Laupäeval, 25. märtsil möödub 57 aastat 1949. a. suurküüditamisest, stalinliku genotsiidi ohvriterikkaimast päevast, mil N. Liidu Ülemnõukogu 1948. a. 26. nov. seaduse alusel arreteeriti ja deporteeriti Eestist Siberisse 20.722; Balti riikidest aga kokku 94.779 inimest.

Mitte esimest korda

Nagu teame, oli see juba teistkordne sellelaadne operatsioon, esimene leidis aset juunis 1941. Õieti ulatub küüditamise „traditsioon“ veelgi kaugemale minevikku — nimelt tsaariaega. Seda tegi näiteks Peeter I 1700. a. alanud sõjakäiguga. Põhjasõja ajal rakendas küüditamist eriti julmal viisil feldmarssal Sheremetjev. Tsaarinna Katariina II andis aga 1781. a. märtsis määruse Hiiumaal elanud rootsi perekondade deporteerimiseks Lõuna-Venemaale. Tallinnast veovankritel alanud tapisõidul hukkus 9 kuud kestnud rännaku vältel ligi pool küüditatuist.
Kuid Vene impeeriumi küüditamispoliitikat jätkas siiski kõige jõhkramalt Stalin. Kohe pärast Balti riikide inkorporeerimist N. Liidu koosseisu algas paljudes piirkondades elanike massiline arreteerimine ja deporteerimine Siberisse. Sihikindlalt hävitati terved rahvad.

Nagu päris-sõda

Täna on meil põhjust meenutada 1949. a. märtsiküüditamist, mida massirepressioonide uurija Aigi Rahi-Tamm nimetab „välksõjaks Baltimaade rahvaste vastu“. Selleks eriliseks sõjaks valmistuti üksikasjaliselt — koostati spetsiaalne julgeolekuministeeriumi operatiivplaan „Priboi”, mis nägi ette deporteerida Eestist Siberisse 7500 perekonda. Kõik toimuski nagu päris-sõjas. Kõnealuse operatsiooni „kindraliteks“ olid tollane EKP esimene sekretär Nikolai Karotamm, Ministrite Nõukogu esimees Arnold Veimer jt. Karotamm jälgis isiklikult hoolega selle plaani täitmist.

Eestisse toodi 1193 julgeolekutöötajat ja 4350 sisevägede sõjaväelast, küüditamiseks rakendati kõik siseministeeriumi jõud. Samuti rakendati operatsioonis 2834 nn rahvakaitsepataljonide võitlejat. Küüditajateks määratud kohalike operatiivgruppide koosseisus oli 23.024 aktivisti-kommunisti, sh kõik 16.650 kompartei liiget, kellele anti hiljem õigus marodööridena rüüstata küüditatute kodusid.

Küüditajate koosseis oli äärmiselt kirju, paljusid neist tõukasid tagant sellised inimlikud pahed nagu auahnus, võimuiha, kadedus, alaväärsuskompleks või ka vanad klaarimata arved.

Need mehed ei peatunud millegi ees: partei käsule alludes ei saatnud nad Siberisse mitte ainult perekondi, vaid andsid üles ka oma sõjameestest korpusekaaslasi, ohvitsere ja sõdureid, kes olid ilmutanud rahvuslikku meelsust. Paljud nende pealekaebajate ohvritest hukati või nad hukkusid ebainimlikes tingimustes.

Nagu iga tõelise sõja järel, autasustas N. Liidu valitsus augustis 1949 eriülesande täitmisel silma paistnud küüditajaid lahinguordenitega.

Ei mingit halastust — igaveseks Siberisse

Küüditajad olid reeglina julmad. Ei hoolitud imikutest, vanuritest ega haigetest. Nii oli noorim küüditatu teadaolevalt 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt. Vastsündinu Siberisse toimetamisega olevat olnud isegi nii kiire, et lapsukese ema Õie, 2aastane vend Toivo ja veel nimeta beebi toodud 28. märtsil lennukiga Hiiumaalt Ülemiste jaamast väljunud viimasele küüdirongile. Mõnedel andmetel viis selle operatsiooni läbi N. Liidu kangelane Arnold Meri isiklikult. Vanim ohver Eestist oli 95-aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast.

Küüditamispäev planeeriti kurikavalalt kevadisele koolivaheajale, et deporteerimisele määratud õpilasi saaks kergemini kodust kätte.

Küüditatud taheti jäädavalt lahutada sugulastest, oma rahvast ja kodumaast. Selleks võeti igalt perekonnapealt venekeelsele tekstile allkiri: „Vastavalt NSVL ÜN Presiidiumi 26. novembri 1948. a. seadusele olen mina saadetud Siberisse asumisele igaveseks”.

Nende mure muljutused...

Külmas küüdirongis inimesed haigestusid, mõned võtsid endalt ise elu või üritasid põgeneda. Ometi kirjutas ühe küüdirongi venelasest ülem, et läbisõidul pakaselisest Uuralist hakkasid inimesed masendust ja külma trotsides laulma. Küllap olid neile eeskujuks 1941.a. juuniküüditatute rahvuslikud ühislaulmised põrgulikus suvekuumuses, õhupuuduses, näljas ja janus.

Paljude poliitikute ja ajaloolaste arvates oli märtsiküüditamine mõeldud vaid suurema genotsiidioperatsiooni sissejuhatusena, kuid Stalini surm 1953. a. tõmbas nendele plaanidele kriipsu peale.

Rahvusvahelise genotsiidivastase konventsiooni järgi tuleb karmilt karistada kõiki märtsiküüditamisest osavõtnuid — nii juhte kui kuulekaid käsutäitjaid. Seni on Eesti kohus olnud kommunistlike kurjategijate suhtes ääretult leebe. Üksikuid kohtu ette viiduid on karistatud vaid tingimisi. On ehk unustatud, et arreteerimised ja küüditamised on rängalt mõjutanud demograafilist olukorda Eestis. Sellega kaasnesid tuhanded kaotatud inimtööaastad, hävitatud perekonnad, purustatud elud, sündimata lapsed, paljude noorte rikutud haridustee. See on meie kõigi — nii kodu- kui välis-eestlaste ühine valus ja ränk kogemus, mille tagajärjed ikka veel annavad end tunda.

Süüdates 25. märtsil leinaküünlad ja langetades pea küüditamisohvrite ees on taas põhjust meenutada Marie Underi värsiridu:

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi.
Taeva poole tõuseb nende äng...

Märkmed: