Alles nüüd, õitsemisajal tajusin, et kanarbikuliste (
heather) sugukonda, rododendroni perekonda kuuluv SOOKAIL on tõesti rododendroni sarnane kääbuspõõsas. Sünnimaa Kanada peale paneb alati mõtlema tema ingliskeelne nimi
Labrador tea, kuid tegelikult on kahel sõsarliigil märkmimisväärne vahe. Põhja-Kanadas, Alaskal ja Gröönimaal kasvav
Bog Labrador tea (Rhododendron groenlandicum) on olnud ammu sealsete pärismaalaste rahvameditsiini osa, kuid Eestis kasvav
Marsh Labrador tea, Northern Labrador tea või ka
wild rosemary (Rhododendron tomentosum) tõmmist ei maksa juua; see on mürgine ning isegi taime tugev lõhn peletab paljusid. Ka see liik kasvab Põhja-Ameerikas. Foto: Riina Kindlam
Rajaleidjate gaidlipkonna ridades sai aastaid lauldud Peetri kiriku keldris peetud koonduste lõpetuseks:
"...Ent tihtigi rajad on kivised ja öös on vaid virvatuled. Me aimame valguse sädemeid, taas helgivad virmalised, taas helgivad virmalised..." Mäletan, et ei saanud täpselt aru, kus algab virvatuli ja kus virmaline ehk mis nende vahe täpselt olla võis. Hiljem selgus, et virmalised näitasid end ka Kotkajärve kohal, aga virvatulesid keegi matka ajal ei maininud. Tunnetasin, et see on midagi müstilist ja natuke õudset, äkki vaimud?
Eesti keele seletav sõnaraamat kirjutab: virvatuli – mudase veekogu kohal soogaasist tekkida võiv nõrk valgus, sootuluke; eksitav tuli, pettetuli. Virvatulesid arvati põlevat peidetud varanduste kohal. Nt: "Laugaste kohal värelevad virvatuled", piltlikult: "Linna virvatulede lummus peibutab maanoori". Kirjanik Herta Laipaik (1921-2008), kelle loomingus annavad tooni "folkhorror'i" sugemetega kunstmuistendid on kirjutanud: "Ka ümberringi õitsesid mülgastel virvatuled, tõusid, leegitsesid heledalt, vajusid tagasi ja kustusid."
2. jaanikuul kogesin minagi lõpuks virvatulede õitsemist mülgastel mu ümber – päise päeva ajal. Valgete tulukestena helendasid õied sookailu kerajate puhmaste pindadel (siravale päikesele vaatamata või just tänu sellele?) ja tupp-villpeade lambavillatutid vaheldusid tuhmist säravvalgeni. Suhteliselt miniatuursel rabamaastikul on kõik natuke nihkes ja ebamaine. Rasketes tingimustes, happelises veerohkes keskkonnas sirgunud imelapsed. Siis hakkas kägu kukkuma... (Loe pikemalt Eesti Elu 14. juuni paberlehest.)
Foto 2: Tõeliste virvatuledena mõjuvad selle rabataime valged, justkui imeväel hõljuvad vatitupsukestest õiekatted. TUPP-VILLPEA,
Hare's-tail cottongrass, Tussock cottongrass, Sheathed cottonsedge kasvab samuti Põhja-Ameerika Lähis-Artika turbapinnasel. Praegu õõtsuvad need muinasjutulised tupsukesed kõikjal Eesti rabade kohal. Õite peenikesed varred jäävad pea märkamatuteks. Veel pilgutasid 2. juunil paljutõotavalt silma Pääsküla rabaraja laudtee ääres metsmaasika valged õied ja pohlade valged kellukad. Pääsküla 4 km pikkusele rabaraja ringile pääseb Hiiu haigla tagant. See on imeliselt mitmekesine looduselamus lausa Tallinna piires. Soovitan! Foto: Riina Kindlam
