MART HELME: NATO alustas pankrotimenetlust TMS
Arvamus 26 Nov 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
MART HELME
Suursaadik

Nagu juba ette arvata võis, alustasid NATO Lissaboni tippkohtumise järel meie asjaga seotud poliitikud ning kõrgemad riigiametnikud usinat raporteerimist, kui kordaläinud ja Eestile kasulik seal saavutatu oli. Jah,muidugi, Eestile on eriti kasulik, et ebademokraatlikule ja alles äsja ühe NATO liikmekandidaadiga agressiivse sõja maha pidanud Venemaale anti sisuliselt otsustusõigus NATO laua taga. Ja et meie selle puhul piiksugi ei teinud.

Kogu see raporteerimine meenutab oma stiililt ja kohati isegi sõnavaralt paratamatult okupatsiooniaega, kui kompartei otsuseid rahvale samuti presenteeriti lakkamatu liikumisena ühelt suurelt võidult teisele veel suuremale. Läinuks toona nii, nagu rahvale räägiti, poleks Nõukogude Liit muidugi iialgi laiali lagunenud. Paraku ei saanud isegi kompartei Ülemnõukogu Presiidium ega KGB objektiivsete asjaolude arengut ära keelata. Ainus, mida suudeti, oli tegelikkus ilusamaks valetada.

Nüüd oleme siis tagasi samas paradigmas. Valetame ennastunustavalt, et mitte silma vaadata tõsiasjale, et sisuliselt tõmbas NATO tippkohtumine Lissabonis sellele organisatsioonile kui sõjalisele masinavärgile kriipsu peale.

Oh ei, loomulikult ei hakka keegi NATO-t laiali saatma. Ja lähemas tulevikus jääb see organisatsioon veel ka Afganistani, kus kaotus terroristidele ja võimu tagasiandmine Talebanile vajavad ju mingit viisakamat vormistamist. Samuti ei suleta NATO peakorterit Brüsselis ega saadeta seal mugavalt pesitsevaid sõjaväebürokraate ning asendustegevusega hõivatud diplomaate mingile kasulikumale tööle.

Ent sisuliselt lõpetas see organisatsioon Lissabonis ometi Euroopa julgeoleku garandina oma tegevuse. Ja seda tõdemust ei muuda ära ka fakt, et Balti riike premeeriti kaitsekavaga. Mis viimasesse puutub, siis on selle näol paraku kõike muud arvestades tegemist vaid paberilipakaga, sest kaitsekava käivitamise üle ei otsusta mitte sõjaväelased, kes neid koostavad, vaid poliitikud. Ning praegusaegses Euroopas ei tule vastavat käsku mitte ühegi NATO Euroopa liikmesriigi pealinnast.

Milles on siis asi? Mis on siis juhtunud, et NATO-st on saanud tõepoolest ei midagi muud kui papist tiiger?

Kõige lühemalt väljendudes: külma sõja bipolaarsest maailmast on kahe sellele järgnenud aastakümnega kujunenud multipolaarne maailm. Ja selles multipolaarses maailmas pole külma sõja aegset NATO-t tema senisel kujul enamikule selle liikmesriikidest enam vaja.

USA-le on hetkel tähtsamad huvid Lähis- ja Kaug-Idas ning Lõuna-Aasias, Ladina-Ameerikast rääkimata. Washington on püüdnud NATO-t sellest lähtuvalt küll ümber profileerida, kuid eurooplased, eriti pärast Afganistani, ei tule sellega lihtsalt kaasa.

Lääne-Euroopa puhul toimib aga see, et ei nähta külma sõja järgses Venemaas enam mitte ohtu vaid vältimatut partnerit. Kõigele lisaks pole multipolaarse maailma Euroopat esindavate jõudude nimestikus mitte enam Euroopa Liit, vaid Saksamaa, kes üha selgemalt ja üha hoolimatumalt ajab eelkõige Saksamaa ja alles seejärel Euroopa asju.

Multipolaarse maailma jõukeskuste nimestikus on muidugi ka Venemaa. Seda küll mitte niivõrd selle pärast, et tegemist on väga tugeva riigiga kuivõrd põhjusel, et tegemist on Euraasia geopoliitilise võtmemänguriga, keda vajavad nii ameeriklased kui sakslased ja kes saab oma naabrust Hiina, Jaapani, muhameedliku maailma ja Ida-Euroopaga ära kasutades mängida kaalukeelt väga paljudes küsimustes. Ning tunnistagem: vene diplomaatia ongi seda väga osavalt teinud ja muuhulgas ka lääneriike järjest osavalt kahvlisse võtnud. Viimati muide sealsamas Lissabonis.

Mida peaks praegu meie seisukohast väga kriitiliseks kujunevas olukorras ette võtma Balti riigid? Loomulikult arendama koostööd ja asendama sinisilmse NATO-le ning Euroopa Liidule ja eurole lootmise reaalse tegevusega meie julgeoleku tagamiseks.

See eeldab senisest absoluutselt kõrgematasemelist ja uuesisulist koostööd meie lõunanaabrite ja Poolaga, aga ka Põhjanaabrite soomlaste ja rootslastega. Seda nii poliitilisel, majanduslikul, diplomaatilisel kui sõjanduslikul alal. On vaja kiireimas korras tõsta regiooni kaalu maailmas ja kujundada sellest kasvõi kvasi- kuid siiski jõukeskus teiste maailma ümber jagama asuvate jõukeskuste kõrval.

Teiseks ei tohi Eesti oma nn. tuumik-Euroopasse pürgimise unelmate lummuses minna kaasa vana Euroopa omakasupüüdlike tehingutega. Eelkõige puudutab see viisavabaduse sõlmimist Venemaa ja Ukrainaga, aga samuti migrantide vastuvõtmist kolmandast maailmast. Nimetatud lepingud koos arvestatava hulga uusmigrantidega löövad lõplikult paigast meie niigi hapra sisejulgeoleku tasakaalu ning teevad Eestist küllaltki kiiresti vältimatult väikese Venemaa.

Kolmandaks peaksime me asendama ajaloos tegelike kriisiolukordade puhul mitte kunagi töötanud kollektiivse julgeoleku lepingud kahepoolsete vastastikuse abistamise lepingutega. Kuigi kahepoolne võib siin mõningatel puhkudel tunduda Eesti väiksust arvestades naljakana, pole see tegelikkuses ometi nii. Ka suuremad partnerid vajavad baase, sadamaid, lennuvälju, poliitilisi liitlasi, operatiivruumi sügavust ja eelhoiatussüsteemina töötavaid kaugeid liitlasmaid, eriti kui need asuvad geopoliitiliselt sedavõrd tundlikus kohas nagu Eesti ja teised Balti riigid. Riigid, kelledega Eesti ja teised Balti riigid taolised lepingud sõlmima peaks on eelkõige muidugi USA ja Poola, aga võib-olla on see teatud tingimustel võimalik ka Saksamaaga. Tööd selle nimel tuleb alustada kohe, vähemalt välis- ja kaitseministeeriumis ning meie nappides ajukeskusteski. Ülesanne on tegelikult ju väga raske, sest olgem ausad: tegelikult ei huvita Baltikum suuri jõukeskusi, kui Venemaa välja arvata, kuigivõrd. Seda enam, et Venemaaga on praegu võimalik ja tihti vajalikki hoopis teist moodi koostööd teha kui külma sõja ajal.

Me võime endale ju valetada, et kõik on kõige paremas korras, aga nagu talv tuleb alati ootamatult, muutuvad ka jõutasakaalud maailmas alati järsku, kuigi märke nii ühest kui teisest on õhus alati juba tükk aega varem.

Ärme laseme ennast jälle siis üllatada, nagu 30. aastate lõpul. Ajaloost võiks ju vähemalt üks kordki õppida.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus