MARTIN HELME: Trichet tuli lehmale hapupiima müüma
Arvamus 23 Sep 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Iroonia oli lausa karjuv - Eesti rahanduseliit andis Eesti Panga iseseisvussaalis truudusvande euroliidu überaparatšikule ja tähistas uhkustundest pakatades iseseisva riigi ühe võtmetunnuse, oma raha, ära andmist. Muige tegi veelgi mõrumaks asjaolu, et Eestile pilvede kõrguselt korraldusi jagavad (“Eesti peab inflatsiooni jõuga madalal hoidma”, “Eesti peab tegelema kõrge tööpuudusega” - nagu me ise ei teaks?) euroisandad teavad sama hästi kui korraldusi lipitsedes vastu võtvad kohalikud aidamehed, et me oleme pea ainus riik Euroopas, kes täidab euroala nõudeid.

See kõik on pisut sürrealistlik: eesti maksumaksjalt astronoomilist palka võtvad (justnimelt võtvad, mitte saavad, sest nagu Eestis võimuklikile omane, määravad ka Eesti Panga joped endale töötasu sisuliselt ise) ja eesti oma raha tugevust, stabiilsust ning selle läbi meie majanduse edukust ja sujuvust tagama pidavad sellid, kellel on põhiseadusega pandud kohustus kaitsta meie oma raha, on kujunenud selle raha hävitajateks ning kõik kehitava ainult õlgu.

Pole olemas mitte ainsatki head põhjust, miks Eesti peaks krooni hülgama ja eurole üle minema, kui ehk vaid see, et võimukartell usub siiralt, nagu teeniks ta nii valimiste eel poliitilist kapitali. Ma kahtlen selles. Parimal juhul erutab see väikest hulka niigi tõsiuskseid eurofiile. Küll aga on olemas terve rida väga kaalukaid põhjusi, miks hoiduda eurost.

Jätame hetkeks kõrvale iseseisvuse argumendi. Elu on tõestanud, et suuremale osale eestlastest ei lähe see lihtsalt korda. Küll aga läheb inimestele korda nende isiklik heaolu. Ja seda hakkab euro halastamatult vähendama.

Euro toob meile suurema usalduse ja stabiilsuse, kinnitab Euroopa Keskpanga juht Trichet ja tema järel kõik meie ajusurnud poliitikud. Seda on huvitav kuulda, arvestades, et euro kurss vajub ülejäänud maailma valuutade suhtes sellise kiirusega, et Jaapan ja Hiina on asunud turul oma valuuta odavnemise nimel sekkumisoste tegema, päästmaks end deflatsiooniohust ja ekspordi kokku varisemisest. Eksport teatavasti on see münchhausenlik kaval võte, millega kõik maailma riigid end globaalsest kriisist juukseidpidi välja tõstavad. Euro usaldusväärsusest on naeruväärne rääkida ka olukorras, kus Euroopas on juba tervelt kolm riiki, kelle valitsuste eurodes müüdavaid võlakirju ei osta mitte keegi peale Euroopa Keskpanga. Viimane teeb seda muidugi eriti usaldusttekitaval moel, rikkudes ilmselt seda viimast punkti stabiilsuspaktis, mida siiani veel rikutud pole ja mis keelab valitsuste päästmise pankrotist teiste eurotsooni riikide maksumaksja rahaga. Eestigi maksab oma solidaarsusummat Kreeka, Portugali ja Iiri valitsuste päästmiseks ning euro vee peal hoidmiseks. Tõmmake püksirihma koomale eestlased, ees ootavad ka Hispaania ja Itaalia võlgade tasumised.

Nii kõrvalepõikena, kas pole mitte äge, et kui omal ajal müüs Eesti valitsus meile kasutuid rublasid, lappimaks oma eelarveauku, siis oli see vaat et kuritegu. Igal juhul esimese suurusjärgu poliitiline skandaal. Vähem kui kakskümmend aastat hiljem annab Eesti valitsus tasuta ära krooni kattevara, et lappida manana meeste eelarveauke ja kõik peavad seda igati kiiduväärseks? Kas ma olen ainus, kes tahaks, et tegu oleks vaid halva unenäoga?

Portugal ja Iiri, hmm, kuidagi tuttavad tegelased…kas polnud nemad mitte need riigid, kes euroliidust ja -tsoonist muinasjutulist kasu lõikasid, Kelti Tiiger ja mida kõike? Riigid, mida meile kogu aeg eeskujuks seati? Tõepoolest, me oleme hästi kopeerinud nende mulli. Iirimaa eelarvedefitiit läheneb 20 protsendile SKP-st, majanduslangus on 19 protsenti ja kinnisvarahinnad kukkunud 35 protsenti. Valitsus kärbib meeleheitlikult kulusid - avaliku sektori palka vähendati 13 protsenti ja see on alles algus - ning riik peab ikkagi paluma välisabi pankroti vältimiseks. Portugali seis on veelgi hullem. Riik, mis enne euroga liitumist andis laenu välja, muutus eurole ülemineku järel laenu võtjaks, mässides end tänaseks võlga, mille suurus on 109 protsenti SKP-st. Koos erasektoriga on võlg 325 protsenti SKP-st. Tootlikkus ja konkurentsivõime, need kaks imevitsa, mis Eestigi päästma peaks, hangusid eurotsooni liitumisega ega ole kriipsu võrra paranenud. Konvergentsi oodati 10 aastat ja see ei tulnudki. Meil peaks millegipärast paremini minema? Majanduskriisi ajal?

Karm tõde on selles, et kui võtta valemist välja usaldus ja heaolu kasv, siis jääb järele ainult hinnatõus, võlalõks ja solidaarsusmaksed. Ja seda kõike toovad meile fanfaarihelide saatel samad inimesed, kes lubasid viia viie rikkama hulka, saime aga kuue vaeseme sekka. Kes lubasid 2003. aastal, et elu läheb paremaks, läks aga ainult kallimaks. Kas keegi tõesti usub veel neid?

Võibolla meil veab veel, võibolla hävitab Euroopast raginal üle rulliv võlakriis euro enne 1. jaanuarit ja meie poliitikutel ei õnnestu parimast tahtmisest hoolimata oma rahast loobuda. Ja võibolla hakatakse siis tõsisemalt mõtlema krooni kursi vabaks laskmisele ning heaolu saavutamise aluseks võetakse tegelik oma majandus, mitte laenumull ja enda taskust makstavad abirahad. Karta aga võib, et saame hoopis uuesti üle elada ühe võõra raha krahhi, mis meid kõiki jälle puruvaeseks teeb. Ärge siis unustage, et selle variandi kasuks otsustasid inimesed juba siis, kui nad hääletasid faustiliku tehingu kasuks - elu läheb paremaks, kui me loobume oma asjade üle ise otsustamast. Iseseisvus on ju kõigest sõnakõlks…

Yerve Mõistuse Sündikaat: http://www.syndikaat.ee/news.p...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus