Martti Turtola: Vene luure mõjukam kui iial varem DELFI
Arvamus 13 Feb 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Martti Turtola, Soome riigikaitseakadeemia sõjaajaloo professor, Soome instituudi endine juht Eestis, www.DELFI.ee

Julgeoleku- (või kaitse)politsei ei ole üheski riigis see kõige aktiivsem oma tööst kõneleja. Asjast huvitatud lugejad peavad tavaliselt leppima John Le Carré taoliste, iseenesest põnevate ja hästi kirjutatud fiktiivsete jutustustega või siis mõnede ülejooksikute kaheldava väärtusega lugudega. Soome kaitsepolitsei Supo on ajaloouurijaid siiski meeldivalt toetanud, avaldades juba 1994. ja 1999. aastal professionaalselt koostatud raamatud „Julgeolekupolitsei 75 aastat“ ja „Isamaa eest“.

Mõlemad raamatud, nagu ka värske Supo-teemalise teose „Ratakatu 12“, on toimetanud kaitsepolitsei „oma mees“ Matti Simola. Autoriteks on kõige värskemas raamatus aga tõelised elukutselised ajaloolased, Turu ülikooli poliitajaloo professor ja Soome kommunismi uurija Kimmo Rentola ning professor Matti Lackman, kes on varem avaldanud uurimusi Soome jäägriliikumisest ja koostanud Supo eelkäija keskjälituspolitsei kunagise ülema Esko Riekki põhjaliku biograafia. „Ratakatu 12“ (Soome kaitsepolitsei aadress Helsingis) ei peaks seega oma lugejaid alt vedama.

Sellest hoolimata rabas raamatu edu nii selle tellinud Supot kui selle välja andnud kirjastust WSOY-d. „Ratakatu 12“ sisuliselt rebiti raamatukauplustes müüjate käest. Ma usun, et paljusid ostjaid huvitas eelkõige raamatus mainitud nimede loetelu: „Kas minu nimi on ka sees?“ või siis „Äkki leian mõne tuttava või kuulsuse?“

Raamatu rõhk on aastatel 1949-2009, kuigi lühidalt esitletakse ka „esimese vabariigi“ julgeolekupolitseid aastatel 1918-1944 ning nn Punast Valpot. Sõjajärgse punase Valpo [valtiollinen poliisi — riiklik politsei] tähelend jäi lühikeseks. Soome demokraatlik ühiskond näitas oma jõudu ning lõpetas kommunistist siseministri (ja „Soome Johannes Vares-Barbaruse“, Otto Wille Kuusineni väimehe) Yrjö Leino poolt loodud „revolutsioonilise salapolitsei“ tegevuse.

1949. aastal moodustatud uues kaitsepolitseis kommunistide jaoks kohta ei olnud. Supo keskenduski peamiselt kahele ülesandele: võitlusele sisevaenlase ehk kohalike kommunistidega ning välisvaenlase ehk Nõukogude Liidu päritolu KGB-ga.

Kusjuures ka aastatel 1956-1981 presidendina tegutsenud ning Soomet „valitsenud“ Urho Kekkonen oli samuti selle valdkonna mees. Kekkonen töötas 1920. aastatel noore juristina toonases keskjälituspolitseis ning omandas karmi ülekuulaja maine. 1960. aastatel, Kekkoneni teisel ametiajal, moodustuski Supost järjest rohkem „presidendi politsei“. Ühtki luurajat või keda tahes olulist tegelast ei saadetud riigist välja ilma Kekkoneni nõusolekuta, ta tahtis alati viimase sõnaõiguse saada.

Kekkoneni jaoks oligi tähtis, et tal õnnestus organiseerida Supo juhiks nö oma mees ehk presidendi partei maaliidu vastu sümpaatiat tundev kõvakäeline major, Mannerheimi ristiga autasustatud Arvo Pentti. Kekkoneni ametissenimetamispoliitika ettearvamatust näitas aga fakt, et järgmiseks Supo juhiks nimetas ta vaid pisut üle 30-aastase noore juristi Seppo Tiitineni, kellest ta sai lojaalse, kuid piisavalt iseseisva ja professionaalse abi.

Kekkonen lähtus puhtalt Soome riigi huvidest ning oli vajaduse korral ka halastamatu. 1950. aastatel oli kombeks lubada Nõukogude Liidust tulnud põgenikel — eriti, kui nad olid sugulasrahvaste esindajad — salamahti läände lipsata. Pärast 1958. aasta „Öökülmi“ ja 1961. aasta noodikriisi [kaks Soome iseseisvuse seisukohalt ohtlikku kriisi suhetes Nõukogude Liiduga -toim] muutis Kekkonen Soome poliitika rangemaks ning piiriületajad saadeti pärast seda pea eranditult Nõukogude Liitu tagasi. Ka Eestist ei olnud mõtet läände pääsemise lootuses Soome sõuda. Vana ülekuulaja ei halastanud kellelegi.

Aga sugulasrahva seisus ei tähendanud suurt midagi ka teisel pool Soome lahte. 1970. aastatel hakkas Supo ettevaatlikult ning äärmiselt piiratud ulatuses KGB-ga suhtlema. Isegi Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee esimees võis seoses sellega Soome visiidile sõita. Suhted muutusid aga kohe külmemaks, kui KGB ülemaks Eestis sai Karl Kortelainen, kes osutus oma kõigist eelkäijatest jäisemaks tegelaseks. Kortelainen nõudis Soome Supo käest täit koostööd riigivaenuliku elemendi paljastamiseks ning „tõrvatilkade eemaldamiseks meepotist“. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee tegi soomlastele isegi ettepaneku, et loodaks spetsiaalne KGB julgeolekuohvitseri ametikoht Helsingi ja Tallinna vahel kurseerivale laevale.

Kui Eesti iseseisvus, selgus, et KGB-l oli olnud Eestis 1053 ametikohta. Rahvaarvuga võrreldes on see 18 korda rohkem, kui Supol Soomes!

President Mauno Koivisto suutis erinevalt Kekkonenist juba võimu delegeerida ning tema ajal muutus Supo roll iseseisvamaks. Koivisto välispoliitika, mis põhines usaldusel Mihhail Gorbatšovi vastu, sattus aga tule alla 1988. aastal, kui olukord Eestis hakkas radikaalselt muutuma. „Ratakatu 12“ autori Kimmo Rentola sõnul hoiatasid teiste lääneriikide luureorganisatsioonid Balti riikide iseseisvuspüüdluste liiga aktiivse toetamise eest, kuna nii võis ohtu sattuda „peaasi“ ehk Nõukogude Liidu soodne areng tervikuna.

Eestist pidas iseseisvuse taastamise alguses Supoga ühendust uues politseiametis töötanud Herman Simm, kes muu hulgas ka salamahti Helsingis käis. Ta hoiatas oma soome kolleege venelaste ähvardavast riigisisesest tegevusest Eestis. Simm maalis soomlaste silme ette ohupilte ning rääkis muu hulgas sellest, et 1992. aasta augustis või pärast seda „toimub selles osas mingi aktiivne areng“. Kimmo Rentola jätab Simmi toonase rolli lugeja jaoks lahtiseks: „Ei ole kindel, kas Simm oli siis juba Venemaa luure teenistuses.“

Tänaseks on teada, et Balti riigid on iseseisvunud ja KGB kaotanud, aga julgeolekustruktuuridel on Venemaal võib-olla isegi mõjukam positsioon, kui kunagi varem kogu Venemaa tuhandeaastase ajaloo vältel.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus