärde olin istutanud noored pehmeokkalised Veimuti männid, mis samuti on sirgunud taevakõrguseks läbitungimatuks hekiks. Vaatleme neid tummas aukartuses ja otsustame õuele sõita. Teekäänaku taga haihtub lumm. Oleme saabunud võhivõõrasse paika. Ühestki endisest hoonest pole jälge. Ei oska arvata, kuidas nad said jagu iidsest maakividest alusmüürist, kuid kadunud see on. Uus elumaja on ehitatud endisest veidi eemale ja vana sirelipõõsas, mis kunagi uhkeldas otse majaukse ees, losutab nukrana ja hüljatuna eemal. Taamal sinetab midagi. Jah, paisjärv olevat alles, nagu kinnitab meid uudistama tulnud perenaine, samuti kopratamm. Kuid maja taga asendab meie kunagist metsmaasikavälu tihe männimets. Täname, vabandame ja lahkume.

Liigume edasi Liiva talu suunas, mille ammu enne meid olid elamiskõlblikuks kohendanud abikaasa vanemad. Ka seal on puud sirgunud, kuid sissesõidutee on rohtunud ja tugeva traadiga tõkestatud. Ronime traadi alt läbi ning märkame, et siingi on lammutatud maja ja tasandatud aiamaa, kuid midagi pole asemele ehitatud. Miks küll? Teispoolt teed asuvast kunagisest Salessky majast, mis kõige rohkem endise sarnane, läheneb noorepoolne mees. Tuleb kontollima, mis võõrastel asja. Seletab lahkelt, et krunt on tükeldatud ja uute elamute juurde pääseb teise tee kaudu, mis palistab krundi pikemat äärt. Sõidame selle täispikkuses läbi, heidame ükskõiksed pilgud uutele majapidamistele ja tunneme nukra selgusega, et siia ümbrusse, rahulike ja sõbralike metsade keskele, pole meil, linnauntsakaiks muutunuil, enam põhjust oma jalga tuua.

Läbime veelkord Burk’s Fallsi külakese, silmitseme suletud või muutunud kauplusi. Lõuna poole tagasi sõites lehvitame kadunud sõbra Harald Mangi töökojale ega tunne huvi, milleks selle ruume nüüd kasutatakse. Kuid ta Briti Kolumbiasse siirdunud abikaasa Ilmele, heale kolleegile mitme Toronto eestikeelse lehe juures, saadame mõttes sooje tervitusi.

Matkad noorusmaale kipuvad olema samavõrra ohtlikud kui ilusad. Liiga selgelt tajud kaotusvalu. Selle kontuurid ei ole küll teravad, kuid ka nüri nuga veristab hinge. Küllap tundsid sama paljud neist, kes pärast laulupidu mõne nostalgilise kõrvalepõike sooritasid. Enam ma neid ei kadesta.
 - pics/2009/08/24754_1_t.jpg
 - pics/2009/08/24754_2_t.jpg
 - pics/2009/08/24754_3_t.jpg

Kolleegid kohtuvad: Astrid Taim ja autor.

Cutter's Edge omanik Hubert Laurence autoriga
väljapanekuruumi ees.

Must-Peetriga möödunud aegu meenutamas.
Märkmed: