Eesti Elu
Märkmik: Täistuisanud punane vaip
Eestlased Eestis 10 Dec 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Euroopa Filmiauhindade jagamine Tallinna varajases talves

Tahtsin teile kirjeldada meie varasaabunud talve ja uhkeldada, et oleme juba kolm korda suusatamas käinud. Esimene kord oli esimesel advendil 28. novembril. Ei mäleta millal viimati oleks nii vara suuski alla saanud! Nõmmel avati suusarajad juba 25. nov. õhtul. Ja nüüd loen, et Londonis (Ontarios) sadas ühe raksuga vastu teisipäeva 80 cm maha, Torontost jupike põhja pool Beetonis 73 cm... Noh, teadagi, et Eestis need asjad nii ei käi. Meie ei ole nõnda äkilised. Meil on sadanud peaaegu iga päev enam kui kaks nädalat järjest. Vahel peaaegu mikroskoopiliselt, vahel võimsalt, nagu see hirmus tuisk, mis laupäeva õhtul Euroopa Filmiauhindade tseremoonia vältel keerutama hakkas ja väliskülaliste väljudes nende hinge üllatusega kinni lõi. Mujalgi Euroopas tegelikult lumi maas, nagu te kuulnud olete, britid hädas ja puha, lisaks veel lennundusstreigid Hispaanias ja Soomes. Ime, et Euroopa filmirahvas üldse meieni jõudis! Ja natuke naljakas, kuigi ka arusaadav, et meie ei tea laias laastus üldse, kes nad on.


Punane vaip, mida mööda külalised filmiauhindade galale Tallinna Solarise keskuses asuvasse Nokia kontserdisaali sisenesid, olevat pikim Eesti ajaloos, 40 meetrit. Võibolla tõesti. Viimati oli Eesti nii paljude televaatajate tähelepanu keskmes, kui siin toimus Eurovisiooni lauluvõistluse finaal aastal 2002.

Sakslased filmisid ja edastasid filmigalat, mida vaatasime ETV otseülekandes. Kommentaatoriteks olid filmimees Ilmar Raag, kes oli tänavu meie EstDocsi üheks moderaatoriks, ja filmikriitik Karlo Funk. See oli tuttav pilt, nagu Oscarite galalt: saabuvad inimesed uhketes tualettides, fotograafide hordid... ja taustal kõlav eesti koorilaul!

Meie eest kõndis läbi Euroopa filmimaailma koorekiht, keda meie, ega ka kommentaatorid (enamuses) ei tundnud. Tunnistan, et nn Eesti tuntud inimeste kõrvalt (lauljad, grimmikunstnikud ehk „meikarid“, poliitikud...) tundsin külalistest ära vaid võluva prantsuse näitleja Juliette Binoche'i. Miks filmindusega mitteseotud kohalikke üldse seal nii palju eputas, ei saa hästi aru. Postimehe 6. detsembri juhtkirja pealkirjaks oli: „Euroopa filmistaarid ja Eesti staarbroilerid“. Broilerina peetakse silmas mitte lihaks kasvatatud kana, vaid selle sarnaselt end solaariumis kuldpruuniks päevitunud „kuulsust“. Juhtkirjas siunati, et „hapu maik on sellisel provintslikul edevuse paraadil juures. Kahjuks näib meil Eestis olevat komme jätta kõrvale need, kes loovad asjade sisu, et teha ruumi neile, kellel lihtsalt on vaja ennast näidata.“

Huvitav, et samas lehes Elu24 internetirubriiki üles riputatud piltiderodul oli igal fotol ühesugune pildiallkiri: „Staarid saabuvad Euroopa Filmiauhindade galaõhtule.“ Olin selle peale shokis ja pahane. Kas pole ajakirjanike töö uurida välja, kes on kes?! Mina tahaks küll kaas-eurooplasi paremini tundma õppida. Ausalt öeldes tegin saate vältel nohiku kombel märkmeid: „Ahhaa, see ongi kuulus rezhissöör Wim Wenders ja too taanlane Lars von Trieri filmidest...“ Kirjutasin üles ka parima filmiauhinna kandidaatide pealkirjad, mida võiks ju üritada meeles pidada ja vaadata.

Euroopa parimaks filmiks 2010 valiti Roman Polanski „Variautor“ (The Ghost Writer), mis võitis ühtekokku kuus Euroopa filmiakadeemia autasu. Polanski tervitas galapublikut Skype’i kaudu nagu ka tema filmis mänginud ja Euroopa meesnäitleja auhinna võitnud Ewan McGregor. Ainus eesti auhinnanominent oli rezhissöör Veiko Õunpuu „Püha Tõnu kiusamine“ Euroopa filmikunstniku kategoorias (Markku Pätilä ja Jaagup Roomet).

Auhindadegalale eelnenud 14. Pimedate Ööde Filmifestival (PÖFF) läks igati korda. Festivali peakorraldaja ja filmigala produtsent Tiina Lokki sõnul oli PÖFFi külastanute arv üle 10 000. Euroopa Filmiauhindade galaga jäid Loki sõnul kõik väliskülalised väga rahule ning eriti vaimustatud oldi lõunasöökidest eestlaste kodudes. (41 võõrustajat pakkusid kõrgetele külalistele koduseid eestipäraseid toite.) Toredad oli ka õhtujuhid, saksa koomik Anke Engelke ja eesti näitleja Märt Avandi ning ETV tütarlastekoor. Sakslanna astus hetkeks isegi koori eestlaulja rolli.

Hästi sümpaatsed olid Jaak Kilmi käe all valminud vahelood lihtsate eesti inimestega, kes Euroopa filme kommenteerisid: kalur Kalasadama turult, kuduja lõngapoest, kaks sitket vene vanameest spordisaalist, arhitektipreili lennukiangaaride katuselt ja kurt Estonia klaverite meister, kes kommenteeris türklaste väikese sõnatuks jäänud poisi Yusufi filmi „Mesi“. Hetkedel, kui inimesed lavale saabusid või sealt lahkusid, mängis laval olev ansambel improvisatsioone eesti filmimuusika teemadel, nende seas „Nukitsamees“ ja „Mehed ei nuta“. „Kui EFA eesmärk on tutvustada kohalikku kultuuri, siis minu arvates andis see Tallinnast ja Eestist huvitavama pildi, kui Eurovision seda eales on teinud,“ arvas üritusest Eesti Päevalehes hinnangut andnud Piret Tali.

Tali on siin tõepoolest. Lund tekib taevas pidevalt juurde, kuna meri ei ole veel jääs. Paks lumi ähvardab rikkuda talivilja, kuna maa ei jõudnudki külmuda. Ning kui lumi veel pikalt maas on, tekib lumiseen (orast kahjustav taimehaigus), hoiatavad taimetargad. Ja muidugi kõik need miljonid lisakroonid lume äraveoks. Hetkel ei mahu pealinna väiksematel tänavatel kaks autot teineteisest mööda. Tegelikult jube tore on autoga lumeputru künda, mis „lamavaid politseinikke“ (speed bumps) märkamatuks teevad ning seada sihikule veelkord suusarajad. Tuttav kuidagi...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus