Mart Saarso, Eesti Vabariigi kodanik, 12. august 2016,
Augustikuu teise päeva õhtul sõitsin parvlaeval Mercandia VIII Kuivastust Virtsu. Kell 18.55 väljunud laeval paigutati mind nii, et Virtsus sõitsin maha teise autona. Minu ees istus numbrimärgiga 084 BNV musta Mercedes-Benzi rooli suviselt vabas riietuses majandus- ja kommunikatsiooniminister Kristen Michal. Ministriga olid laeval tema kaks poega ja abikaasa. Kõik nii, nagu ikka suviste puhkuste ajal korralikel eesti peredel kombeks.
http://www.ohtuleht.ee/753209/...Ministril on ka puhkusel kiire
Pärast Virtsu sadama „lamavaid politseinikke“ hakkas minister üllatavalt kiiresti eest ära sõitma. Lisasin gaasi, puhtast uudishimust, et kui kiire siis meie riigi ühe vastutusrikkama valdkonna juhil ka on. Selgus, et Virtsus, ehk asulasisesel teel pidas ta paslikuks sõita 70 km/h ja pisut rohkem, edasi aga kiirusvahemikus 98 kuni 104 km/h.
Ministril oli sedavõrd kiire, et Kõmsil, seal, kus teeviit näitab Kukerannani 10 km, pidi ta sooritama vilka möödasõidu üle kahekordse pideva joone. Tuudi küla vahel, kus lubatud suurim kiirus on 70 km/h, näitas ta korraks piduritulesid, aga alles pärast Tuudi kauplust, kus piiranguala kohe ka lõpeb. Olgu lisatud, et kiirus ei langenud ka seal alla 90 km/h. Lihula–Pärnu maantee ristis läksid meie teed lahku, endiselt kiirusel 102 km/h.
Helistasin järgmisel päeval majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumisse, ministri numbrile. Vastu võttis kena naishääl, kes selgitas, et asendab ministri sekretäri. Küsisin Kristen Michali puhkusel oleku kohta ja sain teada, et ministri viimane puhkusepäev oligi seesama 2. august. Uurisin, kas 084 BNV on Kristen Michali ametiauto numbrimärk, kuid asendussekretär ei osanud sellele küsimusele vastata. Kohusetundliku töötajana andis ta mulle ministri nõuniku Hannes Virkuse telefoninumbri. Helistasin ja küsisin, et kas see on ministri ametiauto numberimärk ja sain kiire jaatava vastuse.
Et miks ma sellest kirjutan, see ju nii tavaline? Aga nimelt sel põhjusel kirjutangi. Vaadake, me oleme selle mehe võtnud sõna otseses mõttes oma palgalehele ja maksame talle oma maksudest täiesti viisakat palka. Sujuvaks töötegemiseks oleme talle selle sama maksuraha eest liisinud täiesti viisaka auto, et ta ametit häbenema ei peaks, sest häbenemine on meil viimasel ajal liigagi moes.
Tööandjana oleme talle juhtida usaldanud ühe olulisema lõigu meile kõigile kuuluvas riigis. Minu mäletamist mööda ei rääkinud valimiste eel keegi sellest, et ministril peaks olema õigus tööandja antud tööautot kasutada vabal ajal. Ka ei olnud juttu sellest, et majandus- ja kommunikatsiooniministri haldusalas tegutseva maanteeameti teemärgistus ega ka liikluseeskiri ei ole kohustuslikuks juhiseks ministrile.
Sellisele töötajale mina palka maksta ei tahaks, rääkimata tööga teenitud maksuraha suurtes summades käsutada andmisest. Põhjamaades, kelle hulka me nii südilt pürgime, maksaks niisugune punanomenklatuurile omane käitumine ministrile koha ja poliitilise karjääri.
Valimised kui töövestlus
Kõrgeima võimu, ehk rahva ühe liikmena mõtlen ma päris tõsiselt, et oleme personalipoliitikaga kõvasti ämbrisse astunud. Valimiskampaania nime kandval töövestlusel vaatasid meile plakatitelt vastu õigluse ja õilsuse retušeeritud võrdkujud, tegelikkuses saime aga portsu Kaval-Antsusid ja muid sulisid, kellel pole kokkulepitud reeglitest ega lojaalsusnõudest tööandjale sooja ega külma.
Ma tegelikult nii väga ei süüdistagi Kristen Michalit, sest õige etniline eestlane, kui uskuda elavat klassikut, ongi „rehepapp“. Vilistan ja vinnan, kui peremees on loll või laisk ega hoia silma peal. Pigem süüdistan ennast, et olen lasknud niisugustel tööõnnetustel juhtuda. Kes mind keelas kaasvalijatele selgitamast ja neile meelde tuletamast eelnenud nelja aasta sündmusi ja töötulemusi? Olingi laisk ja lohakas peremees, kelle talus võtsid võimust Kaval-Antsud. Loll õpib oma, tark teiste vigadest.
Esimeste hulka kuuludes arvan ma, et niisugused kujukad näited, nagu Estonian Air ja kestev parvlaevasaaga, peaks olema küll piisavad õppetunnid, et hakata ükskord aru saama lihtsast tõsiasjast: valimistele eelnev kampaania on töövestlus ja valimised töölepingu sõlmimine. Vahemärkusena neile, kes valimas ei käi, kuid kogu ülejäänud aja kurdavad, et „riigis on kõik p…es“, olgu öeldud, et ka mittevalimine on valik. Erinevalt ministrist, kes ämbri korral „poliitilist vastutust võttes“ kohalt tagasi astub ja tagasihoidlikule riigikogu liikme kohale maandub, lasub meil, kodanikel peremehe vastutus 24/7/365.
Eelnenud lõikudesse kätketud sõnum, elik retsept, kõlaks kokkuvõtvalt järgmisena. Järgmise valimiseelse kampaania käigus tuleb väga tähelepanelikult uurida viisakatele ametikohtadele kandideerijate senine tööalane CV. Enne lepingu sõlmimist, ehk valimisi, tuleks aga täpse ja kriitilise pilguga üle vaadata lepingu peatükk pealkirjaga „Töövõtja kohustub“ ning kindlasti ei tohiks jääda tähelepanuta sanktsioonid lepingu rikkumise korral. Lõpetada tuleb tava, kui hääletama minnakse orjakarjana, kellele peremehe lahkusest on lubatud iga nelja aasta tagant endale uus kubjas valida ja läheneda valimistele hoolikate ja vastutustundlike peremeeste, ehk tööandjatena, kellel viisaka palga eest sulaste kandidaate küllaga jagub.
Kadrioru suured kingad
Me oleme endi hulgast valinud ja Toompeale tööle palganud 101 personalitöötajat, kes peavad lähemal ajal ametikohustuste tõttu valima ühe väga tähtsa töötaja, jällegi meie viisakal määral kinni makstud ametikohale. Praegusest ametimehest jäävad Kadriorgu vägagi suured kingad, nagu „eksperdid“ on märkinud. Tõepoolest, nii suurte kingadega talupidamist, kollase meedia toitmist ja naaberrahva muusikaga lõbustamist annab järele teha. Tahaks loota, et kingade pärija ei ole järgmine tööõnnetus, kes peab avaliku arvamusega liigset arvestamist (loe: tööandja tahtega arvestamist) suureks veaks või jällegi ei pea vajalikuks tegelemist niisuguste nüanssidega, nagu riiklik iseseisvus (loe: ettevõtte ellujäämine).
Sellele tahtsingi tähelepanu juhtida, kallid personalijuhid.
