Stockholmi Eesti Maja haldava aktsiaseltsi endine kauaaegne juhatuse liige Mart Nurk muretseb, et 60 aastat Rootsi eestlaste koduks ja keskuseks olnud maja tulevik võib ohus olla.
http://arvamus.postimees.ee/31...
Aktsiaselts AB Eesti Maja Stockholmis sai 2014. aasta augustikuus 60-aastaseks. Aktsiaselts ostis oma esimese kesklinnas asuva kinnisvara Regeringsgatanil aastal 1958 ja praeguse kinnisvara Wallingatanil detsembris 1970. Praegune või «uus» Stockholmi Eesti Maja võeti kasutusele 1971. aasta lõpus.
60 aastat on küllalt auväärne vanus. Huvitava võrdlusena võiks mainida, et iseseisvat ja vabat Eesti Vabariiki oli senini olnud vaid 45 aastat, kui kokku liita kaks iseseisvusperioodi (1918-1940 ja 1991-2014)!
Eesti iseseisvuse ajal 1918-40 jõudis kohalik seltskondlik ja ühiskondlik elu välja kujuneda kõigis nendes vormides, mis vastasid vabade inimeste vajadustele ja nõuetele. Võõraste võimude sissetungimine meie kodumaale ja nende vägivallatsemine seal katkestas küll ajutiselt vaba organisatsioonilise tegevuse. Takistas ka meie rahval võimaluse korraldada oma ühiskondlikku elu nii nagu see seda ise soovis või õigeks pidas. Kodumaalt lahkudes ja uutesse asukohamaadesse jõudes elustus aga peagi seltskondlik tegevus, kohandatud uutele oludele ja aja nõuetele.
Eesti Maja sünd
Paljudes maades oli tegevust alustavail organisatsioonidel õnn peavarju saada Eesti Majades, mis olid soetatud juba varematel aegadel kohale saabunud eestlaste poolt. Meil aga, kes Rootsi saabusime ja siia elama jäime, sellist soodsat lahendust ees ootamas ei olnud. Ja meie organisatsioonidel oli seega küllaltki suuri raskusi oma tegevuse käivitamisel või käigus hoidmisel leida sobivaid ruume oma tegevustele. Käidi koos kohvikutes või ajutiselt üüritud ruumides paljudes erinevates kohtades mööda Stockholmi linna.
AB Eesti Maja sündis kahe iseseisvusperioodi vahel kui üks pagulaseestluse kindel pidepunkt ja monument meie rahva vabadusvõitluses. Kogu Eesti Maja mõte kerkis Stockholmis üles juba 1948. aastal, aga vajas veel mõned aastad küpsemisaega. Oma ühise Eesti Maja muretsemise küsimus kerkis küllaltki varakult päevakorda, aga ei võtnud siiski eriti konkreetset ilmet.
Küsimus tõusis aga uuesti päevakorda jaanuarikuus 1953, kui Eesti Ettevõtjate Ühing Rootsis juhatus otsustas tööstur E. Seimi algatusel Eesti Maja küsimuse oma töökavasse võtta. Sama aasta kevadel kiitis Ettevõtjate Ühingu peakoosolek heaksjuhatuse poolt välja töötatud põhimõtted ja otsustas ka reaalse alusena asutatavale organisatsioonile esialgseks põhikapitaliks annetada 1000 Rootsi krooni.
Võiks julgelt öelda, et sellest hetkest alates võttis tegevus juba kindla ilme ja sihi ja juba 30. mail 1954 kirjutati alla asutamise dokumentidele. Üksmeelselt jõuti seisukohale, et kõige sobivamaks kapitali kogumise vormiks oleks teha seda aktsiaseltsi kujul.
Arutati siis, ja on ka hiljem korduvalt arutatud kas aktsiaselts (AB) kui juriidiline vorm on kõige optimaalsem, kuna Eesti Maja soetamine pole iialgi – ei asutajate silmis ega ka praegu enamus kohalike eestlaste arusaamise järgi – olnud tavaline kasumit teeniv ettevõte, vaid aateid hoidev selts. Aga siiani pole kõike eeliseid ja pahesid kaaludes leitud ühtegi paremat vormi. Seepärast otsustati asutada aktsiaselts AB Eesti Maja. Vormi kirjutas ette Rootsi aktsiaseltsi seadus.
30. mail 1954 kutsuti kokku Rootsi seadussätete kohane asutajate koosolek ja sel päeval sündiski aktsiaselts AB Eesti Maja, vormiliselt küll paar kuud hiljem. Oktoobrikuus kokku kutsutud korraline peakoosolek leidis, et senini kogutud põhikapital suuruses 5 000 krooni oli igati liialt väike, et maja omandamise mõtet üldse saaks kõne alla võtta ja otsustas põhikapitali alammäära tõsta 100 000 kroonile. Leiti, et see summa peaks olema eestlaskonna võimaluste piirides.
Suurendatud aktsiakapitali kogumine läks hoopis visamalt kui 1954. aasta peakoosoleku otsustajad võisid ette kujutada. Kõigile pingutustele vaatamata oli kapitali juurdevool väga tagasihoidlik. Inimestele pakuti ka võimalust tasuda aktsiahind osade kaupa kuna paljudele võis aktsia hinna korraga tasumine olla majanduslikult raske.
Raske töö vili
Propaganda Eesti Maja idee tutvustamiseks ja «müümiseks« käis mitmel rindel.
Asutajate põhimõtteid ja eesmärke sõnastades võiks ehk veidi tagasihoidlikult öelda, et Eesti Maja on ja peaks jääma Rootsi eestluse ühiseks koduks ja meie kohalike organisatsioonide tegevuse keskpunktiks. Need AB Eesti Maja algatajate põhimõtted selguvad ka põhikirja lugedes. Põhikirjas on aastate jooksul tegelikult väga väheseid muudatusi tehtud.
Eesti on nii rahvaarvult kui pindalalt maailma mastaabis väga väike riik. Selle väikse riigi pojad ja tütred on üle kogu maailma läbi aegade tundnud vajadust mingil moel kokku hoida ja oma eestlust ja omapära säilitada. Üks väga selge tulemus nendest vajadustest ongiühiste kogunemiskohtade loomine oma uutes kodupaikades.
Seepärast leiame Eesti Majasid ja Eesti Kodusid peaaegu igas maailma otsas, kus mingi kriitiline arv eestlasi on erinevatel põhjustel omale uue kodupaiga valinud. Asugu need paigad siis Euroopas, Ameerika mandril või isegi Austraalias.
Rohkem kui kuuekümne aasta jooksul on kohalik eestlaskond ühise kodu loomiseks ja alalhoidmiseks panustanud nii majanduslikult kui ka vabatahtliku tööga. Arvan, et selle pika aja jooksul võime rääkida tuhandetest inimestest kes on oma energiat ja aega Stockholmi Eesti Maja heaks suunanud, lootmata selle eest tasu saada. Pidades silmas vaid seda et see ühine eestlaste keskus saaks ja säästaks majanduslikult tugeva aluse.
Julgen väita, et meie maja on majanduslikult paremal järjel kui ükski teine Eesti Maja kogu maailmas. Kui püüda Stockholmi maja väärtust rahanumbrites väljendada, siis sattub asjatundjate hinnang kuskile vahemikus 11 ja 14 miljoni Euro vahemikku, sõltuvalt ostjast ja tema ostu eesmärkidest.
Mis Stockholmi Eesti Majale - võrreldes teiste Eesti Majadega - veel parema tulevikuprognoosi annab on fakt, et vaatamata üldeestluslikule ebasoodsale vanusepüramiidile toimub Stockholmi eestlaskonnas jooksev generatsioonide vahetus. Tuleb järjest nooremaid inimesi juurde, kes vanema generatsiooni väsimisel aktiivselt jätkavad väliseestluse alalhoidmist, uuendust ja arendamist. Kuuskümmend aastat Eesti Maja Stockholmis tähendab aga samaaegselt ka seda, et inimesed harjuvad selle oma keskusega nii ära, et arvatakse seda igati kui midagi enesest mõistetavat. Maja toimib ja teatud järjekindlusega valitakse aktsionäride aastakoosolekutel uued inimesed juhatusse meie ühist maja juhtima. Mõne juhatuse töötulemuse või maja restorani kvaliteedi kohta on vahest kindlasti ütlemisi ja vahest isegi nurisemist olnud.
Aga suures laastus on oldud rahul ja oma ühise majaga harjutud, nii nagu vanem abielupaar harjub üksteisega. Tõusu ja isegid ja mõõnad, aga midagi eriti dramaatilist. Aeg jookseb ja keegi on alati selle ühise varanduse eest hoolt kandnud. Korralised aktsionäride koosolekud on ka aastatega muutunud rutiinseks ja etteaimatavateks.
Küsimärgid tuleviku kohal
Mullusest aastakoosolekust on aga AB Eesti Majas toimunud pöördeline muudatus nii maja juhatuse kui ka juhtimise maneerides ja võimuvõtete kasutamises. Aastakoosolekul surus suuraktsionär korporatsiooni Fraternitas Estica seltskond läbi nii valimistoimkonna kui ka ülejäänud kohalolijate tahtmise vastaselt koosoleku otsuse suurendada Eesti Maja juhatust viielt liikmelt seitsmele ning hõivas oma liikmetega kõik kohtad. Sellised võimuvõtteid on kahjuks viimase aasta jooksul korduvalt esinenud. Näiteks on eelmise juhatuse tellitud 60. aasta juubeliraamatu müük ära keelatud.
Esmaspäeval peetakse uus aastakoosolek ja teadaolevalt plaanib juhatus jällegi kiiresti ja vaikselt, ülejäänud aktsionäride arvamust kuulmatta jättes, ühe osa Eesti Majast ära müüa. Miks? Ja mida kavatseb korporatsioon müügi eest saadud rahaga peale hakata? Tsiviliseeritud ühiskonnas peaks juhatus aegsasti oma kaasaktsionäre informeerima oma tulevikusuundadest ja plaanidest.
Küsida vöib ka muidugi kas praeguse juhtkonna tegemised on kooskõlastatud nimetatud korporatsiooniga või toimuvad need väikese juhtgrupi oma algatusel? Arvan et sellised küsimused ja asjaolud peaks huvitama eestlust ka väljaspool Stockholmi. Eesti Maja Stockholmis moodustab juba ajalooliselt märkimisväärse osa väliseestlaste elus ja peaks puudutama kogu meie väikese riigi eestlaskonda.
Raha on ühiselt kogutud, varandus koos üles ehitatud – vara mida kavatseb nüüd ilmselt korporantlik huvirühm ühel või teisel moel lihtsalt endale kantida.
Loodan siiralt et eelseisev AB Eesti Maja korraline aktsionäride koosolek, kuhu on end seekord kirja pannud peaaegu rekordiline arv aktsionäre, suudab kirjeldatud stsenaariumi pidurdada.
Aga paraku pole see sugugi kindel.
