MART HELME: Eesti needus
Eestlased Eestis 23 Jul 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
MART HELME: Eesti needus
Suursaadik

Õigupoolest ulatub meie needus tagasi juba Vana-Liivimaa aegadesse, mil killustunud poliitiline korraldus ei lubanud tõelise ohu - ühendatud Venemaa ehk Moskoovia esilekerkimisel koonduda ja ühiselt vaenlasele efektiivset vastupanu osutada. Enamgi veel. Võime neist aegadest tõmmata otseparalleeli tänasesse, võrreldes keeluvastaselt moskoviitidele strateegilisi kaupu müüvaid kaupmehi tänaste vene turust mistahes poliitiliste järeleandmiste hinnaga unistavate ärimeestega.

Ent see pole siiski meie needuse tuum. Tuum peitub muus. Mõistes juba Liivi sõja algetapil, et Ivan Groznõi tatarlastega pole käputäiel orduvendadel ja tõrksatel palgasõduritel jõudu toime tulla, püüti leida kedagi, kelle hoolde vastutus maa tuleviku eest veeretada.

Järgnes üks meie ajaloo suurkatastroofe, kui päranditombu pärast toimunud kisklusse kisti eri pooltel võitlema ka seni maad iseseisvalt valitsenud kohalik eliit.

Ning siit sai alguse meid tänaseni kummitav needus. Mitte ükski - rõhutan: mitte ükski! - kohalikul tasandil esile kerkinud valitsev seisus, klikk, partei või koalitsioon pole sestsaadik lootnud üksnes omale jõule, eesti rahvale, täieliku iseseisvuse teostamise võimalikkusele, vaid aina otsinud kedagi, kellele toetuda, kelle muskli, seaduse, otsustusvõime ja rahakoti najal kaasvalitseda.

See saatuslik traditsioon sai alguse juba Rootsi ajal, kui isegi mõisate reduktsioon ei suutnud kohalikke rüütelkondi vallutaja - just seda Rootsi aga ju oli, kuigi võrdluses Venemaa ja tema võimuga on Rootsi aega ikka peetud “vanaks heaks” - vastu konsolideeruda ning oma tahet läbirääkimistel Stockholmiga jõuliselt maksma panna.

Vastavalt ei tekkinud hiljem mingeid tõrkeid ka kapitulatsioonidega Venemaale. Mis tähtsust oli Vana-Liivimaa langusest alates üksnes oma privileegide pärast muretsenud eliidile valitseja vahetumises? Esiplaanil oli vaid oma heaolu - siin ja nüüd, mistahes hinnaga. Ja alati alamrahva arvel.

Eesti iseseisvumine Esimese maailmasõja järeltõmblustes oli muidugi kangelastegu. Aga samavõrd oli see ka ime, mis sai võimalikuks üksnes olukorras, kus maailma senised suurjõud (Venemaa, Austria-Ungari, Saksamaa, Osmani impeerium) ümberringi pidurdamatult varisesid ja kogu maailmas valitses eelkõige sõjatüdimus.

Ent needus ilmutas ennast juba ime sündimise päevil, veel enam aga Rahvasteliidu liikmeks pürgimise ponnistustes, kus selle nimel oldi valmis mistahes loovutusteks ( näiteks piirialade loovutamiseks Lätile) ja poliitiline diskursus - anda ennast tingimusteta liitlaste eestkoste alla - joonistus selgelt välja.

Needus ilmutas ennast eriti selgelt aga 1930. aastate keskel, kui selgus, et senisele protežeerijale Inglismaale ei saa enam loota. Kui Soome uues olukorras võttis ainuõige ja üheselt mõistetava kursi iseseisva toimetuleku veelgi jõulisemale kehtestamisele, siis Eesti eliit tormas ummisjalu suveräänina tunnustama Saksamaad. Molotov-Ribbentropi pakti järel tehti aga kannapööre ja otsustati truualamlikkust vanduma minna Moskvasse. Mis tulemused viimasel käigul olid, teame kahjuks sadade tuhandete ohvrite hinnaga, mida järgnevatel aastatel maksta tuli.

Nõukogude perioodist ma ei räägi. Pole lihtsalt midagi rääkida. Laulva revolutsiooni päevil ja 1990. aastate algul näis siiski, et ometi kord on võimalik sajandite pikkust needust murda ja Eesti oma rahvusliku ja iseseisva eliidi juhtimisel üles ehitada riik ning välispoliitika, mis vastavad meie Põhiseaduses selgelt määratletud põhimõtetele ja meie rahvusliku iseolemise ning püsimajäämise vajadustele.

Paraku selgus juba vähem kui kümne aastaga, et needus ilmutab ennast uuesti - ning võib-olla veelgi laastavamal moel kui enne seda. Ebademokraatlik ja välisjõudude poolt välja valitute võimu kindlustav valimisseadus nihutas Eestis juhtivatele kohtadele kliki, kes on praeguseks reetnud mitte üksnes meie Põhiseaduse ja rahvusriikluse idee, vaid riikluse ja rahvuse kui niisugused tervikuna. Taas oleme eestkostealune, peame juhinduma teiste poolt meile tehtud ettekirjutustest, meile visatavatest annetustest ja lubadest-keeldudest, oleme alla surutud ja juhitavad.

Taas näeme ka, kuidas valitsev klikk on vastutuse riigi ja rahva eest andnud ära võõrastele, saades vastutasuks hulga korruptiivseid (nende endi poolt küll seadustega legitimiseeritud) privileege. Taas on eesti rahvas tegelike juhtideta ning valik on jälle sama, nagu Liivi sõja, Põhjasõja, Vabadussõja, MRP või Laulva revolutsiooni ajal - katastroof või ime.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus