MART HELME: Kas Eesti jaoks on ainumõeldav rahvusromantiline ajalookäsitlus? SI (2)
Eestlased Eestis 31 Mar 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
29. märtsil Tartu Ülikooli aulas Langenud Vabadusvõitleja päeval esitatud ettekanne.

Öeldakse, et iga põlvkond kirjutab uue ajaloo. Ajaloo, mis on talle vastuvõetav.

Nimetatud väide ei tähenda, nagu oleks ajalugu teadusena prostituut, mida iga uus põlvkond omal moel vägistada võib. Pigem tähendab see, et ajalugu on pidevalt arenev teadus, mis modelleerub vastavalt uute uurijate poolt tehtud avastustele arheoloogias ja arhiivides ning süvenenumale allikkriitikale.

Ometi on ajalugu ka teadus, mida vaieldamatult mõjutavad emotsioonid ning ühiskonnas parasjagu võimutsevad ideoloogiad. Ent seegi ei tähenda veel, et ajalugu kui teadus on prostituut.

Pigem tuleks meil öelda, et ajalugu on teadus, mis võimaldab ennast käsitleda kõige erinevamatest rakurssidest vaadatuna ja just seeläbi ennast ka rohkem kui enamik teisi teadusharusid ideologiseerida.

Siinkohal ei räägi ma iseendale sugugi vastu, väites, et pidevast ideologiseerimisest hoolimata pole ajalugu prostituut. Prostituutideks võivad olla inimesed, kes ajaloost kirjutavad. Ajalugu ise on kõikvõimalikele erinevatele tõlgendustele vaatamata absoluutselt objektiivne nähtus. Sest ajalugu on elu. Ja elu on objektiivne. Ning samuti kogu oma tohutus mitmekesiduses nagu ajalugugi subjektiivselt, ideoloogiliselt ja tendentslikult tõlgendatav.

Eesti ajalookäsitluses on praktiliselt algusest peale valitsenud ühest ideoloogiast - rahvuslikust romantismist - inspireeritud lähenemine. See lähenemine on olnud valdavalt romantiline isegi vaatamata meie rahvuslike tragöödiate - kaotus muistses vabadusvõitluses, Jüriöö ülestõusu lüüasaamine, Liivi- ja Põhjasõja hävingud, Nõukogude aja genotsiidid - rõhutamisele ajaloolaste poolt.

Miks see nii on? Väga lihtsal põhjusel. Päris algusest peale on ajalugu käsitletud rahvust vastandumise kaudu konsolideeriva sõnumina. Sellele konsolideerimisele annab erilise varjundi meie isepäisuse ja kangelaslikkuse rõhutamine traagilistes olukordades.

Jah, me kaotasime muistse vabadusvõitluse - aga me andsime vihase lahingu; jah, me saime lüüa Jüriöö võitlustes - aga me tõestasime, et ei lepi orjusega sellele vastupanu osutamata; jah, nii Liivi sõdades kui Põhjasõjas rüüstati ja laastati meie maad ja hävitati mõlemal puhul kolm neljandikku meie rahvast - aga me tõusime jalule, me jäime püsima; jah Nõukogude võim tahtis murda meie vaimu ja sulandada meid kolonistide hordidesse - aga me hoidsime suus eesti keelt, südames eesti meelt ja taskus rullis rusikat. Ja alati oleme lõpuks võitjaks olnud meie, mitte meie orjastajad.

Oludes, kus me tõesti olime võõraste võimude all, täitis niisugune propagandistlik ajalookäsitlus oma rolli lausa suurepäraselt.

Ent kas niisugune ajalookäsitlus on aktuaalne, ainumõeldav ja järgimist vääriv ka täna, on juba teine küsimus. Õigupoolest on see uue põlvkonna ajaloolaste küsimus, kellel oma ajaloo kirjutamine on alles ees.

Sest kui me kriitiliselt oma ajalooteaduses ringi vaatame, siis näeme tohutut üles harimata põldu. Kus on meie marksistliku käsitluse painest vabad uurimused meie talurahva ajaloost, talu ja mõisa suhetest, eesti ülikkonna saatusest muistse vabadusvõitluse järel, Vana-Liivimaa konföderatsiooni osapoolte omavahelistest suhetest, ordumeistritest, piiskoppidest, kohalikest suurmeestest, Liivimaa küsimusest Euroopa tasandil, Liivimaa suhetest Vene vürstitriikide ja Moskooviaga, Liivi ordu ja Leedu suhetest, jne., jne.

Siin tegelikult asja iva ongi. Rahvuslik-romantiline ajalookäsitlus jääbki meil domineerivaks seni, kuni me rahvusena ei suuda muuta diskursust ja käsitleda Eestit (loe: Liivimaad) millegi enamana kui vaid muust maailmast ära lõigatud ja saatusest Venemaa külge needitud inimtühja boreaalse kaldapealsena.

On ülim aeg - võib-olla koguni viimane aeg - vaadata oma ajalugu mitte kui orjastatud ja vallutajatele vastanduva rahva ajalugu, vaid kui oma riigi ajalugu. Liivimaa polnud mitte üksnes siin tegutsenud orduvendade ja piiskoppide riik vaid ka meie, eestlaste, lätlaste ja liivlaste riik. Seda enam, et rahvusteadvus kui niisugune jäi seisuslikkuse kõrval tollal selgelt ühiskonna hämarale äärealale.

Rahvuslik-romantiline ajalugu on meid juba 150 aastat hästi teeninud. See on aidanud meil rahvusena sündida ja konsolideeruda, oma eestilikud juured leida ja kõikidele katsumustele vastu pidada. See on aidanud meil 1918. aastal ka oma rahvusriigi luua.

Ent nüüd on tarvis edasi minna. Nüüd on meil Eesti riik ja nüüd peame me ajaloost otsima rahvuslikkuse kõrval elu teist tahku, millisena praegu kerkib akuutselt esile riikluse, riikliku järjepidevuse, ajaloos aktiivse tegijana kaasa mängimise tunde ja teadmise kujundamine.

See eeldab, et näeksime Liivimaa maapäevas mitte vallutajate vaid oma riigi esindusorganit; et näeksime moskoviidid 1502. aastal Smolino lahingus pihuks ja põrmuks löönud ordumeister Wolter von Plettenbergis mitte saksa kangelast vaid meie oma Liivimaa vägilast; et suhtuksime Taani hertsog Magnusesse mitte kui rahvusvahelisse avantüristi ja Ivan Groznõi käpiknukku vaid kui mehesse, kes soodsamate asjaolude korral oleks võinud tõepoolest saada orduriigi varemetele sündiva sõltumatu ja Läänemere piirkonnas olulist kaalukeelt mängiva Liivimaa kuningriigi rajajaks. Ning veel kord: jne., jne., jne.

Ühesõnaga, meie ajalookäsitluses on aeg rahvuslust unustamata liikuda edasi meie pikaajalise riikluse käsitlemise juurde. Olgem ausad: seda nõuab meilt ka kujunev rahvusvaheline olukord. Lennart Meri võis küll oma raamatutes uhkusega kinnitada, et meie esivanemad on siin Läänemere kallastel asunud juba üle 5000 aasta, meie idanaaber räägib aga oma enam kui tuhande aasta pikkusest riiklusest ja vaatab meie peale ülevalt alla, upsakatest lääne-eurooplastest rääkimata.

On aeg kõigile - meie ise kaasa arvatud - teadvustada ja tõestada, et meie ajalugu, meie riiklus pole kellegi omast alamõõdulisem. Et Põhja-Euroopa ristteel asuva riigina olema alati olnud seestpoolt suurem kui väljast. Ja et seesugusena kavatseme ka jätkata.

On aeg oma enesetunnetuse ja iseteadvuse piire laiendada. Tunda ennast mitte ainult eestlastena vaid ka liivimaalastena.

MART HELME: Kas Eesti jaoks on ainumõeldav rahvusromantiline ajalookäsitlus?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus