Mart Helme
www.DELFI.ee

Käesoleva artikli kirjutamise hetkel oli Liibanonis röövitud eestlastest jalgratturite asukoht ja saatus endiselt teadmata. Küll on taustainfo põhjal aga selge, et tegemist polnud lihtsalt maanteerööviga, kuna matkajate rattad ja isiklikud asjad jäeti tee äärde vedelema.

Järelikult kasvab iga tunniga tõenäosus, et intsidendil on poliitiline tagamaa ning et varem või hiljem ilmub välja keegi, kes võtab vastutuse juhtunu eest endale ning esitab ka vastavad nõudmised. Samavõrd tõenäoliseks võib pidada sedagi, et need nõudmised on seotud sõjakolletega, kus Eestilgi missioonil osalejana või NATO liikmesriigina teatud osalus – Afganistan, Iraak, Liibüa. Sealjuures ei pruukinud (kuigi võisid) vangistajad algul teada, mis riigi või rahvuse esindajatega neil tegemist on. Valged on valged – ning seesugustena radikaalsete moslemite poolt ühtviisi vihatud.

Kõige närvesöövam on paraku, et mingigi konkreetse info väljailmumine võib võtta veel päevi, võib-olla nädalaidki, kuna terroristid – teisiti ei saa inimröövleid nimetada – tõstavad sellega oma nõudmiste hinda.

Loota, et Liibanoni võimud siinkohal jõuliselt ja operatiivselt midagi korda saata suudavad, on küll võimalik, kuid mitte just eriti usutav. Seda põhjusel, et juba 1970. aastate alguse kodusõjast alates on Liibanon äärmiselt killustunud riik, kus kõigil erinevatel poliitilistel rühmitustel on oma relvaüksused ja oma piirkonnad, kus Liibanoni valitsuse tegevus paljudel puhkudel on kui mitte täiesti võimatu, siis vähemalt raskendatud. Ka on märkimisväärne osa Liibanoni moslemitest, kes moodustavad elanikkonnast pisut alla 60 protsendi, üsna radikaalselt meelestatud, mille kõige illustratiivsemaks kinnituseks on fakt, et lääneriikides terroriorganisatsiooniks liigitatud Hezbollah on jõuliselt esindatud nii riigi parlamendis kui valitsuses. Hezbollah pole aga veel kaugeltki kõige radikaalsem islamirühmitus Liibanonis.

Tasub meenutada sedagi, et just Lõuna-Liibanonis asuvate ja sealt terrorirünnakuid harrastavate Palestiina põgenikelaagrite pärast on ka Iisrael korduvalt Liibanoni tunginud. Samuti räägivad Liibanoni asjades tugevasti kaasa diktatuuririik Süüria ning teokraatlik Iraan, kusjuures pole üldse võimatu, et meie jalgratturid ongi praeguseks juba Süürias, mis kuni 2005. aastani okupeeris märkimisväärset osa Liibanonist.

Liibanoni killustatuse ning keskvalitsuse nõrkuse tõttu pole kuigi paljutõotavad ka Euroopa Liidu esindajate lubadused teha kõik mis võimalik, et röövitud eestlasi vabastada. Neil puuduvad selleks nii Liibanonis kui moslemimaailmas laiemalt lihtsalt autoriteet ning mõjutusvahendid. Igatahes on seda näidanud kõik eelnevad – ja üsna arvukad - pantvangikriisid, mis piirkonnas aset on leidnud, ning ei saa kuidagi usutavaks pidada, et seekord midagi teisiti oleks.

Eesti välisministeerium üritab kindlasti anda oma parimat, kuid õnnetuseks ei saa see parim olla kuigi hea. Seda lihtsalt põhjusel, et kuigi New Yorki kaksiktornide ründamisest, sõja algusest terrorismiga ning meie sekkumisest Iraagis ja Afganistanis on möödunud ümmarguselt kümme aastat, pole välisministeerium suutnud luua endale tasemel islami ja Lähis-Ida ekspertiisi. Meil pole inimesi, kes tunneksid sealseid kultuure (eelkõige araabia kultuuri), Lähis-Ida keerulisi ja dünaamilisi poliitilisi olusid, teaksid, kuidas araablastega läbirääkimisi pidada (see käib paraku hoopis teisiti kui õhtumaades) ega ole ka lihtsalt inimesi, kes oskaksid korralikult araabia keelt. Konsulaardiplomaadi kiire lähetamine Liibanoni on küll kena hea tahte žest, aga praktilist kasu on sellest vähe, kuna meie esindajal puudub lihtsalt võimekus kohapeal mingilgi moel iseseisvalt asju ajada ning ta saab tugineda üksnes sellele infole ja nendele ettevõtmistele, mida kohalikud arvavad heaks temaga jagada. Viimaste innukus kipub aja möödudes aga paraku vältimatult kahanema.

Muidugi võib kõik minna ka teisiti ja kriis mingi ime läbi laheneda kiiresti ja meile soodsalt. Õigupoolest polegi meil palju muud teha kui palvetada, loota ja oodata. Igatahes peaksid kõik need, kes praegu ikka veel Lähis-Itta seiklema minna kavatsevad, juhtunust oma kainestavad järeldused tegema. Lähis-Idas käivad sõjad ja revolutsioonid, seal laieneb islami fundamentalismi kandepind ja valged, olgu nad eestlased, ameeriklased või venelased, on moslemi radikaalidele ei midagi muud kui igati meelepärane sihtmärk.

Jalgratturite teemale hetkel kriipsu alla tõmmates tuleb aga meenutada, et juba hetkel, kui esimesed meie sõdurid Iraaki missioonile saadeti oli selge, et varem või hiljem, ühel või teisel moel jõuab islamistide terror ka meie õuele. Kirjutasin sellest esimest korda juba kahetuhandate aastate algul. Nüüd on see juhtunud. Jääb üle vaid loota, et sedakorda läheb veel kuidagi ehk õnneks ja seitse tublit eesti meest jõuavad peagi koju oma perekondade juurde.

Märkmed: