Mart Laar: Euroopa kooris pole vaja ühiselt määgida Postimehe arhiivist (1)
Arvamus 09 Nov 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
9. november 2013
 - pics/2015/11/46213_002.jpg

Mart Laar
Mart Laar Foto: Liis Treimann

http://arvamus.postimees.ee/25...

Koos läbi elatud ajalugu on üks Euroopa enesetunnetuse alus. Kristlus ja feodalism; rüütlid ja läänihärrad; ilmaliku ja vaimuliku võimu vastuolud; renessanss ja humanism; reformatsioon ja vastureformatsioon; valgustus ja revolutsioonid; rahvuslus ja tööstuslik pööre – suurem osa Euroopa maadest on need üle elanud.

Selle taustal on arusaadav, et ikka püütakse olla võimalikult Suure Euroopa moodi ning oma ajalugu sellele vastavalt kohendada. Meilegi meeldiks näidata oma esivanemaid lillelastena, kes armastasid rahu ja liblikaid, mitte aga mingite metsatöllidena, kes misjonäridele nuiaga pähe lõid ning ise karjusid: «Laula, laula, pappi!»

Nii näib suhteliselt loomulikuna katse muistset vabadusvõitlust kuidagi teisiti kujutada, sest kellele meeldiks, et meie eellased olid verejanulised tegelased, kes rituaalsest inimsöömisestki tagasi ei kohkunud. Vahetult Eesti taasiseseisvumise järel, kui Eesti alustas integreerumist Euroopaga, oli see eriti mõistetav – kui vahel asi liialduseni läks.

Lennart Meri asutatud Maarjamaa rist kuulub viimaste näidete hulka. Sel ajal oli Eestile väga oluline olla kõiges võimalikult Euroopa moodi. Sel teel loodeti Euroopale võimalikult lähedale pääseda.

Nüüd oleme juba mõnd aega olnud Euroopa Liidu liikmed. Enam pole vaja kõiges hästi sarnane olla. Selleks et meelde jääda ja tuntust koguda, on targem hoopis rohkem eristuda. Ei jäeta ju meelde, kui üldise massiga sarnased ollakse, vaid ikka kui sellest eristutakse. See kehtib teatavate piirideni ilmselt ka ajaloo kohta.

Üheks Eestis siiani laialt levinud looks on laulva revolutsiooni ja veretu vabanemise lugu. Väikene eesti rahvas tõusis suure Venemaa vastu, teostas vägivallatu ja veretu revolutsiooni ning laulis ennast vabaks – see on maailmas laialt levinud lugu, mida isegi olen aidanud levitada. Ei hakkaks siin pikemalt peatuma sellel, kas Eesti iseseisvuse taastamine veretult oli puhtalt Eesti enda teene ning leedukad-lätlased eksisid rängalt millegi vastu, et neil veretult vabaneda ei õnnestunud – Rahvarinde ja tollaste liidrite (Arnolt Rüütel, Edgar Savisaar, Heinz Valk) teeneid ei taha ma mingil kombel kahtluse alla seada.

Eesti veretu vabanemisega kiideldes oleme aga ohtlikult lähedal leedukate kibeda nalja tõekstegemisele, nalja eestlastest, kes on valmis oma vabaduse eest võitlema viimse leedukani. Olulisem on hoopis see, et laulvat revolutsiooni ja ka Eesti iseseisvuse taastamist ei saa ajaloos võtta millegi eraldiseisvana, vaid see on paljude asjade järg.

Võitlus Eesti iseseisvuse taastamise eest algas vahetult pärast riigi okupeerimist 1940. aastal, ning nagu president Toomas Hendrik Ilves on osutanud, polnud see võitlus sugugi veretu. Ülistades veretut taasiseseisvumist, kriipsutame maha kõik need sajad tuhanded, kes on selle eest seistes kanntanud Siberi vangilaagrites, langenud Teise maailmasõja rinnetel või Eesti soodes ja metsades. Seda poleks aga õige teha.

Loomulikult pole siingi ükski lugu täielikult euroopalik. Võtame kasvõi metsavennad – võrreldes Sinimägedes võitlejatega on need Euroopale loomulikult arusaadavamad. Nad ei võidelnud Saksa mundris ning nii langeb üks tänapäevane probleem kohe ära.

Metsavendlus on paljudele Euroopa rahvastele tuttav ja tuntud – see ei kujundanud ajalugu mitte ainult meil, Eestis. Lätis ja eriti Leedus oli metsavendlus Eestist tunduvalt laiem ja organiseeritum. Ka ohvrid olid palju suuremad. Metsavendlus oli omane ka Rumeeniale, Bulgaariale, Poolale ja Lääne-Ukrainale, kus tegutses Euroopa suurim põrandaalune armee. Selle vastu võitlemiseks oli Punaarmee sunnitud kasutama isegi tanke ja lennukeid. Samas võib temas olla üht teist võõristavat. Euroopa sotsiaaldemokraatia jaoks näiteks võivad «tublisid kommuniste» ja teisti nõukogude aktiviste löönud metsavennad olla lihtsalt röövlid või bandiidid.

Kindlasti ei sobi jutustus metsavendadest pühapäevakoolides jutustamiseks. Siiski on see ka meie lugu, mis on kasvanud välja meie oma ajaloost ja kogemusest. See on midagi päriselt meile endale omast ja sellepärast ei tohi me seda ära anda.

Pajudes mälestustes on väidetud, et metsavendi õhutas tegevusele Ameerika Hääl, mis olevat neile peatselt saabuvat valget laeva lubanud. Lood Ameerika Häält kuulanud metsavendadest ei saa paraku tõele vastata, sest Ameerika Hääl alustas eestikeelseid saateid alles 1951. aastal ning vaevalt et siiski peatset vabanemist kuulutati.

Võimalik, et tegemist oli hoopis julgeoleku poolt tagantjärele levitatud kuulujuttudega, mis pidid lääneriike kahtluse alla seadma ning rahvas nende suhtes umbusaldust tekitama. Võib vaid märkida, et Eesti taasiseseisvumine toimus täpselt nii, nagu metsavennad olid unistanud. Lääs sundis Nõukogude Liidu põlvili, see varises kokku ning Eesti sai vabaks. Nii et kokkuvõttes osutusid metsavendade jutud õigeks, ainult et kõik võttis rohkem aega, kui keegi oleks eeldanud.

Kindlasti polnud metsavennad leegitsevate mõõkadega õilsad rüütlid ühegi plekita turvisel, vaid lihtsad inimesed, kõigi inimlike puuduste ja nõrkustega. Vaevalt et keegi neist oleks tahtnud kangelaseks saada. Kangelaseks saamine tähendas tol ajal pea kindlat surma, sest selliseid tegelasi jahtis nõukogude julgeolek erilise innuga. Metsavennad ründasid nõukogude ametiasutusi ning väiksemaid nõukogude sõjaväe- ja julgeolekuüksuseid, samuti röövisid nad rahasaadetisi ja kauplusi, ajasid kraavi ronge ja lõhkusid sideliine.

Nad püüdsid hoida üleval vastupanuvaimu: levitasid lendlehti ning heiskasid rahvuslikel tähtpäevadel sinimustvalgeid lippe. Kuna Eesti vabariik ei suutnud oma territooriumil ise kohut mõista, võtsid metsavennad mõnel pool kohtumõistja rolli enda kätte ning jagasid õigust eesti rahva reeturitele ja võõra võimu kaastöötajatele.

Metsavennad suutsid vastupanu osutada tunduvalt kauem, kui keegi oleks osanud eeldada. See sai võimalikuks üksnes tänu rahva laialdasele toetusele. Reetureid loomulikult oli, kuid neid oli siiski hämmastavalt vähe. Metsavendade hulka kuulus kogu nende tegevuse vältel pea 30 000 meest ja naist.

Umbes pooled neist olid võitlejad, teised tegelesid aga lihtsalt enda varjamisega. Eriti palju oli metsavendi nende esimesel perioodil vahetult sõja järel, siis hakkasid amnestiad metsavendade ridu hõrendama. Metsavendluse aluseks oli 1941. aasta suvesõjas saadud kogemus, siis oli nõukogude võim kiirelt kokku kukkunud ning mehed võisid metsast välja tulla. Seda loodeti nüüdki. Ainult et nüüd võttis see palju rohkem aega ning enamik metsavendi ei jõudnud seda ära oodata.

Metsavendlus on sügavalt traagiline lehekülg Eesti uuemast ajaloost. Enamik metsavendi vangistati või hukkus võitluses. Nad lõid aga legendi, mida nõukogude võimul kõigi pingutuste kiuste ei õnnestunud murda. Legend elas edasi – suust suhu liikuvates lugudes ja lauludes, kandes edasi vastupanutraditsiooni ja uutele põlvkondadele –, kuni laulva revolutsiooni ajal nõukogude impeeriumi lagunemise tingimistes tulemuseni viis.

Toimetaja Hille Saluäär on oma «näoraamatus» raamatust «Metsavennad» kirjutanud: «Kui tänane elustiil tundub ühtlaselt ja turvaliselt hall, hallid on isegi kollased uudised, siis seda raamatut lugedes saad aru, et oli aeg, mil värvid olid selged. Mets oli roheline, lumi oli valge, veri punane, vaenlased olid vaenlased ja sõbrad olid sõbrad.»

See selgus võib mõnele Euroopas küll liiga terav tunduda, kui vähemalt ei kao me ühtlasesse halli massi ära. Nii et aeg on selg sirgu ajada ning oma ajalugu just sellisena võtta, nagu me sellest aru saame. Euroopa kooris lambana määgida meile selles suhtes abiks pole.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus