Mart Kadastik: meie reliikvia on internetivabadus!? PM
Arvamus 19 Dec 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Mart Kadastik

Eesti Meedia juht Mart Kadastik leiab, et tasuta neti­ajakirjandus ei ole majanduslikult ega poliitiliselt põhjendatud, samuti ei tule see kasuks ajakirjanduse kvaliteedile.

See ei ole ainult meediamogul Rupert Murdochi ristikäik Google’i vastu. Novembri keskel Indias Hyberabadis Maailma Ajalehtede Liidu (WAN) kongressil pahandas liidu president Gavin O’Reilly, et «Google omastab väljaannete sisu punast krossigi maksmata». Varem on O’Reilly Google’it nimetanud kleptomaaniks.

Google’i vastulause põhineb väitel, et otsingumootor ainult suurendab ajakirjanike loomingu loetavust. WAN seda õigustust ei aktsepteeri. Ka CD-piraadid võivad ju väita, et näppavad muusikat kuulajaskonna laiendamise õilsal eesmärgil. WANi seisukoht on selge: üksnes autor või tema õiguste omanik otsustab, kes, kus ja kuidas tohib loodut kasutada.

Londoni majandusülikooli doktorant Indrek Ibrus (PM AK, 12.12) nimetas meediaettevõtete ja «vaba interneti» konflikti üheks 21. sajandi suuremaks vastasseisuks. Ühel pool on internetis maksumüüre ehitavad meediaettevõtted, kes muretsevad ennekõike paberlehtede püsimise pärast.

Teisele poole jäävad need, kes võitlevad takistusteta ja tasuta interneti kui «vaba kultuuri» edendamise eest. Ibrus on poole valinud: meediainstitutsioonid, kes kitsendavad tarbijate tegevusvabadust, töötavad avalike huvide vastu.

Kõlab ähvardavalt. Ent «hea» ja «halva» vastandamises on tubli annus liialdust. Kõigepealt, asi ei ole paberlehtede päästmises. Trükimeedial on oma koht päikese all, ehkki enam mitte kõige soojemas nurgas. Olulised meediaettevõtted – nii maailmas kui Eestis – tegutsevad juba ammu internetis.

Siit ka peamine peavalu: kuidas katta netiajakirjanduse kulud? Täpselt sama probleem vaevab ka neid online-väljaandeid, kellel pole mingit pistmist trükimeedia ega selle säilitamisega.

Ilmselt oli lugupeetud doktorant Londonis harjunud Postimehe paberlehte internetist tasuta lugema. Postimees Online’i kõik uudismaterjalid (postimees.ee) olid ja on tasuta kättesaadavad, küll aga tuleb paberlehe täisversioonis (pluss.postimees.ee) lugemise eest internetis nüüd maksta. Kirjastaja eesmärgiks pole lugude kättesaadavust vähendada, vaid hoolitseda selle eest, et üldse oleks, mida lugejatele jagada.

Sündmused sünnivad tasuta, nende vahendamine ja mõtestamine mitte. Nagu ei küpse iseenesest ka leib, mille tasuta jagamist keegi ei nõua. Miks peaks paberlehe tellija netilugejat doteerima, nagu ta on seda aastaid teinud?

Muidugi oleks hea, kui ei üks ega teine peaks midagi maksma – kõik kulud jääksid reklaamiandja kanda. Paraku sellist raha Eesti reklaamiturult ei leia. Ja kui leiakski – täielik sõltumine reklaamiandjast võib lahenduse asemel pigem probleemiks osutuda. Nagu kinnitab armutu klikijaht, millest allpool.

Internet ei ole taeva kingitus. Mina maksan püsiühenduse eest Elionile sadu kroone kuus, mitu korda rohkem kui maksab lehetellimus. Ka arvutil on hind. Maksumüüre, mis kahandavad info võrdset kättesaadavust, on teisigi. Seepärast võib mõista tarbija pettumust, kui tagatipuks tulevad temalt raha küsima ka internetisisu loojad.

Äri võiks ju käia teistmoodi, õiglasemalt: kuivõrd inimene pühendab netimeediale olulise aja, siis annab ühenduse pealt teenija sisuloojatele midagigi tagasi oma hiigelkäibest. Aga ei anna. Võib-olla siis annaks, kui kõik sisuloojad blokeeriksid kas või ajutiselt oma materjalide edastamise võrgus. See meeleheitlik samm ei ole siiski reaalne: keegi ei ole valmis loobuma netiäri toitvatest klikkidest.

Just klikikultus on põhjuseks, miks online-väljaanded pahameelest hoolimata üle terve ilma Google’iga lepivad. Google toob väljaannetele klikke, ehkki eelkõige vajab ta neid ise. Google’i spetsialistid õpetavad ajakirjanikele pidevalt trikke, kuidas valida sõnu ja komponeerida tekste nii, et Google’il oleks neid hõlpsam indekseerida. Klikifilosoofia järgi ei jagata tooteid auditooriumile, vaid auditooriumi kui toodet reklaamiandjatele.

Alles päris viimasel ajal on väljaanded (näiteks Guardian ja Daily Mirror Inglismaal) hakanud mõtlema selle üle, millest tegelikult on ajakirjandus loobumas: kõige otsesemas tähenduses sõnavabadusest. Alles nüüd küsitakse, kas iga juhusliku kliki taga on üldse lugejat, keda väärtustab reklaamiandja. Enamasti ei ole.

Kas roboti poolt ritta seatud ja omavahel vastuolus olevad tekstid on aidanud inimestel maailma mõista?

«Mitte inimene, vaid arvutiprogramm otsustab nüüd selle üle, mis on lubatud ja mis mitte,» nendib Stanfordi ülikooli professor Lawrence Lessig.

Tugevaid meediabrände on guugellik automatiseeritus vähem mõjutanud. Postimees Online’ile annab Google alla kümne protsendi lugejaist – inimesed tulevad Postimehe juurde otse. Ent kvaliteeti halvavast klikikultusest pole ka Postimees puutumata jäänud. Küsimus, kes maksab kinni internetiajakirjanduse, oleks püsti ka siis, kui Google’it poleks üldse olemas.

Müra ei maksa midagi. Seevastu professionaalne reporteri- ja toimetajatöö on kallis. Kui selle järele pole vajadust, on asi selge: tagasi keskaega. Kui ühiskond leiab, et vajadus on (sest poliitiline kommunikatsioon ei toimi ilma ajakirjanduseta, ja ilma poliitilise kommunikatsioonita pole demokraatiat), siis tuleb luua tingimused.

Kui erameediat pidada infovabaduse takistajaks, siis tuleb luua tingimused avaliku või riikliku meedia (nende piirid on tegelikult üsna hägusad) arenguks.

Sõltub poliitilisest kultuurist, kas sel juhul läheks Eestis ajakirjandusliku sisu ainutootmine näiteks Inglise BBC või Hiina Xinhua tüüpi asutuse kätte. Põhjust ettevaatlikkuseks on mõlemal juhul. Meenutagem Tony Blairi karistusoperatsiooni BBC vastu Iraagi sõja algul. Kes määrab ametisse BBC peadirektori? Ei kuninganna ega parlament, vaid peaminister ainuisikuliselt.

Xinhua värskeim stiilinäide on «otseülekanne» televisioonis ja internetis Barack Obama kohtumiselt Shanghai üliõpilastega kuu aega tagasi. Kohtumise teemaks oli info vaba liikumine ühiskonnas. Otseülekande pähe nägid hiinlased tsenseeritud väljavõtteid Obama tekstist ja vanu fotosid.

Kui maksumaksja ei taha usaldada oma raha riikliku uudisteagentuuri kätte, jääb viimane võimalus: Google & Co peavad ise hakkama sisu tootma. Muud võimalust neil oma ärimudeli elus hoidmiseks ei ole. See pole utoopia. Elektri tootjal ja elektri tarnijal on alati kombeks kokku tõmbuda.

Sellest hetkest kui sünnivad sisu tootjate ja sisu edastajate ehk ajakirjandust ja telekommunikatsiooni ühendavad konglomeraadid, on tõepoolest põhjust üles otsida Harold Innise 60 aasta tagused hoiatused teabemonopolide eest. Ent kontekst, kuhu Indrek Ibrus asetas Kanada poliitökonomisti, oli natuke kohatu.

Kui avalike vahendite eest tehtud uurimuste tasuta minek avalikku kasutusse on üldjuhul mõistetav, siis erameedia kohustus oma töö tasuta laiali jagada – muidu tituleeritakse ta Innise abil ühiskonnas ebavõrdsust tekitavaks teabemonopoliks – mitte.

Netiajastul pole ka kõige võimsamal meediaettevõttel lootust sündmusi maailma eest varjata ega nende kajastamist kontrollida. Murdochile kuuluvad 175 ajalehte üle maailma õigustasid USA sissetungi Iraaki, kuid kõigi nende lehtede lugejad võisid teistest kanalitest lugeda või kuulda teistsuguseid käsitlusi.

Isegi trükimeedia kuldajastul ei saanud Murdochit pidada teabemonopoliks. Oht teavet monopoliseerida on alati lähtunud eelkõige riigi poolt, olgu selle praeguseks kehastuseks Venemaa või Itaalia peaminister.

Viimasel ajal on lääne kommunikatsiooniteadlased näinud hoopis «vabas internetis» ebavõrdsuse süvendajat ja uue eliidi tekitajat. Arizona ülikooli professor Matthew Hindman: «Digitaalne demokraatia on müüt.»

Lundi ülikooli professor Peter Dahlgren leiab, et «internet toetab ühedimensioonilist mentaliteeti, äärmuslike ja antidemokraalike liikumiste esiletõusu, ühiskonna polariseerumist. On tekkinud vähemus, kes on informeeritud, ja enamus, kelle meel on lahutatud».

Chicago ülikooli professor Cass Sunstein: «Internet on sünnitanud laialivalguva isoleerituse. Individualiseeritud infopaketid ei süvenda üksteise mõistmist. Tihedalt suheldakse gruppide sees, kuid ühiskonna sidusus on nõrgenenud.»

Sajad autoriteedid on internetti põhjendatult ka kiitnud – kui demokraatia võimaluste avardajat. Ometi on vahepeal ortodoksseteks tõdedeks tõusnud «vaba interneti» ülistused asendunud tasakaalukamate arusaamadega. Peter Dahlgren: «Internet ei muuda inimloomust. Võiksime olla ettevaatlikumad utoopiliste visioonidega.»
Praegusel umbusul on poliitökonoomiline taust.

Internet sündis otsekui 80. ja 90. aastate neoliberalismi tellimus. Neoliberalism järgnes 70. aastate majandusseisakule, mille põhjuseks pidasid liberaalid majandusse sekkunud valitsusi. Neoliberaalid kahandasid riigi rolli majanduses miinimumini. Muu hulgas erastati telekommunikatsioonifirmad (British Telecom Inglismaal, AT & T USAs). Kõik jäeti turu otsustada.

Totaalne turuvabadus tõi kaasa globaliseerumise. Väliskaubandus kasvas plahvatuslikult. Tänu internetile tekkis võimalus ajada äri reaalajas üheaegselt üle terve planeedi. Illinoisi ülikooli professor Dan Schiller: «Internet oli otsustav element globaalkapitalismi arengus.»

Tagasilöök globaalse finantskriisi kujul saabus 2008. aastal. Valitsev retoorika muutus üleöö. Nüüd räägitakse regulatsioonide vajalikkusest, aga ka demokraatia ja väärtuste kriisist. Seepärast on mõistetav, miks internet kui neoliberalistliku vabaduse sümboleid on sattunud kriitika alla. Just internetti peetakse hüperkommertsialiseerumise võimendajaks.

Miks peaks internet jääma väljaspoole regulatsiooni? Tõepoolest, kes iganes kasutab USA eetritelevisioonis sõnu «shit» või «fuck», võib saada karistuseks rahatrahvi või kuni kaks aastat vangistust. Internetis, mille auditoorium võib olla suuremgi kui telesaatel, selgeid piire keelatu ja lubatu vahel ei ole. Igasuguseid filtreid tõlgendavad vaba interneti pooldajad kui informatsiooni tarastamist.

Paradoksaalsel kombel on ühele poole sattunud nii turu- kui «vaba kultuuri» fundamentalistid, ehkki esimesed ei armasta eriti kultuuri ning teised äri. Mõlemat seob hirm kitsenduste ees.

Londoni ülikooli meediateadlane Des Freedman: «Meedia vabadus ei ole absoluutne. See on vaid instrument, millel on eluõigust seni, kuni see toetab sotsiaalseid väärtusi, nagu võrdsus, õiglus, tolerantsus, teadmised. Ühe inimese vabadust ei saa kunagi õigustada, kui see tuleb teise arvelt.»

Siit võiks alata diskussioon 21. sajandi valikute üle. Murdochi ja Google’i vastasseis ei ole sajandi konflikt. See on kõigest ärimudelite konkurents, võitlus kasumi pärast. Küll nad asja ära klaarivad.

Enam peaks häirima fakt, et ainult iga kümnes Inglise noor ja ainult iga kolmas Ameerika üliõpilane jälgib internetist uudiseid. Hoolimata sellest, et uudiseid jagatakse tasuta. Järelikult ei suuda ka tasuta internet tagada võrdset informeeritust: kriitiliselt suur hulk inimesi ei tunne ühiskonna käekäigu vastu üldse huvi. See on tõsiseim väljakutse demokraatiale 21. sajandil.

Kuivõrd on meedia süüdi? Nagu California ülikooli professor Daniel C. Hallin ja Perugia ülikooli (Itaalia) professor Paolo Mancini meediasüsteemide võrdlevas analüüsis näitavad, toimib ajakirjandus üllatavalt täpses vastavuses ühe või teise riigi poliitilise kultuuriga – ta on osa sellest. Ilmselt ka Eestis.

Aga see on juba uus jutt.

Indrek Ibrus tõi tsiviilühiskonna saatust mõjutavate dilemmadena Eesti mastaabis välja kaks arengusuunda, kaks vapilooma: kas «vaba internetti» kaitsev Skype või «informatsiooni tarastav» Postimees? Sama hästi võiks võrrelda telefoniaparaati ja telefonikõnet. Kumb on parem?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus