'The Trust of the Innocent, is the Liar's Most Useful Tool' - Stephen King. Ameerika kuulsaim õudusromaani kirjanik. Otse Loomulikult.
Kurtmisest ei piisa. Vaja on tegutsemist ja sirget selgroogu. Inimene, üldse, peab üles arkäma ja saama aru, et oleme oma õnnesepad. Mitte võtma sitta kellegilt. Tuleks otse välja öelda, mida arvame nende intellektuaalsetest luuludest, avalike föderalistlike pooltõdedest (Hamilton-i teine pool on Jefferson, ning sorry, see debatt tegelikult pole kaugeltki mitte lõppenud ja ISE SEDA TEAD, aga intellektuaalselt ausus on , heh-heh... selline naljakas asi!!), naeruväärselt pinnapealsetest tõlgendustest rassismist Eestis jne.
Seega, loomulikult vihastab see, et Eesti rahvas (eesotsas meiei papagoilik eliit, kes teab kes tema leiba määrib) on tuimad, ei kasuta oma pead, ja eelkõige usaldavad ja seda usaldust kasutatakse ära.
Kui ühiskond laseb end viia hukka see on meie oma süü.
Mul on kahju seda silmad pärani pealt vaadata, kuna mul on loodetavasti vähemalt kolmandik oma elust veel ees, ja see palagan ja 'fake' maailm, milles elame, tahest-tahmata viib mind ja mu pere endaga kaasa. Pole kuskile pääsu kui mondialistid/ globalistisd saavad oma unistuse. Vanasti oli vähemalt teistsuguseid riike kuhu ehk pääseda. Valikuvõimalust. Kõige halenaljakam on see, et võti on inimeste oma kätes. Kogu süsteem variseks kokku, kui leiaksime teadmist ja julgust sellest loobuda. Nagugi sõdade ja sõduritega.
Lihtne tõde = vaid utoopiline unistus. Nii asjad ei tööta. Või töötab? Räägiksime Ghandiga, Martin Luther'iga?
Olen lõpuks järeldanud, et Eesti - kuhu tulin vabatahtlikult elama endise väliseestlasena - ongi orja- ja siis kadakasakslase mentaliteediga riik. Millel kahjuks pole piisavat põlisrahvalikku eneseteadvust (indigenous ethnic self-consciousness) ja visiooni, et osatagi ennast muutuvas maailmas päästa. Isegi kui järjest rohkem meist saame aru, et on midagi väga valesti 'selles pildis'.
Mulle tundub, et ainus lootus on, et kuskilt mujalt Euroopast hakkab see pisik, või pööre, mis viib väiksemad riigid kaasa. Siis- vaadake mu huuli ('read my lips'- G. Bush Sr) - saame näha seda kummalist pilti, kuidas meie liidrid, teevad peatselt kannapööre (U-turn). Silmipilgutamata, nagu poleks midagi vahepeal teisiti olnud, teevad just neid suuliigutusi, mis moodustavad neid 'iseenesestmõistetavaid' retoorilisi põhjendusi, mis kajastavad uusi tuuli. ’Mida me alati südamepõues teadsime'.
Headest aiapiiridest tulevad head naabrid- jah muidugi! Ja kui võim korrumpteerub, siis absoluutne võim korrumpteerub absoluutselt- jah muidugi!
Rahvusriigid võivad endisel viisil - tasapisi, loomulikult - endale lubada muutusi, mis tulevad igale ühiskonnale üle aja. Mitte sundkorral. Mitte organiseeritud monopolistide poolt korraldatud 'peiterevolutsioonidena'; Et kellegi - 'kõike riike ja valitsusi vallutanud' (nii räägib endine IMF peaökonomist Simon Johnson) - korrumpteerunud parasiitliku 'middleman-iga' institutsionaliseeritud pangandus-pettust päästa; Mis juba ammu enam ei ole teeninud rahvast; Mis, iga hinna eest organiseerib rahvastele kuuluvaid resursse endale (kuna ’teavad paremini’ kuidas seda hallata); Mispärast tuleb ühiskondi algtaladest lõhestada (fragmentation); Et ei säiliks kuskil piisavalt kokkukuuluvuse tunnet mis võrdub vastupanutahtega, selle tundega, et 'see tegelikult kuulub meile, mitte teile'; Kes korraldavadki sõdasid- mis lõppkokkuvõttes on alati sõjad tavakodanike vastu; Kelle kirg, märg unenägu ja paratamatuks peetud 'manifest destiny' - üks vektor mille aeg on saabunud, või me pole Aleksander Suure aatelised järeltulijad - on, piltlikult õeldes, et terve maailma oleks McDonalds, ning riikide roll oleks kasvatada ja välja üürida omi inimesi tooreks tööjõuks korporatsioonidele.
Utoopia/ düstoopia. Something like that. Nii kaua kui inimesed ei ole teadlikud.
Lembit Tork, arhitekt Tallinn-Toronto. Eesti esimese pedagoogika doktori pojapoeg.