Samamoodi lõin käsi kokku avastuse peale, et sõna karneval tuleneb sõnapaarist carne levar(e) – liha (ära) võtmine, -heitmine ehk pidu enne paastu.
Tänavu saingi esimest korda maiku sellest vastlatraditsiooni osast, millest Eestis ja teistes põhjamaades haisugi pole – karnevalitrall. Selleks ei käinud ma Saksamaal, Veneetsias, Rio de Janeiros ega New Orleansis, vaid siinsamas Kalamaja piirkonnas, kus elavad sõber Marianne, kes on juhtumisi taanlane ja tema abikaasa Urmas, kes on juhtumisi Göteborgis sündinud ja sirgunud eestlane.
Taani vastlapeol Tallinnas olid kohal Pipi Pikksukk, printsess ja kloun – see oli lastekarneval. Taanis käivad vastlate puhul kostüümides lapsed uksest ukseni laulmas: "Kuklid üles, kuklid alla, kuklid minu kõhus – kui ma kukleid ei saa, teen pahandust!"
Nagu eestlased väljaspool Eestist rõhutavad oma tähtpäevi, et hoida elavat sidet kodumaaga, nii teeb Marianne seda Tallinnas elades. Kahtlemata olid tema kaasmaalastest tuttavad tänulikud, et ta päris erilise taanipärase FASTELAVNS karnevali oma kodus püsti pani, eelkõige lastele mõeldes, k.a. tema enda pooleestlasest pooltaanlasest 1,5-a pojake Viggo Kaarel. Aga lastevanemad tulid ka kostüümides. Tundus, et neile oli tükike tuttavat kodumaahõngu järsku Eestis sülle loobitud ja nautisid seda täiel rinnal. Mina küll vahtisin nagu vasikas uut aiaväravat – meie põhjamaanaabrid ja sellised kombed! Täielik uudis.
Meie laps läks igal juhul just selle olemise vaimus täna lasteaeda, kroon peas. Selga nõudis lumehelvestega printsessikleidi. Raske oli vastu vaielda, lumehelbed haakuvad liulaskmise teemaga ja taanlased ometi näitasid ette... Pean tunnistama, et kroon tegi punapõskse lapse kelgu peal tõesti kuidagi sobivalt täiuslikuks. Justkui otse lasteraamatu lehekülgedelt.
Neid märksõnu (lisaks veel kostüümides laste paraadi) seostame pigem Hallowe'eniga, aga need on tegelikult täitsa omal kohal varakevadises puhastusrežiimis. Teadsin, et skandinaavlased sätivad lihavõtte eel vaasi raagus kaseoksi, mida siis tuttide, kommide või sulgedega kaunistavad, aga Taanis on need juba kindlalt vastlapäeval platsis. Lapsed võtavad hommikul vitsakimbu kätte ja kukuvad tube mööda "laisku utsitama". (Marianne rääkis, et muistsel a'al anti mööda sääri tol päeval ebasündsatele naistele ning see on ainus päev, kus lapsed võivada ka oma isadele-emadele veidi vitsa anda).
Kaunistatud kaseoksad anti hiljem pidulikult üle paremini kostüümeeritud perele ja ka lapsele. Fotod: Riina Kindlam
Kõige erilisem nähtus oli puust tünn musta kassi kujutisega, mis ukseavasse riputatud. Mängu "slå katten af tynden" jaoks seadsid lapsed end ritta ja kordamööda virutasid puust kurikaga, kuni tünn hakkas järgi andma. See võttis tükk aega, aga lapsed ei jätnud, kuni tünn oma kommid loovutas. Purustajad kroonitakse kas kattedronning'iks (kasside kuningannaks) või kattekonge'ks (kasside kuningaks). Siis riputati üles järgmine tünn – suurtele!
Ka suured peksid tünni!
Imestasin, kui kuulsin, et need olid lausa kohale toodud Taanist, mitte siin kokku pandud. Igas taani koolis toimub selline rituaal ja tünniäri ilmselt õitseb. Tünnil on alati musta kassi kujutis, meenutamaks ammust aega, mil sinna pistetigi vaene must kiisu. Kui see lõpuks välja põgenes ja külapiirest kaugele kihutati, oli rahval kergem, sest paha oli nende seast minema peletatud.
Piñata sarnane taani vastlakarnevali komme virutada kurikaga maiustustega täidetud tünni on pärit keskajast. Tünnile on joonistatud must kass, aga vanasti pandi sisse päris must kass! Kui see lõpuks välja pääses, aeti ta külast välja ning usuti, et nii kadusid ka ebaõnn ja halvad vaimud. Fotod: Maimu Nõmmik
Küpsetiste loetelu
Magusate küpsetiste tegemine olevat vanasti lausa hädavajalik, et majapidamisest paastu ajaks kõik rasv ja suhkur ruttu ära kasutada. Arvata võib, et tegelikult sai selleks ajaks enamus toiduvarudest lihtsalt otsa! Meile on sellest ajast jäänud vastlakukkel, mis on oma väljanägemiselt väga sarnane naabrite kuklitele: lätlaste debeskūka, soomlaste laskiaispulla ja rootslaste semla (mitm. semlor). Viimasel kahel on ka martsipan kukli sees; seda pole Eestis veel kohanud. Norralastel ja taanlastel on see kohev kukkel veidi lömmi vajunud: nende fastelavnsboller'ite täidiseks on rammus martsipanisegu või moos ning pealt on võõbatud suhkruglasuuriga.
Taani vastlakukkel ei ole kohev ja vahukoorekeeruga, kuid rammususest vajaka ei jää. Võise pärmitaina sisemuses on kas martsipan või moos. Uuema aja versioonid on ka lehttainast ning täidetakse keedukreemi (custard) või vahukoore-vanilli seguga. Kaunistatakse kireva suhkruvõõbaga. Imehea!
Kanadas on võib-olla kõige kergemini kättesaadav vastlaküpsetis poolakate rasvane moosipall pączek (mitm. pączki), mida müüakse tegelikult aastaringselt, aga süüakse eriti veel vastlapäeval. Saksakeelne sõna fastnacht (paastuöö) on nii rahvapüha kui sellega kaasneva magusa rasvapiruka nimi. Näete, kui sarnased on sõnad: saksa Fastnacht > taani Fastelavn > eesti vastlad... Pancake Tuesday nimi peegeldab siiani Briti saartel toimuvat. Seal peetakse vastlapäeval jooksuvõistlusi, pann koos pannkoogiga käe otsas.
Nii tore, et lasteaias süüakse täna lõunaks hernesuppi suitsulihaga ja õhtuooteks vastlakukleid. Köögitädid valmistasid kukleid kohapeal ja lapsed käisid tainast segamas ja maitsmas. Maaliti ja meisterdati vastlakukli kujutisi ja räägiti vanadest kommetest. (Laps hiljem kurtis, et supilihas oli kont sees olnud – oh õudust! Aga sellest saab ju teha vurri.) Paljud asutusedki pakuvad täna hernesuppi ja vastlakukleid ning Eesti Vabaõhumuuseumis on tähtpäeva eriprogramm. Libiseme liugu lustiga!
Ees eesti vastlakuklid, keskel taani viineripirukad ning taga taani vastlakuklid ehk fastelavnsboller'id. Fotod: Riina Kindlam