Lühike reis Eestisse langes rahutule ajale. Aprilli lõpus toimunud pronkssõduri teisaldamisega seotud sündmuste tõttu manitsesid mitmed heatahtlikud sõbrad reisist isegi loobuma. Et aga oma silm on kuningas, otsustasime sõita.
Mõnetunnine vahepeatus suviselt soojas Londonis oli kosutav ja huvitav. Buckinghami palee ees toimunud ülipiduliku tseremoonia sisu ja tähendus jäi küll selgusetuks, kuid pakkus harukordse võimaluse näha ca 100 meetri kauguselt Suurbritannia troonipärijat prints Charlesi pidulikus, kõigi aurahadega dekoreeritud sõjaväemundris.
Hilisõhtune Tallinna lennujaam jättis unise ja rahuliku mulje – ei mingit märki pingetest ega rahutustest. Seda ei meenutanud ka järgmisel hommikul aknast avanenud vaade merele, kus luigepaar parajasti hommikusööki nautis ja vastastikku tähelepanu avaldas. Kõik muutus aga teleri avamisega, kus parajasti näidati „Terevisiooni“ hommikuprogrammi.
Viktoria, Vadim ja teised Jah, eesti press oli tulvil äsjaste sündmustega seotud uudiseid, analüüse ja prognoose. Ülalmainitud saates esinesid väga meeldivalt ja laitmatus eesti keeles vene noored Viktoria ja Vadim, kes püüdsid saatejuhile selgeks teha, miks pronkssõdur neile nii tähtis on. Nad nimetasid seda palju pahandust tekitanud kuju „vene rahva kannatuste sümboliks“, mis väljendavat nende rahvuslikku uhkust ja identiteeti. Sellest hoolimata polnud nendel noortel inimestel mingeid pretensioone Eesti valitsusele kuju teisaldamise suhtes ja nad mõistsid hukka selle ümber toimunud märuli.
Sama päeva hilisõhtul oli venekeelsesse „Foorumi“ telesaatesse kutsutud erinevate seisukohtadega osalejaid. Suurepärase mulje jätsid ukraina teadlane ja vene õigeusu vaimulikust poliitik, kes väljendasid mõistmist ja toetust Eesti okupatsiooniaegsete kannatuste suhtes. Sünge olemisega vene poliitikaekspert oli aga jäigal seisukohal, nimetades pronkssõduri teisaldamist solvavaks aktiks ja püüdes leida õigustusi oma rahvuskaaslaste vandaalitsemisele nn pronksööl.
Eesti pressist jäi üldiselt kõlama mõte, et pronkssõduri teisaldamine tõi esile eesti ja vene ühiskonna vastuolud ja lõhestatuse, mis on pikki aastaid hõõgunud kui tuli tuha all. Lihtsaid lahendusi siin muidugi pole. Ülalmainitud Foorumi-saatest jäi meelde ühe osalenu arvamus, et isegi siis, kui kõigile mittekodanikele antaks Eesti kodakondsus ilma igasuguste eeltingimusteta, ei jääks need venelased rahule. Statistika näitab muide, et igas riigis on rahulolematuid umbes 20%.
Korraga on ka mõistetud, et ainuüksi eesti keele valdamine ja kodakondsuse andmine ei tähenda veel muulaste ühiskonda lõimumist. Ühise Eesti riigi ehitamisest ei näi mitte kõik venelased huvitatud olevat. Olukord on samas mõneti absurdne: suur osa venelastest tahab nähtavasti Eestis elada ja töötada. Moskvast ärgitatud äärmuslaste märatsemine ja nende paljude rahvuskaaslaste virisemine toob neilegi häda kaela.
Näib, et suurem osa müüjatest, teenindajatest ja liht-töölistest on vene rahvusest. Eestlased otsivad endale paremaid töökohti; paljud spetsialistid, oskustöölised ja ettevõtlikumad noored on leidnud rakendust mujal Euroopas või koguni lombi taga.
Nii problemaatiline ja ebameeldiv kui see ka on, ei saa tänane Eesti nähtavasti läbi ilma vene tööjõuta.
Murelik 8. mai 8. mai hommik oli pilves ja pahaendeline. Suur-Karja tänav, kus paljud vitriinid olid ikka veel kaetud vineeriga ja mõned aknad lausa katki, oli inimtühi. Mitmete kaupluste ustel olid teated tavapärasest varasema sulgemisaja kohta. Tänavakohvikud olid tühjad. Politseipatrulle oli tänavatel arvukalt liikumas. Hoolega jälgisid nad linnas toimuvat ja sisendasid turvatunnet. Oli päev, kus piduliku tseremooniaga „õnnistati sisse“ pronkskuju tema uues asukohas. Seda osati teha nii väärikalt, et isegi kõige suurematel virisejatel polnud valitsusele midagi ette heita.
Vene keelt kõnelevad inimesed ignoreerisid seda päeva ja sündmust, nende jaoks on ja jääb tähtsaks nn võidupüha, 9. mai. Kohal oli aga Vene suursaadik Eestis Nikolai Uspenski, kes asetas pronkskuju jalamile pärja, aktsepteerides nähtavasti selle uut asukohta.
S prazdnikom! Selle sõnapaariga, mida võiks suvaliselt tõlkida kui „häid pühi!“, tervitasid teineteist sosinal 9. mai hommikul linna poole vuravas bussis kaks vene daami. Bravuuritseda nad tol hommikul ei söandanud.
Ehkki märatsejate ninamehed olid pandud pulkade taha, kardeti Eestis seda päeva. Optimistid lubasid, et midagi hullu ei juhtu, pessimistid ennustasid halvimat. Tõnismäe kurikuulsat platsi kattis juba kollane lillemeri – sinna oli jõutud mõne päevaga istutada 70.000 võõrasema. Et istutamine käis täie hooga edasi, oli kogu ala endiselt piiratud traat-taraga. Aga sellessegi hakati peatselt kuduma lillevaipa. Hoolega põimiti kaasatoodud lillede varred läbi traadi. Lillegobelään muudkui täienes ja võttis ilmet. Niipea kui lilled saadi paika, alluti politseinike korraldustele ja taanduti kuulekalt kõnniteele, kuhu jäädi seisma. Seal oli palju noori, näis, et kohale oli tulnud vene õpilasi klasside kaupa. Et lillekauplustes erilist läbimüügi suurenemist ei täheldatud, jääbki arusaamatuks, kust see protesti väljendav õitemeri pärit oli.
Kergendustundega tõdeti õhtustes tele- ja raadiosaadetes, et mingeid korrarikkumisi ei esinenud. Küll aga tuli neid ette Läti pealinnas Riias, kus tähelepanelikud televaatajad tundsid ära Tallinnas vandaalitsenuid – nad olid isegi samades riietes!
Igal juhul väärib Eesti valitsus tänu- ja kiidusõnu 8. ja 9. mail korra tagamise eest riigis. Valitsuse toetus küündis noil päevil 90%-ni ja mõnedel andmetel kõrgemalegi.
Eesti märksõna – ehitusbuum Eesti elu areneb hoogsalt, ka maal. Kui 10 aastat tagasi oli palju näha söötijäetud põlde, siis see on nüüdseks ajalugu. Põldudel töötasid traktorid, käis hoogne kartulipanek.
Eriti üllatav ongi maa-asulate areng. Kõikjal hakkas silma ümberehitatud ja ka päris uusi maju. Korrastatakse mõisahooneid, püütakse säilitada arhailiste hoonete ilu ja võlu. Maainimeste elu püütakse muuta nii mugavaks kui võimalik. Nii tegutseb näiteks väikeses Neeme asulas kool, rahvamaja, lasteaed, raamatukogu, kauplus.
Maiuspalaks on mereäärsed krundid, kuhu rajatakse maitsekaid ja stiilseid eramuid. On tõenäoline, et peamiselt käib ehitustöö laenatud rahaga, aga kui selle tagasimaksmisega tullakse toime — miks siis mitte?!
Tallinna südalinn on täis kraanasid, sealgi keeb intensiivne ehitustegevus. Kerkivad moodsad kõrghooned, korterimajad ja büroohooned. Isegi tallinlased eksivad seal vahel ära.
Ehkki räägitakse kinnisvaramulli võimalikust lõhkemisest, on elamute ja korterite hinnad ülikõrged, jäädes siiski veel alla Riiale ja Vilniusele.
Kevadine Eesti oli imeilus, pakkudes rõõmu silmale ja tuues soojust südamesse. Eestisse tasub reisida mitte ainult suvel, vaid ka teistel aastaaegadel.
Ja veel midagi – Euroopas hõlbustab märgatavalt reisimist Eesti Vabariigi pass.
