Martin Helme kõne Riigikogus: miks on vaja tühistada kooseluseadus Uued Uudised
Eestlased Eestis 10 May 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/05/47592_001.jpg

10/05/2016
http://uueduudised.ee/martin-h...

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme kaitses täna Riigikogu kõnetoolis Konservatiivse Rahvaerakonna eelnõud tunnistada kehtetuks kooseluseadus. Avaldame Helme kõne ja vastused saadikute küsimustele.

MARTIN HELME: „Kooseluseaduse vastuvõtmisega üle-eelmisel aastal ühiskonna liitmise asemel hoopis lõhestati ühiskonda. Seaduse korrektse vastuvõtmise jaoks puudus eelmises Riigikogu koosseisus vajalik häälte hulk, mis tingis seaduse rakendamise vajalikkuse eraldi seadusega Riigikogu praeguses koosseisus. Rakendussätete vastuvõtmine on samuti takerdunud ning need, kes hääletasid omal ajal seaduse vastuvõtmise poolt, ei taha täna enam oma seadusandlikku tööd lõpuni viia. Selline halb õigusloome praktika ning määramatus võib tuua mitmeid kohtulahendeid ja kulusid maksumaksjale. Kooseluseaduse tühistamisega soovime lõpetada tekitatud segaduse ja taastada endise ühiskonna enamust rahuldanud olukorra.

Eesti ühiskonnas ei ole kunagi olnud mingit tellimust ega nõudmist samasooliste suhete riikliku reguleerimise järele. Seda ei olnud siis, kui see seadus algatati, seda ei olnud siis, kui kooseluseadus vastu võeti, ja seda ei ole ka praegu. Veel sellel aastal läbi viidud arvamusküsitlused näitavad, et ühiskondlik arvamus selles küsimuses on küllaltki paika loksunud. Laias laastus 2/3 Eesti inimestest ei poolda kooseluseadust, ei poolda selle kooseluseaduse rakendamist, või kui küsitakse teistpidi, siis laias laastus seesama 2/3 või umbes 60% Eesti inimestest leiab, et kooseluseadus tuleks tühistada.

Miks ma nendest protsentidest räägin? Väga lihtsal põhjusel: vähemalt meie erakonna arusaamist mööda võiks olla Eesti demokraatlik riik ja demokraatia oma kõige elementaarsemas tähenduses tähendab seda, et tegemist on rahva võimuga. Ei ole olemas mingeid instantse, kes võivad kehtestada seadusi, mis lõppkokkuvõttes ei leia rahva heakskiitu. Kui nii tehakse, nagu on juhtunud, siis lõhestatakse ühiskonda, õõnestatakse poliitilise protsessi legitiimsust, tegelikult rikutakse õigusriigi põhimõtteid ja saavutatakse see, mis Eesti ühiskonnas on saavutatud. Saavutatakse ühiskondlik polariseerumine, saavutatakse see, et teatud küsimustes ei olegi võimalik ratsionaalselt või mõistlikult millegi üle enam vaielda, lendavad solvangud, süüdistused ja loosungid ning see ei ole ühelegi ühiskonnale hea.

Ma täna hommikul palusin numbreid notarite kojast. Meil on kooseluseadus vigasel moel või poolikul moel olnud jõus neli kuud, jaanuarist sel aastal. Notarid on alates jaanuarist sõlminud Eestis kooselulepinguid ja minu küsimuse peale, palju nelja kuu jooksul kooselulepinguid on sõlmitud, vastati, et 25. Terve Eesti peale nelja kuu jooksul! Kui me lugesime siin aasta lõpus lugusid meediast sellest, kuidas ikkagi samasoolised inimesed loevad sekundeid uusaastaööni, et oma õnnele alus panna kooselulepingu sõlmimisega, siis jääb nadiks see number. Arvestame ka sellega, et selle 25 sees enamus on erisooliste paaride kooselulepingud. Päris täpset numbrit mulle notarite koda nii kiiresti ei suutnud öelda, aga me oleme kursis, et neid samasooliste kooselulepinguid on vähem. Ja see tähendab omakorda seda, et mingit tegelikku vajadust kellelgi kooseluseaduse või kooselu registreerimise järele sellisel moel, nagu meile on reklaamitud, ei ole. Me ju kõik mäletame neid tohutuid nutulugusid, kuidas inimesed tahavad tulla n-ö oma suhteid legaliseerima ja kuidas inimesed ainult ootavad, kuidas nad saaksid riigi silmis ka ausaks. Tegelikult oli see kõik täielik jama.

Ja see on täiesti kooskõlas sellega, mida ütlesid kooseluseaduse vastased, kui kooseluseadust menetleti: et tegemist on võlts- või valeettekäändega. Tegemist on sooviga tegelikult ümber teha ühiskondlikku korda, pöörata pea peale traditsioonilised väärtused ja iidsed tõed ja senine kehtinud kord. Tegemist on sulaselgelt lihtsalt avalikkusele valetamisega, justkui oleks mingisugune vajadus kellelgi kusagil kooselulepingute järele.

Me teame ka seda, et õiguskantsler Allar Jõks on varasemalt korduvalt nii-öelda andnud selgitusi vastavatele küsimustele selle kooseluseaduse kohustuslikkuse või vajalikkuse kohta ja viidanud kahele väga olulisele punktile. Esiteks, ei ole olemas mingit rahvusvahelist õigusnormi Euroopa Liidu aluslepingutes või inimõiguste konventsioonides, mis kohustaks või sunniks riike samasooliste suhteid kuidagi reguleerima. Kui keegi tuleb väitma, et on, siis see väide on vale. Siinjuures tuleb silmas pidada, et Euroopa Liidus on selge poliitiline surve liikmesriikidele samasooliste suhteid riiklikult reguleerida, aga see on erinev asi kui väide, et kuskil mingi leping või konventsioon meid selleks kohustab. Ei kohusta!

Teiseks, mida on öelnud Allar Jõks, kui ta oli õiguskantsler, on see, et Eesti põhiseaduses ei ole mingisugust põhjust või mingisugust nõuet samasooliste suhete riiklikuks reguleerimiseks. Põhiseaduse §27 räägib sellest, kuidas perekond kui rahvuse kasvamise alus on riigi erilise kaitse all. Tuletame meelde, et kui me räägime aastast 2010 või 2006, kui ma õigesti mäletan, siis 2006 oli esimene homoparaad Tallinnas. Eesti põhiseadus võeti vastu palju kauem aega tagasi, aastal 1992, ja sel ajal mingisuguses ühiskondlikus arutelus mitte keegi mitte ei arvanud, et perekond võiks olla midagi muud kui üks mees ja üks naine. Eesti põhiseaduse mõtte kohaselt on perekond väga konkreetselt üks mees ja üks naine. Kui keegi räägib siin, et perekonna mõistet võib laiendada, siis jah, võib, see on sellisel juhul poliitiline valik, poliitiline soov. Poliitiliste valikute, ideoloogiliste erimeelsuste üle kogu see väitlus käibki. Aga tulla väitma, et meie põhiseadus nõuab seda, on absoluutselt selgelt avalikkuse eksitamine või soovmõtlemine. Nii et vajadust või kohustust Eestil kooseluseadust vastu võtta ei ole.

Jah, alati on võimalik Riigikogul vastu võtta seaduseid, mis midagi muudavad, midagi teistmoodi teevad, midagi ümber defineerivad – see on võimalik. Üldiselt töötab parlament selle põhimõtte järgi, et selle jaoks on vaja enamuse tahet, parlamendisaali enamuse tahet. Siin me jõuame kooseluseaduse rakendamise põhipeavaluni. Eelmises Riigikogu kooseisus toimus valitsuse vahetus umbes aasta enne valimisi ja valitsusse said kaks liberaalset parteid: üks oli vasakliberaalne ehk sotsiaaldemokraadid, teine oli paremliberaalne ehk Reformierakond. Nende kahe liberaalse erakonna, ütleme siis, ühiseks sooviks oli Eestis reguleerida riiklikult samasooliste suhted. Kuna ühiskonna vastuseis oli täiesti selge, täiesti ilmne, siis ei tuldud avalikkuse ette mitte ausa jutuga näiteks tsiviilpartnerlusest, vaid üritati seda kibedat pilli avalikkusele sisse sööta muu mudruga koos ehk siis räägiti sellest, et see on sooneutraalne seadus, kus sõltumata sellest, kas nad on samasoolised või erisoolised, antakse inimestele võimalus oma kooselu registreerida lepinguliselt. Ja niimoodi samm sammu haaval sooviti liikuda meil homopartnerluse legaliseerimiseni Eestis.

Loomulikult avalikkus nägi selle vale läbi. Loomulikult oli siis juba kõigile selge, et jutt ei käi nendest tavalist kooselu harrastavatest kümnetest tuhandetest Eesti paaridest, kus ühel või teisel põhjusel koos elavad mees ja naine ei soovi abielluda ega soovi teha ka mingisugust varalist lepingut. Jutt käis juba siis selgelt ikkagi samasooliste inimeste suhete reguleerimisest ja see nii-öelda peideti või põimiti sisse sellele nii-öelda sooneutraalsesse seadusesse. Sisuliselt oli tegemist petukaubaga, ainult et see pettus loomulikult nähti kohe läbi. Ja kuna see pettus nähti kohe läbi, siis nii sotsiaaldemokraatide kui ka Reformierakondade ridades eelmises Riigikogu koosseisus oli inimesi, kes põhimõtteliselt maailmavaateliselt või ka lihtsalt sel põhjusel, et nad said aru, et nad peavad aasta pärast astuma oma valimisringkonnas oma valijate ette ja oma tegudest aru andma, ei olnud nõus toetama seda kooseluseadust niisugusel kujul, nagu ta Riigikogu ette toodi. Sellele järgnes loomulikult alatu ja inetu ja väga ebatavaline või pretsedenditu käitumine ehk kooseluseadusest visati välja need punktid, mis oleks nõudnud 51 hääle saamist parlamendisaalis, ehk siis need, millest me tänapäeval räägime kui rakendussätetest. Ja surutigi see seadus läbi, väga napilt muidugi. Suruti läbi see seadus lihthäälteenamusega. Meenutame, need lihthääled olid siis 38 vastu ja 40 poolt.

Mis oli sellise käitumise tagajärjeks? Selle käitumise tagajärjeks loomulikult esimene asi oli see, et ühiskond ärritati kohutavalt üles, täiesti asjatult. Täiesti asjatult provotseeriti Eesti ühiskonda. Kusjuures ma pean ütlema, et Eesti ühiskond on niigi stressis. Ja selle ühiskondliku ärritamise tagajärjeks – ma teen suure kummarduse tänuga sotsidele – olid ka uued poliitilised jõud parlamendis. Te ei saa ignoreerida kahe kolmandiku inimeste sügavaid veendumusi ja arvata, et sellel ei ole poliitilist tagasilööki.

Selle sammu teine tagajärg loomulikult oli see, et me räägime küll rakendusaktidest, aga sisuliselt me räägime, nagu justiitsminister Reinsalu on öelnud, sisuliselt me räägime sellest, et meil on olemas kooseluseadus n-ö 1 ja kooseluseadus 2. Aastavahetusel või sügisepoole oli jutt, et võib-olla praegune rakendusakt jupitatakse ära, sealt võetakse kõige olulisemad nõudmised välja ja meil tuleb ka kooseluseadus kolm. Millest see kõik kõneleb, on see, et seadusel peale ühiskondliku heakskiidu ei ole ka parlamentaarset heakskiitu. Taolisi seadusi lihtsalt ei tohiks vastu võtta ja taolised seadused ei tohiks kehtida. Mis ongi põhjus, miks me selle tühistamisega siia oleme tulnud.

Lisaks on meil veel loomulikult tekkinud kurioosne olukord, millega ma alustasin: seadus on vastu võetud, välja kuulutatud ja osade inimeste arvates kehtib, teiste inimeste arvates ei kehti. Kusjuures need arvajad ei ole lihtsalt meie erakonna liikmed, siin on ikkagi väga kaalukaid õiguseksperte, näiteks ka justiitsminister, kes leiab, et kuna kooseluseaduse viimases paragrahvis on sõnaselgelt kirjas, et seadus hakkab kehtima koos rakendusaktidega ja neid rakendusakte ei ole, siis lihtsa loogika kohaselt tähendab see seda, et kuni rakendusakte ei ole, see seadus ei kehti. Siin me näeme jälle Eesti riigis vohavat voluntarismi, kus sisuliselt, vormiliselt seadus ei kehti, aga osaliselt seda juba täiendatakse.

Et sellist äärmiselt halba olukorda ära lõpetada, oleme tulnud lagedale ettepanekuga kooseluseadus tühistada. Me leiame, et sellega minnakse tagasi olukorda n-ö enne sõda ehk ühiskonnas taastatakse olukord, mis tegelikult rahuldas absoluutselt enamust ühiskonnas, kus samasoolistel inimestel olid kõik võimalused ennast teostada, ka koos elada ja oma varalisi suhteid reguleerida võlaõigusseaduse järgi, pärimisseaduse järgi, mitmete teiste õigusaktide järgi. Nad saavad oma elu niimoodi korraldada, ilma et oleks ühiskonna valdava osa veendumusi, moraalseid väärtusi ja mis väga oluline, millest, ma arvan, meil tuleb veel juttu eraldi, loomulikku käitumist solvatud.

See on aga kõige olulisem, millest me peame aru saama: kui me nüüd tühistame kooseluseaduse, siis me ei lähe tagasi kiviaega, siis me ei lähe tagasi mingisugusesse keskaega, me läheme tagasi aastasse 2013, kus inimesi ei põletatud tuleriitadel, nagu siin Mihkel Raud meile eelmine kord, kui sellest teemast juttu oli, arvas, et hakkab juhtuma, kui me selle seaduse tühistame. Inimesi ei pandud vangi ei kuulatud üle, sellepärast et nad käisid kuskil väga kahtlase kuulsusega baaris. Me teame, et Eesti politseil puudub üldse mingisugunegi arvestatav statistika selle kohta, et Eestis oleks seksuaalse sättumuse järgi inimesi ahistatud, taga kiusatud, pekstud või midagi taolist. Puudub! Nii et ärge tulge rääkima, et see on sellepärast, et vaesed homod ei julge endast ja enda tagakiusamisest rääkida. Kui Eestis oleks üksainus juhtum, kus homole on antud peksa selle eest, et ta on homo, siis küllap juba homoliikumine oleks selle nii suure kella külge pannud, et me kuuleks sellest söögi alla ja söögi peale. Tikutulega aetakse neid juhtumeid taga ja ikka ei leita! Nii et Eestis ei ole mingit diskrimineerimist, Eestis ei hakka uuesti olema mingit diskrimineerimist, kui kooseluseadus tema poolikul või vigasel kujul seadusandlusest kustutatakse. Eestis lihtsalt arvestatakse sellisel juhul, kui me selle seaduse ära tühistame, nii nagu meie eelnõu ette näeb, Eestis arvestatakse inimeste väärtushoiakutega, arvestatakse sellega, mis on valdava osa ühiskonna arvamus, ja arvestatakse – ma juhin tähelepanu sellelegi – kõikides parteides oma valijatega. Isegi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valijaist pool toetab kooseluseadust. Mitte ühelgi parteil ei ole suured enamuses valijaskond, kes toetaks seda. Seega tuleb vaadata silma ka oma valijatele, minu meelest on see elementaarne demokraatia osa.

Kui keegi hakkab siin arutlema selle üle, mis mulje me jätame muule maailmale, siis tooksin ühe lihtsa näite. Aafrikas, kust me võtame lahkelt vastu kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu ja kõrgelt haritud muid inimesi, on siia-sinna 50 riigi ümber – see sõltub päevast, kas mõni provints on sel päeval saanud iseseisvaks või mitte. Aga nendest 50 riigist 35-s on homosuhted kriminaliseeritud. 35-s või 36-s, see sõltub sellest, kuhumaale me selle kriminaliseerimise piiri tõmbame. Tõsi on see, et suurem osa neist on moslemiriigid Põhja-Aafrikas. Aga Euroopa selles mõttes on ühesugune ja muu maailm on teistsugune ning kui me vaatame Euroopasse, siis mitte kusagil ei ole sellest elu läinud paremaks, toredamaks. Need probleemid, mis homokogukonnal on, ei ole ära kadunud. Nii et see seadus ei lahenda ühtegi nendest probleemidest. Nii et mitte midagi ei muutu Eestis halvemaks, kui see halb seadus tühistatakse.“

JAANUS KARILAIU küsimus: „Antud eelnõu on juba teisel ringil, kooseluseaduse tühistamist on selgesõnaliselt pooldanud nii Keskerakond kui EKRE. Aga me teame väga hästi, et selleks, et see seadus tühistataks, on vaja mitme erakonna ühistööd, on vaja Keskerakonna, EKRE, IRL-i ja Vabaerakonna ühist tööd. Kas vahepeal on poliitiline lobi läinud nii kaugele, et me võime täna olla kindlad, et lisaks Keskerakonnale ja EKRE-le on meie liitlased selles küsimuses ka Vabaerakond ja IRL?“

MARTIN HELME: „Aitäh küsimuse eest! Jaa, see on selge, meie erakonna profiil on täiesti selge. Ka Keskerakonnal on selle kohta nii fraktsiooni kui juhatuse selge otsus. IRL-i puhul on teada, et nende valijaskond, nende erakonna volikogu ja nende erakonna fraktsiooni enamus olid kooseluseaduse jõustamise vastu või vastuvõtmise vastu, on rakendusaktide vastuvõtmise vastu ja on kooseluseaduse tühistamise eelnõu poolt. Tõsi, neil on väike hulk fraktsioonist, kes mingil põhjusel ei pea kinni oma valimislubadustest ega ole aru saanud, et kui sa liitud mingi erakonnaga, millel on selge platvorm ja valimislubadused, siis see, et sul on mõned sõbrad või mõned tuttavad või mõned sugulased, kes sulle kodus pinda käivad selles küsimuses vastupidiselt, see ei anna sulle nagu põhjust oma valija ja erakonna selge platvormi vastu minna.

Nüüd Vabaerakonna suhtes ma pean ausalt ütlema, et ma olen tõsiselt pettunud ja kriitiline. Vabaerakonna programmis oli selge sõnaga kirjas: seisame traditsioonilise perekonna eest. Vabaerakonna valimisplatvormis oli selge sõnaga kirjas, et me seisame traditsioonilise perekonna väärtustamise ja kaitsmise eest. Veelgi enam, Vabaerakonna valimiskampaanias korduvalt käis läbi lubadus olla vastu kooseluseaduse rakendamisele ja olla poolt kooseluseaduse tühistamisele. Need on Vabaerakonna lubadused olnud valijatele.

Meil on saalis olnud sel teemal juba tegelikult kaks hääletust. Üks hääletus oli eelmine kord, kui seesama tühistamise eelnõu siin oli, ja teine hääletus oli, kui oli rakendusaktide menetlusest väljahääletamise ettepanek. Rakendusaktid, ma meenutan, on praegu teisel lugemisel. Ja mõlemal korral kriitilise häälte hulga kooseluseaduse teerulli edasiminemisele, andsid Vabaerakonna saadikud. Mille üle mul on väga kurb meel, sest et kui Vabaerakond tuleb poliitikasse ja lubab uut poliitikat, lubab kuulata rahvast, lubab panna aru pähe, räägib kodanikualgatusest, siis tuleb oma valimislubadusi täita. Mitte öelda, et me oleme nii vabad, et me mõtlesime pärast valimisi ümber selles küsimuses. See on oma valijate petmine, nende altvedamine.

Ma veel kord tulen tagasi selle küsitluse juurde, mis mõõtis erakonna toetajate suhtumist kooseluseadusesse, Vabaerakonna valijad, üle 60%, olid selgelt vastu kooseluseadusele, kooseluseaduse rakendamisele ehk siis mitte toetades kooseluseaduse tühistamist Vabaerakond sisuliselt läheb vastu oma valija tahtele. Me võime ju öelda, et valija tahtmine, et me küsitlusi ei usu ja mis kõik veel, aga minu meelest see n-ö punane joon, millest ikkagi tuleb kinni pidada, on valimislubadus. Kui me oleme andnud valimislubaduse milleski, siis sellest tuleb kinni pidada fraktsiooni liikmetel, sest see on see, mille järgi teid siia valiti. Selles mõttes eks me saame täna jälle näha, kuidas see hääletus läheb, või võib-olla homme, ma ei tea, kaua istung täna veel venib. Aga mina küll tõsiselt koputan südamele Vabaerakonna saadikutele, et nad oma valijate tahtele vastu ei läheks. Kui teilt tõesti südametunnistus ei luba selle tühistamise poolt hääletada, siis ärge vähemalt ka selle tühistamise eelnõu menetlusest väljahääletamise poolt hääletage, sest ärge kahelge selles, et me tuletame järgmistel valimistel inimestele meelde, kes kuidas nendes küsimustes hääletab.

Mul on muidugi alati ka küsimus sellest, et kui inimesed on ennast selgelt positsioneerinud ja ma olen ka kurb selle pärast, et meil oli komisjonis mõni nädal tagasi seesama eelnõu kaitsmisel, siis näiteks IRL saadik Raivo Aeg ei toetanud seda eelnõu, vaid hääletas selle eelnõu menetlusest väljahääletamise poolt ja Vabaerakonna saadik Külliki Kübarsepp üldse ei tulnud kohale, ehkki ta oli sel päeval majas. Mis viitab sellele, et äkki oli neil käidud natuke nööpi keeramas või on toimunud mingid muud poliitilised kokkulepped, mingid kurgid sulle, hääled mulle. Vaat ei tea, aga mina siiralt loodan, et ikkagi hääletuse ajal inimestel tuleb meelde, mida nad valimiste eel lubasid, ja loodan, et uus poliitika ei tähenda seda, et tehakse nagu vanasti tehti, et valimiste eel lubatakse maad ja taevad kokku ja siis läheb edasi business as usual ehk tavaline äri. Ma tooksin teile näite sellest, et meie erakond lubas valimiste eel kaotada ära kuluhüvitised, me tulime selle eelnõuga siia parlamendisaali, me olime lõpuks ainus erakond, kes selle ettepaneku poolt hääletas. Meie jaoks on valimislubadused tähtsad ja me peame neist kinni. Eks igaüks ise teab, hääletamine on vaba, nagu vabaerakondlased teavad.“

RAIVO PÕLDARU küsimus: “Rääkisid 2006. aasta homoparaadist. Aga on sul aimu, millal valitsusel tekkis mõte või ettevalmistuskava, et tahta seadust muuta või seadus luua?”

MARTIN HELME: Siin on vaja natuke kaugemale ajalukku minna. Me teame, et Justiitsministeeriumis on seda mõtet heietatud pikki aastaid. Kunas täpselt hakkas see paberikujul vormi omandama, seda on mul raske hinnata, selle jaoks oleks pidanud olema täitevvõimule lähemal. Aga me teame, et nii-öelda initsitatiiv või see mõte on olnud juba seal nullindate teisest poolest saadik. Ja kui me räägime sellest homoparaadist, siis see oli selge ühiskonna provotseerimine ja selge mudel, mille järgi mujal maailmas on neid asju aetud. Taolised ühiskondlikud provokatsioonid kutsutaksegi esile selle jaoks, et saaks tekitada mulje, nagu oleks mingi ühiskondlik tellimus mingile tõsisele ühiskondlikule kriitilisele probleemile. Me kõik teame, et mingit kriitilist probleemi ei olnud, mingit ühiskondlikku tellimust ei olnud. Aga kui sa paned niisuguse värvikireva paraadi mitu suve järjest mööda vanalinna liikuma – meediale see loomulikult ju väga meeldib, meedia ju elab polariseerumisest, meediatoimetustes on väga palju inimesi, kes suhtuvadki loomupärase maailmavaatelise sümpaatiaga kogu sellesse homoideoloogiasse ja homopropagandasse –, siis on võimalik n-ö tühja koha pealt hakata tootma seda ühiskondlikku nõudlust.

Niipalju kui mina mäletan, siis esimest korda 2009. aastal imbus avalikkuse ette plaan, et Justiitsministeeriumis hautakse eelnõu tegemise mõtteid. Siin tuleb vaadata, mismoodi need asjad mujal maailmas on toimunud. Homoliikumine on olnud aastakümneid kultiveeritud liikumine, millel on omad kindlad eesmärgid ja selge muster või selged vahendid, kuidas seda on edendatud. Algas see kusagil seal Teise maailmasõja järgses Ameerikas, kus väike grupp homoseksuaalset elu elanud inimesi nii-öelda teadlastena esinedes hakkasid ühiskonnale ette söötma väiteid, nagu oleks homoseksuaalseid inimesi ühiskonnas oluliselt rohkem, kui neid tegelikult on. Me teame nn Kinsey raportit, mille järgi väidetavalt ühiskonnas on kuni 10% inimesi homoseksuaalse kalduvuse või tõmbega, mis on hilisemates uuringutes selgelt pihuks ja põrmuks tehtud. Nii et kui meil siin ka eelmise ettekande ajal tuli juttu, kui suur see hulk inimesi tegelikult ühiskonnas võiks olla, siis Kinsey viis uuringu läbi põhimõtteliselt prostituutide ja vangide hulgas ja lihtsalt Ameerika homoseksuaalses kogukonnas. Loomulikult ta sai sealt pildi, mis selgelt ei ole representatiivne kogu elanikkonna suhtes. Tegelikku numbrit on erinevalt hinnatud, see tegelik number on meeste puhul kusagil 2,5–3% elanikkonnast ja naiste puhul 1,5–2% elanikkonnast. Siin tuleb terminoloogiliselt ka saada aru, millest me räägime. Me räägime sellest, et need on inimesed, kellel on siis seksuaalne kalduvus või tõmme kas samasooliste poole või mõlema sugupoole poole, ehk siis need ei ole veel praktiseerivad homod. See number on veel oluliselt väiksem, kui palju on neid inimesi, kes päriselt elavad samasoolist seksuaalelu. Ehk me räägime tõeliselt väikesest ühiskondlikust vähemusest, ja kui me oleme eriti lahked, siis me ütleme, et neid on umbes 1% või 2%, aga tegelikult see loomulikult ei ole nii suur protsent.

Kui me räägime edasi sellest, kui palju selles ühes protsendis on neid inimesi, kes vajavad kooseluseadust, siis neid seal omakorda on veel väiksem kogus. Me teame, et Taanis ja Rootsis on samasooliste suhted reguleeritud juba õige ammu. Rootsis on 9 miljonit elanikku. Isegi kui eeldame väga lahkelt, et sellest 9 miljonist elanikust 5% on homoseksuaalsed, siis peaks see tähendama, et Rootsis kokku on 450 000 homoseksuaali. Aga alates 2004. aastast, mil riigis legaliseeriti homosuhted või tehti n-ö partnerlussuhted, on ennast registreerinud partnerlusse 3440 inimest. See on 0,76% nendest homodest endist ehk me räägime protsendist elanikkonnast, kelle hulgas 1% kasutab või soovib oma suhteid legaliseerida. Ehk me räägime 0,1 %-st inimestest. On täiesti arusaamatu, miks sellisele hulgale inimestele on vaja teha seadust, mis pöörab pea peale kogu ülejäänud ühiskonna, ärritab kohutavalt kogu ülejäänud elanikkonda ja tegelikult ei lahenda mitte mingeid probleeme, sest lahendused on olemas.

Aga kui me tuleme tagasi homoparaadide juurde, siin on olemas selge muster. Kõigepealt tullakse lagedale mingisuguste pseudouuringutega, mis justkui näitavad, et ühiskonnas on olemas hoiakud või hulk inimesi, kellel on põletav probleem. Järgmine etapp on tekitada märtreid ja tekitada ühiskondlikku vastasseisu. Selle jaoks sobivad need paraadid loomulikult suurepäraselt. Me teame, et Ameerika Ühendriikides 60-ndate kontrrevolutsiooni ajal, massilise narkootikumide pruukimise ja hipiliikumise ajal toimusid esimesed homoparaadid, ja me teame ka, et Ameerikas läksid need kohati vägivaldseks. Loomulikult oli see vägivald teadlik, mis pöörati kohe homoliikumise kasuks. Tekitati märtrid, kes olid kusagil nuia saanud n-ö oma veendumuste või sättumuste eest, ja siis hakati neid märtreid kaitsma. Siin me jõuame jälle puutumuseni eelmise päevakorrapunktiga, kus sealtmaalt edasi hakatakse meile rääkima võrdsest kohtlemisest. Võrdse kohtlemisega ei ole sel kõigel mitte mingit pistmist, sest igal inimesel Eestis, kes on teovõimeline ja täisealine, on võrdselt võimalik abielluda vastassugupoole esindajaga, kui see vastassugupoole esindaja on nõus. Kõigil on ühesugused piirangud. Piirang on, et see peab olema vabatahtlik, inimene peab olema täisealine, ei tohi olla lähisugulane. Nii et need piirangud on olemas, nii-öelda diskrimineerimine on olemas.

Aga see, mida nõutakse, ei ole võrdne õigus, et samasoolised tahaksid ka abielluda, vaid see, mida nõutakse, on eriõigus. Ehk siis kõigil teistel inimestel on õigus abielluda vastassugupoole esindajaga, aga üks väike seltskond ütleb, et me tahame endale eriõigust abielluda samasoolisega või teha tsiviilpartnerlus samasoolisega. Niisiis me ei räägi võrdsest kohtlemisest ja võrdsetest õigustest, sest et võrdsed õigused on kõigil inimestel Eestis olemas ka praegu. Me teame, et Eestis on väga palju inimesi, kes on otsustanud üldse mitte kunagi abielluda, Eestis on inimesi, kes ei ela ka vabaabielu või vaba kooselu, ehk on terve hulk inimesi, kes otsustab seda privileegi, milleks on abielu, mitte kasutada. Aga see õigus on kõigil olemas. Nüüd tuleb üks seltskond, väga-väga väike seltskond, kes ütleb, et nemad tahavad endale privileegi sees veel ühte privileegi, st nemad tahavad saada õigust mitte vastassugupoole esindajaga abielluda, vaid nemad tahavad samasoolisega kooselu registreerida või abielluda.

Ma tulen sellesama juurde, et miks ma kasutan vaheldumisi või segamini ….. kooseluseadus ja abiellumine. Me kõik teame jälle muude riikide kogemusest, et see on eesmärk. Kogu see kooseluseaduse jutt on üks etapp selgest ideoloogilisest võitlusest lammutada traditsioonilist ühiskonnakorda, seda nii-öelda väikekodanlikku ühiskonnakorda, lammutada abieluinstitutsiooni, väärastades selle institutsiooni tähendust ja mõtet ja tõstes temaga samale tasemele midagi, mis on ebaloomulik. Kui sa tõstad temaga samale tasemele midagi, mis on ebaloomulik, siis see vähendab abieluinstitutsiooni ekslusiivsust või erilisust. Me näeme seda teistest riikidest. Kui ma siin tõin Rootsi ja Taani näite, ka Hollandi näited ja siin on veel mitmed riigid, siis kõikjal algab see ühe ja sama jutuga. Kõikjal algab see jutuga sellest, nagu me siin juba enne Aafrikast rääkisime, et kõigepealt dekriminaliseerime, ärme keela ega karista. Täiesti nõus. Eestis dekriminaliseeriti see kohe peale Nõukogude okupatsiooni, ma olen täiesti nõus. Täiskasvanud teovõimelise inimese eraelulist käitumist, kui see ei ole kellelegi kahjulik, peale tema enda loomulikult, ei peagi kriminaliseerima. Selles mõttes ma arvan, et Eesti on eeskujulik riik.

Aga järgmine etapp on, et teeme tsiviilpartnerlus. Eestis siis öeldakse, et see tsiviilpartnerlus ehk koosseluseadus on sooneutraalne. Kõik saavad aru, et ta tegelikult ei ole sooneutraalne, see on tehtud selle jaoks, et oleks samasooliste tsiviilpartnerlus. Nüüd praktiliselt ei ole üheski maailmariigis, kus on kõigepealt tehtud tsiviilpartnerlus, jäänud järgmine samm astumata. Järgmine samm on siis samasooliste abielu juba päris selle sõnaga ja päris selle mõistega. Sealt edasi järgmine samm, mis on ka paljudes riikides juhtunud, on samasoolistele paaridele lapsendamisõiguse andmine. Kusjuures meil on väga-väga häirivaid, väga alarmeerivaid juhtumeid, kuidas mitmes riigis, eriliseks näiteks on loomulikult Norra ja Suurbritannia, aga mingil määral ka Rootsi, kus aktiivselt ja jõuliselt hakatakse näiteks taga kiusama adopteerimisagentuure, kes ei soovi samasoolistele paaridele lapsendamist pakkuda. Ehk siis me ei räägi enam üldse mingist südametunnistusvabadusest, me ei räägi siin enam mingisugusest õigusest pidada kinni oma väärtushinnangutest. Ja see on kogu selle kooseluseaduse, kogu selle homoideoloogia tegelik eesmärk, nad isegi väga ei varja seda. See on nii-öelda sallivuse kohustuslikuks muutmine riigivõimu repressiooni ähvardusega.

Me ei saa rääkida enam vabast ühiskonnast või südametunnistusvabadusest või ka usu- või sõnavabadusest olukorras, kus võetakse vastu mingisugune seadus, mis n-ö võrdse kohtlemise nime all hakkab kinni panema lapsendamisagentuure, hakkab kinni panema konservatiivseid koole, hakkab kinni panema ja trahve tegema näiteks pulmaagentuuridele, kes ütlevad, et vabandage väga, meie teeme pulmasid ainult traditsioonilistele abieludele. See kõik on juhtunud mujal maailmas! See kõik on juhtunud mujal maailmas! Repressioonid järgnevad vältimatult homoideoloogia jõustamisele. Vältimatult. Ja me oleme praegu selle n-ö arengu, ma arvan, teises etapis laias laastus, kui me seda esimest etappi peame homoparaadideks. Me oleme selles teises etapis, me oleme tsiviilpartnerluse ja avalikkusele puru silma ajamise etapis ja näeme juba seda, kuidas Eesti haridussüsteemis jõustatakse seda sallivuse ideoloogiat viienda, kuuenda, seitsmenda klassi ühiskonnaõpetuse tundides. Räägitakse lastele, kuidas kõik intiimsuhted on võrdsed, ei ole vahet, kas on mees ja naine või mees ja mees. Seda juba täna tehakse ja sellele tuleb vastu astuda!

Normaalsust tuleb kaitsta ja sellest ei piisa, kui me ütleme, et siia tõmbame joone, et ärme edasi läheme. Sest niikuinii tuleb järgmine, see on n-ö konna keetmine, kus alguses aetakse vesi vaikselt soojaks, ja mida kauemini see vesi kuumaks läheb, siis konn ei saa arugi, millal ta üks kord on keedatud. Harjutame ära. Me kuuleme seda argumenti ikka ja jälle, kuidas ühiskond ei ole veel valmis ja hoiakud vajavad muutmist. Miks nad seda räägivad? Sellepärast, et töö on alanud järgmise põlvkonna ajude pesemisega. Ja see järgmine põlvkond, me näeme seda
Eesti meelelahutustööstuses, me näeme seda Eesti meedias, kus järgmine põlvkond, 20ndates inimesed, kes on selle sallivusideoloogia sees marineerunud, võtavadki selle iseenesestmõistetavalt omaks. Võtavad omaks selle jälgi vale, nagu inimesed, kes seisavad normaalsuse eest, on millegi või kellegi vihkajad või on kuidagi inimvaenulikud.

Inimvaenulik ideoloogia on homoideoloogia, see on tõeliselt inimvaenulik ideoloogia, inimvihkajalik ideoloogia, ma lausa julgen öelda, sest et ta põlgab inimeste loomupärast olekut ja loomupäraseid suhteid, tahab need vägisi ümber teha ja veelgi enam, tahab nendele inimestele, kes sellega nõus ei ole, vägisi suruda peale kas heakskiitmise või vähemalt vaikiolemise. Sellega ei saa nõus olla ja me ei saa ka sellega nõus olla, et kuulutame välja vaherahu, tõmbame siia joone maha ja ütleme, et ärme sellega edasi lähe. Ei, territoorium tuleb normaalsusele tagasi võtta, poliitiline territoorium tuleb normaalsusele tagasi võtta. See seadus tuleb tühistada ja minna tagasi olukorda, kus me olime ühiskondlikult tegelikult kokkuleppe saavutanud: ela ja lase elada! Praegu homoaktivistid ei lase elada ja me peame selle vaidluse lükkama tagasi sinna , kus ta oli 90-ndatel või kus ühiskond oli 90-ndatel või nullindate alguses. See on minu arvates hädavajalik. Me ei saa kuidagi leppida mõttega, et harjume ära. Siin ei ole midagi ära harjuda, on normaalsus, on ühiskonna enamuse soov, seda ühiskonna enamuse soovi rünnatakse kogu aeg, ka kõige alatumate valede ja võtetega, seda õõnestatakse ja tahetakse jupp jupi kaupa ellu viia. Õnneks on selles Riigikogu koosseisus olemas poliitilised jõud ja saadikud, kes saavad sellest asjast aru täpselt nii, nagu on, saavad sellest võitlusest aru täpselt nii, nagu see on. Ma ütleksin niimoodi, et kui me oleme niigi palju saavutanud, et praeguseks on see homoteerull ikkagi omadega mutta jooksnud kooseluseaduse rakendamise mõttes, siis me oleme ka saavutanud selle, et inimesed näitavad oma lipu värve.”

MART HELME küsimus: „Kolleegid siin ümberringi ütlevad, et infotundides ja arupärimistel ei ole me kunagi saanud nii selgeid ja ammendavaid vastuseid ministritelt. See ei ole minu , vaid kolleegide seisukoht. Aga küsimus, millele väga põhjalikult ei jõua enam vastata, sest et meie aeg, tänane istungi aeg hakkab otsa saama, on see, et meid ju kogu aeg süüdistatakse, kes me seisame normaalsuse eest, et me hirmutame inimesi. Samal ajal on välja tuldud isegi niisuguse seisukohaga apologeetide poolt, et kui me ei aktsepteeri ja ei kiida heaks kooseluseadust, rakendusakte, kogu seda homoideoloogiat ja multi-kultit ja liberaalsust, siis juhtub see, et meie NATO liitlased ei tulegi meid kaitsma. Kuidas niisugusesse juttu suhtuda?“

MARTIN HELME: „Selle hirmutamisega on tegelenud meil ju kõige esimeses järjekorras president Toomas Hendrik Ilves, kes tõepoolest on lagedale tulnud minu meelest küllaltki absurdse väitega, et Itaalia lennukid Eesti taevasse ei tule, kui meie kooseluseadust ei jõusta. Alustame sellest, et ei ole Itaalia valitsuse ega kindlasti mitte NATO väejuhatuse ega ka mitte Brüsseli Euroopa Komisjoni õigus, pädevus või asi öelda Eesti Riigikogule, aga laiemalt öeldes Eesti kodanikele, missugused võivad või peavad olema meie siseriiklikud regulatsioonid ja missugused peavad ja võivad olla meie hoiakud.

Teine väga oluline aspekt on see, et kui president tõepoolest arvab, et NATO artikkel 5 ongi tinglik ja see tingimus on see, et meil siin Eestis on 20 või 10 inimest saanud sõlmida kooselulepingu, siis ma ütlen, et sellise NATO artikkel 5-ga ei ole meil küll mitte midagi peale hakata. Mina ikka olen siiamaani aru saanud niimoodi, et rahvusvahelised lepingud kas kehtivad või ei kehti. NATO alusleping on üsna konkreetne ja lühike leping, kus on selgelt liikmesriikidel omad kohustused. Kui järsku mõni riik otsustab, näiteks Itaalia valitsus otsustab, et tema seda lepingut ei täida, või ka Saksa valitsus või ka Obama valitsus Ameerikas, siis meil ei ole selle NATO-liikmelisusega küll absoluutselt mitte midagi peale hakata. Tõsi, ma arvan, et see väide iseenesest ei vasta absoluutselt tõele, ma arvan, et NATO leping on kehtiv, ma arvan, et liikmesriigid täidavad seda lepingut, sõltumata sellest, kas meil on kooseluseadus või ei ole.

Ma väidan, et ainuüksi taolise avaldusegagi lagedale tulemine näitab, seda, kui kangesti vahivad mõned inimesed Eestis oma naba ega ole võimelised üldse väljapoole maailma nägema või ei ole tahtelised väljapoole maailma nägema. Ausalt öeldes ma ei usu, et Itaalias läheb kellelegi absoluutselt vähimalgi määral korda, kas meil on kooseluseadus või mitte, ja päris kindlasti ei jäta nad sellepärast NATO artiklit 5 täitmata. On täiesti reaalne võimalus, et NATO leping ei käivitu mingitel muudel põhjustel. Keegi blokeerib selle seal mingil muul põhjusel või hakkab venitama, kõik see on võimalik, aga kindlasti ei ole see selle tõttu, et meil siin kooseluseadus on lõpuni rakendamata. Meie presidendil on väga kombeks tunda kogu aeg piinlikkust Eesti rahva pärast. Ma arvan, et enesekindlad ja oma veendumustes kindlad olevad inimesed üleüldiselt esiteks ei muretse sellepärast, mis teised arvavad neist, ja väga ei tunne ka teiste inimeste pärast piinlikkust, piinlikkust peaks iseenda tegemiste või tegemata jätmiste pärast tundma.

Kui me räägime laiemalt vaenu õhutamisest, siis on hirmus palju nurinat Eestis olnud selle kohta, kuidas Konservatiivse Rahvaerakonna poliitilisele areenile tulekuga on poliitiline diskussioon läinud väga teravaks ja agressiivseks ning kuidas meil ei ole enam võimalik normaalset arutelu pidada. Ausalt öeldes ma peaks selle kohta ütlema, et tegelikult on just täpselt vastupidi. Juhiksin tähelepanu ühele pildikesele, mis oli kahe nädala taguses Sirbis, kus väga ropult oli karikeeritud mind isiklikult, ja siis paneksin sinna kõrvale eelmisel nädalal Riigikogus toimunud Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast pärit õiguskomisjoni esimehe algatusel toimunud arutelu vihakõne üle.

Üks Rootsi vasakpoolne oli kohale toodud, kes rääkis meile, mis on ja kuidas on vihakõne ja korrutas korduvalt, et te peate võtma vastu seaduse, mis kriminaliseerib vihakõne. Ja mis siis on vihakõne? Kui me võtame sotside mõõdikud, mis olid eelmisel nädalal seal õiguskomisjoni arutelul, siis Sirbis avaldatud pilt on üks ühele vihakõne, üks ühele vihakõne konservatiivse maailmavaate vastu või konservatiivse poliitika vastu. See on klassikaline vasakpoolsete poolt kasutatud taktika, selle kohta on isegi üks vasakradikaalne poliitiline aktivist nimega Alinsky 60ndatel avaldanud raamatu, kus ta jagab näiteid või õpetussõnu selle kohta, kuidas oma poliitilisi eesmärke saavutada ja kuidas oma poliitilisi vastaseid nullida.

Kui me vaatame tänapäeval seda, mis võtetega homoideoloogid või sallivuslased oma eesmärke saavutavad, siis ma soovitan kõigil seda Alinsky raamatut lugeda, et see on nagu õpiku järgi, kuidas demoniseeritakse oma poliitilisi vastaseid, isikliku hävitamise taktika, võetakse ette üks konkreetne inimene ja ruineeritakse ära. Ma meenutan, mis tehti Jaak Madisoniga vahetult peale valimisi. See on klassikaline Alinsky taktika, kus võetakse üks konkreetne inimene ja tehakse pulbriks selle jaoks, et n-ö vastasleeri ridadesse lüüa auk sisse. Nii et kui me räägime vihakõne õhutamisest Eestis, siis sellega eelkõige tegelevad homoideoloogid, sallivuslased ja sellele muidugi aitab suurepäraselt kaasa Eesti vasakpoolne meedia.“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus