Martin Helme, kolumnist, Eesti Rahvuslik Liikumine,
www.DELFI.eeMäletan õige selgesti seda hetke eelmise sajandi lõpus, kui mul sai Eesti välisministeeriumis töötamisest kõrini.
Tollase poliitika planeerimise osakonna analüütikuna oli minu ülesanne koostada tellitud teemadel ülevaateid ja analüüse ning pakkuda juhtkonnale välja võimalikke seisukohti või tegevusi. Töötasin Euroopa ühise julgeolekupoliitika teema kallal, mis oli siis parajasti kuum teema, kui pool minu analüüsi lõppjäreldustest ülemuse poolt enne ringlusse laskmist külmalt maha tõmmati. Põhjendus? “Me peame arvestama, et meie dokumendid võivad lekkida ja meil oleks ebamugav oma sõpradele selgitada oma seisukohti.” Tulemus? Meil ei olegi seisukohti, me ainult kuulame, mitte ei ütle või mõtle. Analüüsid muutusid edaspidi mittemidagiütlevaks mullitamiseks ja eufemismide jadaks, millest kellelgi kasu polnud. Nii oli mugavam.
Eesti ei ole muidugi Ameerika. Õigupoolest tuleb tõdeda, et kui lekked käsitleksid ükskõik millist muud riiki, siis ei tekitaks nad ilmselt sellist elevust. Ja järgmiseks tuleb tõdeda, et ega seal peale magusa ajakirjandusliku ažiotaaži suurt polegi. Mida me siis teada oleme saanud, mida me varem ei teadnud?
Et diplomaatia varjus käib halastamatu luuramine? Et Araabia riikide juhid on kahepalgelised türannid, kes külma kõhuga sooviks lasta ameeriklastel enda eest oma kohalikke rivaale pommitada, avalikkuse ees sõimavad aga jänkide sõjakust? Et Iraan ongi nii hull, nagu pistrikud väidavad? Et Põhja-Korea on veel hullem, kui Iraan? Või šokeerib kedagi see, et Itaalia peaminister on kiimakotist eneseimetleja või Saksa kantsler külmalt kalkuleeriv kuid aravõitu? Selle teada saamiseks ei pea ju lugema ameerika diplomaatide raporteid, piisab lehtede lugemisest.
Sellegipoolest, wikilekkeid tuleb ikkagi igati tervitada. Esiteks aitab see inimestel, kes jälgivad uudiseid väga pealiskaudselt või tarbivad meediat liigse kergeusklikkusega paremini aru saada, miks maailm on selline, nagu ta on. Miks on ühtede riikide vahel suhted soojad, teiste puhul jahedamad. Enamasti ei puutu siia isiksused – nii värvikalt, kui diplomaadid neid kirjeldavadki – vaid riiklikud huvid. Mitte meil Eestil, meil on “sõbrad”, kes ütlevad, mis meile meeldib ja kasulik on, aga suveräänsetel riikidel, ma mõtlen. Ajal, mil enamik riike teeskleb, et hoolivad demokraatiast ja rahva arvamusest, käib huvide realiseerimine eelkõige avaliku arvamuse mõjutamise kaudu. Kui vanal ajal piisas sellest, et ära ostmise või santaaži abil panna enda heaks tööle mõni mõjukas inimene võimu teostajate siseringis, siis tänapäeval peab seda ringi oluliselt laiendama, aga põhimõte on ikka sama. Tänapäeval on Simmi taolise kõrgel aga nähtamatul kohal oleva agendi kõrval sama oluline – kui mitte olulisemgi – omada mõjuagente ka meedias ning muidugi ka ärimaailmas. Wikilekete põnevam osa ongi see, kuidas diplomaadid ühtesid või teisi mõjukaid inimesi keelitavad tegutsema eesmärkide nimel, mis on tegelikult võõraste huvides. Et enamik neist teeb seda ilma otsest hüve saamata, rahuldudes ligipääsuga infole, inimestele ja karjäärivõimalustele on muidugi ilmekas näide inimloomusest. Et taolised inimesed tegutsevad, saades samal ajal palka kohalikelt, keda nad mõjutama peavad, on ilmekas näide inimhingede inseneride heast tasemest.
Mis viib meid teise tähtsa põhjuseni, miks wikilekked head on. See nimelt sunnib manipulaatoreid pisukeselegi enesepiiramisele. Küünilisemad või pettunumad inimesed ei usu muidugi ammu enam demokraatiasse sellisena, nagu teda meile välja reklaamitud on, kuid fakt on, et ka vaid näiliselt vabas ja demokraatlikus ühiskonnas tuleb rahva arvamusega siiski teatud määral arvestada. Tõepoolest, tegelikult tuleb rahva arvamusega arvestada isegi Hiinas või Iraanis, lihtsalt autokraatlikes riikides on nii rahva kui võimu valulävi kõrgem ja mehhanismid teised. Debattide ja valimiste asemel toimuvad rahutused või riigipöörded. Ent mida rohkem avalikkuse ajusid pestakse ning arvamusliidrite abiga meelsust kujundatakse, seda raskem on säilitada usutavust. Toimus ju lakkamatu ajupesu ka Nõukogude Liidus ning kogu tollaste ühiskondlike prominentide retoorika oli kehtivat korda kiitev, lõpuks ei uskunud enam aga keegi mitte ühtegi sõna räägitust. Inimesed õppisid lugema ridade vahelt, nad said filtri, millega meediat tarbida. Wikilekked aitavad ehk inimestel uuesti jõuda tõdemuseni, et ka vabas ja pluralistlikus ühiskonnas ei tohi meediat uskuda karvavõrdki rohkem näiteks poliitikutest või diplomaatidest. Kõigil on oma varjatud eesmärgid ja salajane agenda.
Vaevalt need lekked maailma muudavad, vaevalt et nad isegi diplomaatiat väga muudavad, kui ehk teevad mõneks ajaks ettevaatlikumaks ning sunnivad asutusi oma turvaprotokolle tõhustama. Küll aga võiks neist leketest lisaks amüsantsele lugemisele kasu olla seda, et laiem avalikkus saab endale taas filtri, millega tarbida avalikus infoväljas olevaid sõnumeid. Ehk aitab see inimestel kaitsta end manipulaatorite eest.
