Martin Helme: Vajame tanke, lennukeid ja laevu DELFI
Eestlased Eestis 16 Dec 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
www.DELFI.ee
Martin Helme

Tänuväärsel kombel on Eestis taas tekkinud avalik arutelu riigikaitse küsimuses ja üllataval kombel ei püstitata probleemi seekord võtmes, et kas ajateenistus või palgaarmee, vaid — kas me peaksime endale hankima korraliku relvastuse.

Tegelikult on palgaarmee idee poolt- ja vastuargumendid korduvalt läbi nämmutatud ja valdav arvamus toetab päris armee säilimist koos ajateenistusega. Siit ka loogiline järgmine aruteluteema: kui me oleme vähemalt sõnades võtnud nõuks oma riiki ja vabadust kogu rahvaga vere hinnaga kaitsta, siis mida on selleks vaja, et kaitsmine oleks maksimaalselt tõhus?

Reklaam

Vastus on lihtne: vaja on tanke, lennukeid ja laevu. Aga mitte ainult. Vaja on ka usutavat juhtimist ning kodanikkonna kaitsetahte ja patriotismi pidevat tugevdamist.

Kurioossel kombel on Eesti hoolimata Vene vägede välja viimisest, NATO ja EL-i liikmelisusest ning üle 15 aasta kestnud ülesehitustööst praegu julgeolekualaselt tõsisemas olukorras kui vahetult pärast taasiseseisvumist. Eelkõige muidugi seetõttu, et Venemaa on tugevam ja agressiivsem kui kunagi varem pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. See agressiivsus oma naabrite suhtes on kasvav, mitte kahanev.

Ent sugugi vähetähtis pole ka meie kaitsepoliitika kujundajate viibimine pseudoreaalsuses. Poliitikud on lakkamatult enda tublidust kiites ja vajakajäämisi vähendades jäänud isegi uskuma jutte NATO kaitseklauslitest ning sellest, kuidas EL pakub meile pehmet julgeolekut.

Loomulikult peab oma liitlasi uskuma ja usaldama, aga iga vähegi ratsionaalselt mõtlev inimene saab suurepäraselt aru, kui vähe maksab NATO vihmavari, kui me ise tormi käes paljad oleme. Pealegi, karm tõsiasi, mida meie poliitikud kramplikult maha vaikida üritavad on see, et meie 19 NATO-liitlase hulgas on vaid mõni üksik selline riik, kes on võimeline arvestatavat sõjalist abi pakkuma.

Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia ja Madalmaad ei suuda kamba peale kokku panna mõnda tuhandet meest, et saata neid sisuliselt politseioperatsioonile Afganistani või Liibanoni. Seda hoolimata antud lubadustest ja võetud kohustustest poliitilisel tasandil. Sõjalisel tasandil lihtsalt pole selliseid üksuseid olemas, keda välismaale lennutada. Pole ka vajalikku tehnikat — paljud Euroopa riigid laenavad vajaduse tulles õhutranspordi jaoks lennukeid ei kelleltki muult kui Venemaalt.

Ning arvestamata ei saa ka jätta Euroopas kõikjal — kaasa arvatud sõjaväes — vohavat patsifismi ning poliitilist korrektsust. Võib-olla olete kuulnud lugu Hollandi sõduritest, kes keeldusid pärast puhkust rahutagamismissioonile naasmast, sest see olevat ohtlik. Äsja saabus meile uudis Rootsist, kus sõjavägi kustutas ära Põhjamaade Lahinggrupi vapiloomaks oleva lõvi peenise, kuna punt naissõdureid pidas seda solvavaks ning kaebas lõvi noku soolise võrdsuse ülla võitluse nimel Euroopa inimõiguste kohtusse. Muide, ka Eesti osaleb selles grupis.

Selliste tõsiste kaitsealaste küsimustega tegeletakse emantsipeerunud läänes. Võib ette kujutada, millist kindlameelsust ja tõhusust näitavad lahinggrupi sootud võitlejad üles, kui nad seisavad Narva jõel vastamisi Groznõi kooli läbinud piinajate, vägistajate ja mõrtsukatega. Või mis siin kujutada, selleks läheb tarvis liiga palju fantaasiat, et kujutada neid ette üldse Eestisse saabumas.

Niisiis, jah, meil on paberite järgi olemas toredad liitlased, aga isegi kui need liitlased loevad lepingust „abi andmise“ mõiste alt välja sõjalise abi andmise kohustuse, jääb sellesama lepingu järgi meie enda kohustuseks pidada kaks kuud vastu oma jõududega. Praeguse relvastustaseme puhul on see reaalne vaid juhul, kui venelased tulevad mütsiga lööma ja ründavad minimaalsete jõududega, lootes, et mingit sisulist vastupanu osutama ei hakata.

Ometi pole vastupanu osutamine üldsegi mitte lootusetu. Isegi kui põlisvaenlane lööb, nagu talle kombeks on, massiga, teab igaüks, kes vene kroonut oma silmaga näinud, kui kehva võitlusvõimega see koloss tegelikult on. Lokkav varastamine, valetamine, korruptsioon, joomine, omavolitsemine, ülemuste ükskõiksus oma alluvate eludesse ja alluvate ükskõiksus ülemuste käskudesse on alati taganud, et oma suuruse kohta on Vene sõjavägi uskumatult kohmakas ja ebatõhus. Võite saavutatakse vaid uskumatu julmuse ja massi kombineerimisel.

Korralikult relvastatud, hea väljaõppe saanud ja kogu rahvast hõlmava vastupanu korral oleks Eestil reaalne panna püsti selline kaitse, mis muudab riigi vallutamise ja allutamise sisuliselt võimatuks. Lõputult pole tõrjumine mastaapide erinevuse tõttu muidugi võimalik, aga see polegi vajalik. Kui Eestil õnnestub vaenlast tõrjuda üle kuue kuu, ei ole tänapäeva maailmas vallutamine enam poliitiliselt võimalik.

Sõjaliselt on Eestit võimalik allutada vaid juhul, kui see toimub kiiresti, pannes kogu ülejäänud maailma sündinud fakti ette. Kui me vähegi julgeks ajaloost õppida, siis me teaks, et võitlust alustanud Soomel olid kaotused kordades väiksemad võrreldes võitlusest hoidunud Eestiga. Kusjuures sommidel säilis oma riik.

See kõik aga tähendab, et poliitikutel ja ametnikel on aeg lõpetada võitmatu turvamiraaži manamine ja asuda tegelikult riigikaitset looma. On skandaalne, et hoolimata totaalkaitse doktriinist pole meil koolides sõjalist õpetust. Tegelikult pole meil isegi kõige elementaarsemat patriotismiõpetust.

On sama skandaalne, et kuigi teoreetiliselt peaks väeteenistusse kutsutama kõik vastava aastakäigu poisid, võtab riik vaevalt viiendiku või neljandiku kutsealustest. Kas 17 aasta jooksul pole tõesti suudetud luua piisavalt kasarmukohti? Tallinna linn ehitab ühe aastaga rohkem sotsiaalkortereid kui riik kümnendi jooksul barakke.

Ning loomulikult on skandaalne, et Eestil puudub sisuliselt raskerelvastus. Meist kordades vaesemad ja umbes sama rahvaarvuga riigid omavad tanke ja lennukeid, meie ei suuda? Võib ju vaielda selle üle, kas meil peaks olema 30, 60 või 100 tanki — aga peaks olema selge, et kui meie vaenlasel on nad olemas , ei saa meiegi ilma läbi. Kui me räägime oma kaitsest tõsiselt.

Mõnekümne kasutatud, aga korraliku tanki soetamine läheb meile maksma sama palju kui üks suhkrutrahv. Pealegi hangitakse relvastust reeglina ikka järelmaksuga, mida võib venitada õige pika aja peale.

Mis mõtet on kulutada raha koolide ja teatrite peale või osta endale, küüned verel, kinnisvara, kui seda ei suudeta (taheta?) kaitsta vallutajat eest? Tegelikult ei ole Eesti kaitsmise puhul küsimus mitte selles, kas peaks soetama tanke, lennukeid ja laevu. Meil peaks ammu olema vastatud küsimusele mida, kust, ja kui palju.

Rahvas, kes ei taha toita oma kaitsjaid, peab õige pea hakkama toitma oma vallutajaid.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus