Mart Helme: Ärplejad ja vene karu
Eestlased Eestis 16 Sep 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2012/09/37435_002.jpg
www.DELFI.ee
 - pics/2012/09/37435_001_t.jpg

Mart Helme

DELFI: http://www.delfi.ee/news/paeva...

Mind on aeg-ajalt siin ja seal õnnistatud russofoobi tiitliga ja olen tõepoolest pikkade aastate vältel juhtinud avalikkuse tähelepanu vene imperialismi sisult surematule loomusele (vaata ka minu vastavasisuliste artiklite kogumikku "Pronksiöö proloog").

Seega ei saa mind alljärgnevate mõtteavalduste puhul ilmselt kuidagi kahtlustada ootamatus kannapöördes oma suhtumises Venemaasse ja president Vladimir Putinisse.

Ometi pean ma president Toomas Hendrik Ilvese säutsatuse ja kaitseminister Urmas Reinsalu Wall Street Journalis ilmunud artikli puhul nõustuma nii ekspeaminister Tiit Vähiga, kes soovitas Ilvesel ja Reinsalul tegeleda pigem Eesti probleemidega kui Vene Föderatsiooni Tallinna saatkonnaga, kust – eht suurveneliku jõhkrusega – avaldati arvamust, et mõned NATO riigid (loe: Eesti) pole võtnud õppust 2008. aasta Vene-Gruusia sõjast.

Tõepoolest, olukorras, kus elukalliduse peadpööritav tõus, sündivuse katastroofiline (ja kestev) langus ning üha hoogustuv väljaränne – taustaks valitsuseliidi absoluutne vastutamatus ja avalik ning legaliseeritud (aga ka legaliseerimata korruptsioon) – ähvardavad Eesti riigi jätkusuutlikkuse ja rahva kaitsetahte fataalselt muserdada, on oma sõjajõude otsusekindlalt reformiva, ümber relvastava ja suurendava Venemaa torkimine mitte üksnes rumal, vaid ka vastutustundetu ning ohtlik. Meid ei armastata Kremlis niigi. Ja Venemaa on ka ainus suurriik, mis on püsivalt huvitatud oma mõju kinnistamisest Läänemere idarannikul.

Siinkohal tekibki ratsionaalselt mõtleval inimesel paratamatult küsimus: mida lootsid Ilves ja Reinsalu oma mõtteid tiražeerides saavutada? Juhtida tähelepanu demokraatia puudujääkidele Venemaal? Kõik teavad neist puudujääkidest ilma Ilvese mainingutetagi. Ja hoolivad demokraatiast Venemaal täpselt nii palju, kui parasjagu aktuaalne poliitiline liin suhetes Venemaaga dikteerib.

Toome vaid ühe näite. Kui Liibüas (Moammar Ghaddafi kukutamise päevil)ja Süürias (praegu) on lääs (ja muidugi ka Eesti) mures tsiviilelanike tapmise pärast, siis Tšetšeenia sõdade puhul oli analoogiline probleem Washingtonile ja teistele meie kumiiridele vaid Venemaa siseasi.

Kõige selle taustal mõjub Ilvese aktiivsus Pussy Rioti toetajana ning kurg Putini osatajana muidugi eriti naeruväärselt – ja Eesti mainele Kremlis kontraproduktiivselt. Kasu ei ole Ilvese ilkumisest ei Pussy Riotile ega Venemaa demokraatiale sellest aga karvavõrdki.

Aga vaatame ka Reinsalu artiklit ja küsime: kas tõepoolest üksnes Eesti kaitseminister on märganud Venemaa agressiivset survepoliitikat Taga-Kaukaasias ning hoiatab seepärast vastutustundliku inimesena lääne (eelkõige USA) avalikkust võimalike uute konfliktide eest?

Loomulikult mitte. 2008. aasta sõda võis Lääne avalikkusele olla küll tõsiseks šokiks, aga samas veenis see lääneriike ja nende juhtkondi ka selles, et hullu ei maksa ärritada ning kui ta kellelegi peakski kallale minema, peab olema valmis teda ohvri arvel tehtavate järeleandmistega rahustama. Gruusia ohverdas Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Meie ohverdame Ida-Virumaa. Nii lihtne see asi ongi.

Kokkuvõtteks. Kuna ma nooremana olin suht löömamees, siis kogesin korduvalt, kuidas kriitilistes olukordades tuleb ärplejatest eemale hoida. Ärplejad puhuvad pilli lõhki ja lasevad ise siis jalga, jättes rusikavõitluse pidamise kellegi teise hooleks. Ilves ja Reinsalu käituvad praegu just niisuguste ärplejatena. Löömamees, kes nende provotseeritud kakluse peaks maha pidama, on nende meelest aga NATO, see tähendab USA.

Ärplejad – kelle riiklik positsioon peaks taolise käitumise küll täielikult välistama – ei anna endale aru, et NATO riikide sõdurid ei tule meie eest Vaivara alla surema. Need, kes seal ja Võrumaa metsades venelaste ülekaalukate õhu- ja soomusjõudude tapva tule all meeleheitlikke tõrjelahinguid pidades surevad, on meie, Eesti poisid. Oleme mina, minu pojad ja tuhanded teised patrioodid, kes ärplejate eest kaklusesse lähevad.

Ärplejad aga, nagu alati, lasevad jalga.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus