Mart Helme | Kakskümmend aastat hiljem: venelased tulevad tagasi Õhtulehest (6)
Eestlased Eestis 31 Aug 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Mart Helme, suursaadik,
 - pics/2014/08/42989_001_t.jpg

Share on Google+
(TEET MALSROOS)

Eesti tähistab Vene vägede lahkumise 20. aastapäeva. Toimuvad konverentsid ja muud meile omaseks saanud nomenklatuursed üritused, mis, kui meenutada omaaegset anekdooti, kujutavad endast suuresti kõrvalseisnute autasustamist.

Siinkohal tahaksin rõhutada: omal ajal välisministeeriumi asekantsleri Raul Mälgu juhitud läbirääkimiste delegatsiooni liikmena võin tõsist uhkust tunda, et meil õnnestus vägede lahkumisega seotud pikaajalised kahjud enam-vähem mõeldava miinimumini viia. Ja seda hoolimata tõsiasjast, et valitsuse poolne asjatundlik – ja isegi poliitiline – juhtimine olid pehmelt öeldes nõrgad. Suurim kahju, mida me vältida ei suutnud, aga mille garanteeris meile suuriikide kulissidetagune sobing, seisnes Vene sõjaväepensionäride kokkuleppe sõlmimises paralleelselt vägede lahkumise lepinguga.

Kas oht on alles?

Muide, lääne suurriigid tegid kahjukannatajate kulul „demokraatlikule" Venemaale lisamakseid teisteski Balti riikides. Leedu puhul seisnes see Kaliningradi enklaavi sõjalist funktsioneerimist tagavas sõjalise transiidi lepingus, mis, tähelepanu-tähelepanu, võib saada Venemaa instseneeritud provokatsioonide abil Baltikumis sõjaliste aktsioonide alustamise ettekäändeks. Läti sunniti samuti aktseptima sõjaväepensionäre ning leppima mõneks ajaks veel radarijaama jäämisega Kuramaa läänerannikule Skrundasse.

Ent tegelikult tahan ma praegu rääkida hoopis muust. Seda enam, et olen tollaste sündmuste vahetu osalisena oma mälestused kirja pannud 2003. aastal ilmunud raamatusse „Kremli tähtede all". Tähtsam kui kõik kõrvalseisjate autasustamised kokku on antud juhul see, mis saab edasi. Ehk siis küsimus, kas Vene väed võivad ka tagasi tulla?

Siinkohal siiski taas meenutuskild. 1994. aastal, kui Vene vägede lahkumine oli juba sisuliselt kindel, vaatamata allkirjade puudumisele lepingutel, sõnas üks vindine vene kindral läbirääkimistevooru järgsel vastuvõtul seltskondlikus vestluses irooniliselt: „Kahekümne aasta pärast võtame teid tagasi. Lööme mütsiga!"

Möödas on pisut enam kui kakskümmend aastat ja täiesti selgelt on tagasivõtmise aeg käes. Seda näitavad nii sõda Gruusia vastu kui praegused sündmused Ukrainas. Ühtlasi näitavad seda lääneriikide hambutud reaktsioonid.

Sisuliselt on Venemaal juba õnnestunud seni kehtinud rahvusvaheline süsteem purustada ja kõik külma sõja ajal – ja osalt ka pärast seda – loodud rahvusvahelised organisatsioonid, –lepingud ning rahvusvaheline õigus prügimäele visata. See, mis toimib, toimib veel vaid inertsist.

Venemaa siiski laguneb?

Tegelikult olen juba kümmekond aastat hoiatanud, et külma sõja järgne maailmakord variseb vältimatult kokku. Praeguseks olemegi murdepunkti jõudnud. Ja kahjuks oleme selles gigantide algavas heitluses rindejoonel. USA mõttekoja Stratfor looja ja vedur George Friedman on seda muide samuti ennustanud juba kümnendi eest ja oma visiooni kirja pannud eesti keeleski ilmunud raamatus „Järgmised sada aastat". Friedmani väitel on sündmused Kaukaasias ja Ukrainas (mis tema raamatu ilmumise hetkel polnud veel aset leidnud) vaid eelmäng Venemaa ja lääne pealahingule, mille tandriks saab Baltikum.

Jah, võime ennast lohutada, et Friedmani ennustuse põhjal lõppeb see Venemaa lüüasaamise ja järjekordse lagunemisega. Et see toob meile aga paratamatult kaasa raskeid katsumusi, on sõnadetagi selge. Olgu nende katsumuste pehme versiooni näiteks kasvõi Venemaa vastaste majandussanktsioonide põhjustatud probleemid meie põllumeestele.

Tegelikult leiame ennast praeguses olukorras klassikalisest kahvlist. Kui me ei kuuluks NATOsse, oleks venelased meil tõenäoliselt juba sees. Et me kuulume NATOsse, võime saada aga Venemaa ja NATO (loe: USA) sõjalise kokkupõrke (mistahes vormis) tallermaaks.

Selles kontekstis võime olla õnnelikud, et kakskümmend aastat tagasi Vene vägedest lahti saime. Ja mures, et sõjaväepensionäride hulka peitunud GRU kõrilõikajad meile jäid. Nad lastakse konflikti puhkemisel kohe ketist lahti.

Ent kokkuvõtteks. Mineviku saavutused ei kanna vilju igavesti. Vabadussõja saavutused kustutas 1939.–1940. aasta hääletu alistumine. Rahulolu selle üle, et me 1994. aastal Vene vägedest lahti saime, võib hajuda hetkega, kui me nende uut saabumist takistada ei suuda. See oht on reaalne. Ja kaagatused sellest, et Eesti julgeolek pole kunagi nii hästi tagatud olnud kui praegu, ei maksa reaalses elus Putini taolistele julmadele avantüristidele midagi. Talle maksavad vaid raud ja valmisolek verd valada. On aeg sellest aru saada. Nii Kadriorus, Toompeal kui igas Eesti ja Euroopa rõivapoes.

Mart Helme oli Vene vägede lahkumise üle peetud läbirääkimiste ja juulilepingute sõlmimise delegatsiooni liige 1994. aastal.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus