Ingvar Bärenklau, reporter PM
Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) peaministrikandidaat Mart Laar ütles intervjuus Postimehele, et näeb suurima ohuna Eestile senise koalitsiooni kujundatud valitsuspraktika jätkumist.
Isamaa ja Res Publica Liidu peaministrikandidaadi Mart Laari kinnitusel on nende erakonna jaoks põhiküsimus, mis hoiab Eestit tulevikus konkurentsivõimelisena, kui senised eelised hakkavad ära kaduma.
Kohtusite äsja Brüsselis Euroopa Parlamendi juhi Hans Pötteringi ja Euroopa Komisjoni asepresidendi Günter Verheugeniga. Miks nad just teiega soovisid Euroopa Liidu tulevikku arutada, kas nad peavad Laari tulevaseks peaministriks?
See on küll puhas spekulatsioon. Ma valetaksin, kui ütleksin, et me Eesti valimistest üldse ei rääkinud, aga see polnud üldse eesmärk. Peamine on, et Eesti poliitikute jaoks muutuksid kokkusaamised ja arupidamised loomulikuks, et see, mis toimub Euroopas, oleks meie poliitilise elu lahutamatu osa.
On kurb tõsiasi, et Euroopa poliitika meil täiesti puudub. Me ei tea, mida Euroopalt tahame. Ka eurole ülemineku lükkumine määramatusse on Eesti viimaste aastate üks suuremaid läbikukkumisi. Kõige rohkem tekitab hirmu see, et IRL on ainus erakond, kes sellest oma valimisplatvormis juttu teeb.
Aga peaminister Andrus Ansip ütleb, et ega valitsusel olegi erilisi võimalusi inflatsiooni ohjeldamiseks ja euro tuleku kiirendamiseks.
Kui võtta selline taktika, siis me tõesti enne 2025. aastat eurot ei näe. Teine võimalus on seada endale selge sihtmärk ja selle nimel koordineeritult tegutseda.
Küsimus pole mingites erakorralistes meetmetes – need on sammud, mis puudutavad riikliku kulutamise vähendamist, aktsiisitõusude ajastamist ja rahapakkumise piiramist panganduses.
Ma ei arva, et me peaks kärpima riigi kulutusi haridusele või tervishoiule, aga kui vaadata kõiki neid vastuvõtte, kokaraamatuid, jopesid ja muid «geniaalseid» projekte, siis tundub, et kulutamist võiks ikka kõvasti kokku tõmmata.
Küsimus pole ainult euro tulekus, vaid ülemäärases kulutamises laiemalt. Et valitsus ei saa selle vastu midagi ette võtta, on üsna lühinägelik seisukoht.
Miks on kiire üleminek eurole teie arvates nii oluline?
Sellel on kahesugused põhjused. Esiteks meie majanduslik stabiilsus. Mingis ulatuses püsib Eesti majandus välisraha kiirel sissevoolul. Meie jooksevkonto puudujääk on üsna hirmuäratavalt suur. Sellises olukorras astub iga vähegi mõistlik rahandustegelane samme selleks, et ei toimuks mingeid negatiivseid üllatusi.
Teiseks, jäädes pikemaks ajaks välja eurotsoonist, satume olukorda, kus meid puudutavaid majanduspoliitilisi otsuseid tehakse ilma meieta. See on seotud tuumik-Euroopa tekke küsimusega ja sinna kuulumine on Eesti-sugusele riigile üsna saatuslikult oluline.
Kolmandaks on euro kasulik seetõttu, et raha vahetamine on lihtsalt kulukas. Ja kui me väga pikalt ootama jääme, siis hakkab seesama inflatsioon majandusele ühel hetkel negatiivselt mõjuma.
Miks Mart Laar käib tihti Brüsselis aga mitte Moskvas? Kas see tähendab, et kõik jõud tuleb suunata koostööle läänega, sest idas on meil uks niikuinii kinni?
Mart Laar käib ka Moskvas. Alles pool aastat tagasi käisin Jegor Gaidari 50. sünnipäeval ja kohtusin seal päris paljude inimestega. Ma ei arva, et meil idas uks kinni on, eks tegutsemisvõimalusi leia alati.
Samas loodan, et ükskord lõpeb olukord, et me juba kuus kuud laseme ennast Moskval kottida. Ka Venemaa suunal on meil sama probleem nagu Euroopa suunal, et pole ühtset välispoliitikat.
Kui meil on erakonnad, kes korraldavad Venemaal kohtumisi ilma diplomaatide teadmata, kui Vene firmade kaudu mõjutatakse Eesti riigi otsuseid, nagu me nägime raudtee puhul, siis on see kahtepidi ohtlik – esiteks on ohtlikud need otsused ise ja teisalt näeb Venemaa, et Eesti pole oma poliitikas ühtne.
Kui lääne suunal ehk võibki olla veidi teine suhtlusstiil, siis Vene suunal tuleb tegutseda alati täiesti üksmeelselt ja koordineeritult.
Millal siis Venemaa võiks oma «kottimise» lõpetada?
Võib-olla siis, kui lõpeb see pronkssõduri epopöa. Aga see pole muidugi peapõhjus – Venemaa peab veel harjuma, et Eesti on iseseisev riik, ja see võtab aega.
Arvata, et kohe saabub suur leppimisperiood, on ebarealistlik. Küll aga tuleks samm-sammult leida neid kohti, kus on võimalik midagi ära teha. See on tihti võimalik lääne abil.
Eesti jaoks oleks äärmiselt vajalik, kui Brüsselis on Euroopa Liidu ühtne välisminister.
Sven Mikser ütles telesaates, et kui pronkssõduri probleemi poleks olnud, küllap siis oleks Moskvas leitud mõni muu probleem, millega Eestit survestada?
Ma arvan, et Mikseril on õigus. Me oleme juba üheksa kuud pronkssõduri teisaldamise ümber jagelenud ja kindlasti meeldiks Kremlile, kui me sellega veel üheksa kuud tegeleks.
Kui tõsiselt te neid Venemaa propagandarünnakuid võtate? Hiljuti kujutas ka ühe Eesti erakonna propagandaleht teid koos peaminister Ansipi ja SS-sõdalasega…
Kui me ise tahame ennast mustata, siis sellega saame muidugi hakkama. Venemaa läände suunatud propagandarünnakute tulemuslikkus pole siiamaani eriti suur olnud.
Aga minu jaoks on suureks ohumärgiks, et sel Pravo i Pravda provokatsioonil polnud mingeid tagajärgi Keskerakonna jaoks. Järgmises lehes saavad nad panna samamoodi edasi ja kõik on justkui korras.
Miks Keskerakond niimoodi käitub? Kas nad usuvad, et nii äärmuslikud loosungid lähevad kohalikule vene valijaskonnale peale?
Soov on tekitada kõigepealt probleem, hirm ja vihkamine nende neetud fašistide vastu ja siis öelda, et vaat meie kaitseme teie huvisid. See on väga lühinägelik poliitika. Vaenu õhutamine ei ole see, mida Eesti vajab. Õnneks ei ole sel veel suurt mõju olnud, aga kui see veel pikalt jätkub, siis küll.
Teie erakonnal pole praeguse kampaania ajal küll ühtki suurt skandaali kaelas, aga valijate toetusprotsent on küsitluste andmetel langenud alla 10 protsendi. Väga roosiline see pilt just ei ole?
Ma ütleks, et see pilt on pigem normaalne. Nii nagu need reitingud pool aastat enne valimisi välja kujunevad, nii nad ka jäävad. Alles viimane kuu enne valimisi on tõsine kampaaniakuu, kus erakondadel tuleb oma sõnum valijateni viia.
IRL on teinud väga tugeva suhtluskampaania, mis ei seisne mingi tapeedi kleepimises, ja me oleme üsna kindlad, et see toob meile hea tulemuse.
Tundub, et seekord on teie valimisplatvormis majandusküsimused märksa enam esil kui varasematel aegadel?
Eks need asjad ole meil vist rohkem lahti kirjutatud kui teistel. Kui vaadata kogu seda rahalubamisrallit, mõlema valitsuserakonna palgalubadusi, siis meie oleme keskendunud teistele teemadele.
Meie põhiküsimuseks on see, mis hoiab Eestit konkurentsivõimelisena olukorras, kus meie senised eelised hakkavad kaduma. Me vajame teist tüüpi, teadusmahukat ja innovaatilist majandust.
Tegelikult algab kõik hariduse ümberkorraldamisest, millele meie programmis on pühendatud kõige pikem osa. Viimase nelja aasta jooksul pole Eestil olnud mingeid innovatiivseid algatusi ja kui neid ei tulegi, siis jääme vaikselt arengus maha.
Kuigi me ise räägime Iiri teest, kuhu tahame minna, siis tegelikult oleme minemas Portugali teele.
Peaminister aga tõstab esile, et me olla juba Portugalist mööda läinud?
See meenutab mulle ühte kuulsat Nikita-aegset nalja, et USA seisab kuristiku äärel ja kohe-kohe me jõuame temast ette. Me oleme loonud täiesti ainulaadse ID-kaardi infrastruktuuri, aga me ei arenda seda edasi ega kasuta seda piisavalt.
Kus on need sammud, et tõesti minna üle paberivabale asjaajamisele? Kaua me ikka näitame väliskülalistele seda e-valitsuse istungisaali, varsti läheb juba viies aasta. Võiks ka midagi uut välja mõelda.
Teie valimisplatvormil on seekord ka tugev rohelise poliitika pitser. Kas see on ajastu märk, arvestades roheliste kasvavat populaarsust?
Tegelikult on roheline poliitika vähemalt Isamaaliidu poolelt programmis alati väga tugevalt sees olnud. Ausalt, me ei ole seda rohelistega kooskõlastanud, aga kokkulangevusi on tõesti palju.
Kas roheliste tulek on teile probleemiks selles mõttes, et kaks sarnaste seisukohtadega parteid killustavad valijaskonda? Või on uue jõu tulek teile pigem positiivne?
Ma arvan, et meie tulevane koostöö rohelistega on igati loomulik.
Uute jõudude tulek sunnib meid vanu «poliitikapeerusid», ennast kokku võtma ja see mõjub alati tervistavalt. Hullem oleks see, kui roheliste tulek oleks ebaõnnestunud, aga praegu tundub, et neil läheb igati kenasti ja selle üle võib rõõmu tunda.
Meil on rohelistega maailmavaateliselt palju ühist. Aga küllap on meie programmis nende arvates midagi lollakat ja mis seal salata, ka meie arust on nende programmis mõned lollakad kohad.
Reformierakond kuulutas, et välistab koalitsiooni erakonnaga, kes pooldab astmelist tulumaksu. Kas see tähendab, et Reformi-Keskerakonna koalitsioon ei pruugi jätkuda ja silma tehakse pigem teile?
Sellisest avaldusest ei saa küll midagi sellist järeldada, see on tavaline valimiste-eelne mäng. On ju avalik saladus, et Keskerakond ei võta oma lubadusi astmelisest tulumaksust tõsiselt.
Tegelikult on tulevane valitsus juba kokku pandud – Reform on otsustanud minna koalitsioonis Keskerakonnaga edasi ja ülejäänu sõltub juba valimistulemusest.
Teie siis arvestate opositsiooni jäämisega?
Ei, ma ei saaks ka seda ütelda, sõltub ikka valimistulemusest. Aga paistab, et ega see uus koalitsioon praegusest parem tule, ja tulemusena me tammume paigal või pigem vajume tagasi.
Reformierakond räägib liikumisest kutselise kaitseväe suunas. Kas see on asi, millega te kindlasti nõustuda ei taha?
Meie arvates on praegune Eesti kaitseväe korraldus üsna optimaalne ja pole mingit vajadust seda muuta.
Kui meie peaksime valitsuskoalitsiooni minema, siis selles lepingus on kindlasti välistatud punkt, mis puudutab palgaarmeele üleminekut.
Peame säilitama senise efektiivse süsteemi, mis on kaitseväe arengukava aluseks, ja seda ka ellu viima. Eesti julgeolek on asi, millega ei tohi mängida. Me elame kohas, kus ei saa lubada endale luksust, et me ei suuda ennast reaalselt kaitsta. Vastasel juhul ei tuleks meile ka mitte keegi appi.
President Ilves on öelnud, et tänase Eesti ees seisvad julgeolekuohud on pigem energeetilises julgeolekus, mitte vaenlase tankikolonnides. Kas see võiks olla Eesti tuleviku võti?
Need maad Euroopas, kes suudavad kehtestada rohelise turumajanduse, saavad väga suure arengutõuke. Kindlasti läheb see alguses väga palju maksma ja see tähendab riskantseid samme, mis ei pruugi kohe õnnestuda. Aga maailmal ei ole valikut, sinnapoole liigutakse tahes-tahtmata.
See on arengumootor, mida Eestil on võimalik enda kasuks käima lükata. Me räägime ju tegelikult säästmisest, selle alla käib ka näiteks kaitseväe korraldus ja kas või seesama paberivaba asjaajamine. Meil on väikese riigina see eelis, sest väikest laeva pöörata on alati lihtsam kui suurt.
Tänane maailm oma avatusega loob meile uskumatuid võimalusi, mida kunagi varem pole olnud. Me peame julgema neid võimalusi kasutada ja tulevikku vaadata.
Siiski on Eestil ju viimase15 aastaga päris hästi läinud?
Kui võrrelda teiste riikidega, kes alustasid meiega ühelt stardipositsioonilt, siis küll. Me oleme arenenud kiiremini kui ükski teine üleminekuriik. Aga me peame mõistma, et nüüd on need vahendid otsakorral ja tuleb midagi uut välja mõelda.
Selle asemel tahetakse nüüd tagasi pöörata klikivõimu aegadesse. Nagu Väino Sarnet tabavalt nimetas, valitseb meil semukapitalism – kui tahad äri teha või mõnd ametikohta saada, peab erakonda astuma. See meenutab mulle aegu, mil kommunismi küll ei usutud, aga komparteisse astuti agaralt, et midagi saada.
Kui niimoodi mõeldakse, siis neid tulevikuideid ei tule. Oled nii loll kui tahes, aga sind upitatakse edasi. Semukapitalism ja klikivõim on kujunemas Eestile kõige suuremaks ohuks. Seetõttu on ohtlik praeguse valitsuskoalitsiooni säilimine, sest semukapitalism õilmitseb seal niivõrd kaunilt.
----------------------------------------
Isamaa ja Res Publica Liidu valimislubadusi
• Kehtestame täiendava maksuvaba tulu tulumaksuvaba miinimumi ulatuses alates esimesest lapsest.
• Kindlustame igale koolilapsele vähemalt kaks tundi nädalas tasuta huviharidust. Katame riigi poolt põhikoolis õppija õppevahendite ja koolitoidu kulu.
• Tõstame kolmanda ja iga järgmise lapse toetuse 2000 kroonile kuus.
• Toetame hammaste tervise parandamist lisaks haigekassa kompensatsioonile ühekordse täiendava 1000-kroonise toetusega.
• Töötame välja riikliku alkoholipoliitika. Keelustame jaekaubanduses öise alkoholimüügi, piirame alkoholireklaami.
• Vabastame tööandjad erisoodustusmaksust töötajate sportimise toetamisel.
• Algatame riikliku programmi, millega varustatakse põhikooli viimase klassi õpilased sülearvutitega.
• Näeme ette õpetajatele vähemalt 15-protsendilise palgatõusu viis aastat järjest.
• Viime ellu riikliku programmi, mille eesmärgiks on venekeelsete gümnaasiumide üleminek eesti õppekeelele aastatel 2007–2011.
• Suurendame teadus- ja arenduskulutuste osakaalu kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust, stimuleerides samal ajal erasektori osalust selles vähemalt 50 protsendini kogumahust.
• Korraldame keeleinspektsiooni ümber keeleametiks. Anname sellele täiendavad volitused keelejärelevalve tõhustamisel ja keelepoliitika kujundamisel.
• Depolitiseerime riigi äriühingute nõukogud ja lõpetame riigikogu poliitikute osalemise nendes.
• Peatame politsei- ja päästeteenistuse laialijooksmise. Väärtustame politseinike ja päästeteenistujate tööd ning tõstame nende palku mitte ainult enne valimisi, vaid pikaajalise arengukava alusel.
• Kutsume Lätit, Leedut ja teisi Euroopa Liidu riike koostööle regionaalse venekeelse telekanali loomiseks.
• Arendame Eesti kaitseväge reservkaitseväena, mis on ühtlasi kvaliteedilt professionaalne.
