Martin Helme: Head lapsed kasvavad vitsata?
Arvamus 24 Jun 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2012/06/36766_002_t.jpg
Martin Helme: Head lapsed kasvavad vitsata?








 - pics/2012/06/36766_001.jpg
Foto: Andres Putting

Kui kindral Roosimägi oma lapse kaitseks jõhkardit füüsiliselt korrale kutsus esitles meedia teda kui kontrolli kaotanud ohtlikku vägivallatsejat, kes üle noatera kriminaalkaristusest pääses.

Roosimägi – keda isiklikult tunnen ja igati väärikaks ning õiglaseks inimeseks pean – pole ainus, kes vägivallale vastu astumise eest Eesti riigi silmis kurjategijaks muutus. Eestis elav soomlane Mika Keränen sai kohtult reaalse vanglakaristuse, kuna astus vastu 14- ja 12-aastasele mänguväljakut terroriseerinud kaagile.

Tundub, et Eesti seadused on juba piisavalt karmid inimeste suhtes, kes ropendavaid, peksvaid, lõhkuvaid, tatistavaid ülbitsevaid tulevasi vanglakundesid ohjata üritavad. Aga ei, õiguskantsler Teder on algatanud seadusemuudatuse, mis keelaks üheselt laste füüsilise karistamise. Mis sest, et ligi kaks kolmandikku lastevanematest peavad seda aegajalt põhjendatuks, samas kui vaid viis protsenti vanemaid oma lapsi reaalselt füüsiliselt karistab.

Mõtleme korraks nende numbrite peale. Mida nad näitavad? Esiteks seda, et laste füüsiline karistamine on Eesti inimeste meelest teatud olukordades põhjendatud. Teiseks seda, et praktikas kasutavad needsamad inimesed laste füüsilist karistamist aruharva. Praxise uurimus, millele õiguskantsler toetub, ei näita mitte ühelgi moel, et Eestis oleks tegemist laste peksmise epideemiaga nende vanemate poolt.

Küll aga on vägagi põhjust muret tunda vägivaldsete ja kontrolli alt väljunud noorte ning laste pärast. Selle ilmestamiseks on paslik meenutada lugusid, kuidas Kaagvere direktoreid vahetatakse, kuna päevas toimub kooli korduvaid politsei väljakutseid lõhkuvate, ropendavate ja kaklevate noorte tütarlaste ohjeldamiseks. Ning iga pedagoog võib rääkida masendavaid lugusid lastest tavakoolides, kes vilistavad igasugusele korrale, terroriseerivad kaasõpilasi ning õpetajaid, lõhuvad ja peksavad, kuid kelle vastu mitte midagi ette ei võeta. Sest ükski õpetaja ei taha end leida samast olukorrast, kus kindral Roosimägi või hr. Keränen. Ükski direktor ei soovi endale samasugust jama, nagu oli Puiatu erikooli direktoril Toivo Luigel, kelle vastu algatati samuti kriminaalasi – pätipoisid kaebasid kõva käega direktori peale õiguskantsler Tederile ja sellest piisas.

Vaevalt on kuigi palju lapsevanemaid, kes soovivad, et nende lapsi koolis õpetajate poolt füüsiliselt distsiplineeritakse. Küllap on aga veelgi vähem neid, kes lepivad sellega, et nende lastel pole koolis turvaline olla, kuna õpetajad ja direktsioon pööravad karistamishirmus pilgu kõrvale, kui koolijõhkardid väiksemaid ja nõrgemaid kiusavad. Kool ütleb, et lahendus peitub „koduses kasvatuses“ aga me ju kõik teame, et osadest kodudest – aina rohkematest, paraku – ei tule mingit kasvatust ega kombeid kaasa. Mida peavad siis tegema need inimesed, kelle korralikud lapsed jäävad koolis või tänaval pättide kätte? Samuti pilgu ära pöörama, nagu teevad pedagoogid? Pättide kaitseks välja astuma, nagu teeb õiguskantsler? Helistama politseisse ja ootama 45 minutit patrulli? Iga lapsevanem, kes on vähegi oma ülesannete kõrgusel ei saa seda lihtsalt teha. Eesti riigivõim aga, kelle hammas ei hakka pättidele peale, kriminaliseerib need korralikud inimesed, et oma võimu demonstreerida.

Tegelikult on praeguses võitluses laste füüsilise karistamise vastu näha totaalset asendustegevust. On ju ilmne, et meil on tõsiseid probleeme kodu- ja perevägivallaga. Aga suutmatus eristada kahte täiesti erinevat asja – süsteemne kodune vägivald ja laste range kasvatamine – näitab kas täielikku võimetust teha olulistel asjadel vahet või soovimatust tegeleda päris probleemide lahendamisega, eelistades võidelda pseudovaenlastega. Pole ju võimalik, et täie mõistusega inimesed panevad ühele pulgale korda nõudva pereisa, kes annab jonnivale lapsele tagumikulaksu või tutistab pahandust teinud jõnglast sotsiopaadiga, kes lapse (või naise) regulaarselt ja abivahendeid kasutades vaeseomaks peksab.

Lisaks paistab vabakasvatuse apologeetide argumentide tagant välja puhas inimlik laiskus ja jõuetus, mida üritatakse esitleda voorusena. Laste kasvatamine on raske töö, mis kestab aastakümneid. Lastele kommete õpetamine nõuab järjekindlust ja pühendumist. Laste võõrutamine halbadest kommetest, sõnadest, käitumisest ja seltskonnast nõuab lakkamatut enesekehtestamist. Tulemuslikkus eeldab, et sa iga kord, kui laps halvasti käitub, reageeriks. Selgitaks, nõuaks, sunniks. Vajadusel karistaks – ja sugugi mitte tingimata füüsiliselt. Aga kui paljud vanemad jäävad enesele kindlaks, kui nad on karistusena keelanud arvutis olemise või teleka vahtimise ja laps mangub, meelitab, kaupleb, salaja karistusest kõrvale hiilib? Kasvatamine nõuab pingutust ja meie ajastul pole pingutus moes. Palju moekam on öelda, et ma olen vabakasvatuse pooldaja, kuna distsipliini ei suudeta nõuda endaltki. Palju ennastupitavam on kuulutada, et ma ei poolda füüsilist karistamist, kuigi tegelikult varjab see lihtsalt fakti, et vanem ei käi ammu enam lapsest üle. Aga lapsed vajavad mõistlikke raame, rutiini, distsipliini. Laps, kellel pole piire ei õpi neid mitte ise leidma vaid saab lakkamatult haiget ja kasvab üles läbinisti õnnetuna. Laps, kellele vanem pole eeskujuks leiab eeskujud vaimselt ja moraalselt üdini korrumpeerunud meelelahutusmeediast. Millist tuge saavad lapsed vanematelt, kes oma vanemlikud ülesanded hülgavad ja on oma lastele „sõbraks“? Vanemlik eeskuju ja autoriteet ei tule lõdvalt laskmise, käegalöömise, pugemisega, vaid raske tööga. Eesti riik motiveerib paraku just kasvatamatust.

Loomulikult on tegemist selgelt maailmavaatelise vaidlusega. Ühed inimesed usuvad, et põhiolemuselt on kõik ühteviisi head ja ausad ning ainult välised olud on pannud kedagi halvasti käituma. Teised usuvad, et maailmas on olemas kurjus, mis otsib vaid võimalust ja ettekäänet tegutsemiseks; et igas inimeses on peidus paheline pool, mis tuleb välja ja hakkab domineerima, kui seda ei heiduta ega taltsuta. Naiivsus ja süütus on toredad laste puhul, täiskasvanute puhul muutuvad nad aga ohtlikuks ja kahjulikuks. Liberaalid, kes oma eneseimetluses deklareerivad, et nemad on igasuguse vägivalla vastu ei saavuta midagi muud, kui patsifistid ikka: võtavad korralikel ja headel ära vahendid heidutada ja kontrolli all hoida halbasid. Kes on hea halbade vastu on halb heade vastu. Kui me lubame vanuse poolest alaealiseks liigitatud teismelistel huligaanidel teha mis nad tahavad, karistades samal ajal inimesi, kes astuvad kaitsetute ja nõrgemate eest välja, siis me loome ühiskonna, mis on julm ja jõhker. Taolises ühiskonnas kannatavad kõige esimesena kõige nõrgemad ja kõige kaitsetumad. Kannatavad lapsed ja naised. Õiguskantsler ja teised moraalselt edvistavad teoreetikud võiks selle peale mõelda, kui üritavad korralikke inimesi kriminaalideks teha, fantaseerides samal ajal, et niimoodi ühiskonda vägivallatumaks muudavad.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus