„Miks sa poest moosi ostad?“ tõreles sõbranna Merle mu köögis. „Sest ma pole teiste käest veel moose saanud,“ muigasin vastu. Selles polnud kahtlust, et me varsti Merle käest moosi saame. Moosikeetmine on osa tema sügisesest eluviisist. Ja ta on noor, tegus naine! Asi pole aja parajaks tegemises, vaid soovis süüa puhast toitu ja säästa raha ka, mis seal salata. Usun, et Merle sarnased naised on Eestis enamuses. Mis see väike moositegu neile ära ei ole.
Kuid eks minusuguseid ole teisi ka, kellel Eesti saagirohkel sügisel poes käsi välismaa õuna poole sirutub, kuna see on hetkel lihtsalt kiirem ja lihtsam variant. Siis lugesin, et poeõun on vabalt neli aastat kusagil spets-tingimustes gaasilises keskkonnas seisnud ja mul hakkas häbi. Häbi ja paha, mõeldes oma õunte järgi upitavale ämmale, kes varsti meile mürgitamata, veidi kärnalisi, võibolla ka augulisi, aga kõige armsamaid ja tervislikumaid kodukoha õunu toob.
Mina ei ole veel hoidistamisega tegelema hakanud, kuid ega ma seda ei välista. Alles sel sügisel ma taipasin hakata pohlakooki küpsetama ja nüüd olen tegemise sõltuvuses ja õnnetu, et pohlad hakkavad turul otsa saama. Egas midagi, järgmisena tuleb ette võtta jõhvikad — mida olevat tänavu rabades murdu. Jällegi mina isiklikult korjamas ei käinud, olgugi, et see oleks meeldiv tegevus. Praegu ei ole meie perel lihtsalt omi rattaid all. Kuid ega seepärast pea veel keegi Eestis sügisel poodi tõttama. Ka siis, kui sul endal ei ole autot, maakodu või isegi aeda linnas, on sinu peres või sõpruskonnas ikkagi keegi, kes tahab sinu abi oma õunteuputuse likvideerimisel.
Keskmine eestlane on õnneks ikka veel väga kokkuhoidlik ja mis võiks olla kiiduväärseim iseloomustus tänapäeva tarbimisühiskonna ajastul ja veel majandussurutise ajal? (See on praegune moesõna: majandussurutis — mis on peaaegu sama kole kui majandusohatis või -lamatis.) Kui Merle kuulis, et minu ämmal/äial oli Saaremaal jäänud palju õunu puu otsa — nad lihtsalt ei suutnud neid kõiki korjata ja mandrile vedada — hakkas ta tõsimeeli rääkima sinna sõitmisest. Oma õunad viis ta ühe tuttava juurde mahlateotalguteks ja võttis minu tütre kaasa. 130 liitrit sai tol päeval pressitud. Niisiis on väike tema näinud seda protseduuri ja mina pean ootama oma järgmist, 40-ndat sügist, et sellest võibolla lõpuks osa saada.
Enne selle loo kirjutamist pidasin vajalikuks selgeks saada, mis on vahe tarretise, moosi, kompoti jm. tegemisel. Purkide kuumutamine, nõrutamised, kui palju millist suhkrut... Lehitsedes paari raamatut ei saanud asi veel selgemaks, ilmselt tuleb kätt proovida. Merle või Ulvi või Helgi kõrval. Ostes turult õuntevalikut Tartumaa Juhanilt (vaadake nende portreefotot ja kirjeldusi lehe ingliskeelses osas) sain ühtlasi teada, et Valge klaar on hoopis suveõun (sellepärast teda kuskil näha polegi), et Antoonovka on hapu ja teda ei söödagi niisama, vaid on sissetegemise ja koogiõun ning et mõni nn lauaõun on hea tooremast peast, kuid enamik vajab (tohoh!) järelküpsemist. Talveõunte hoidmine uue aastani tundub ka lausa ime olevat: mina küll praegu väärkohtlen kergesti märgistatavaid lambaninasid kilekotis. Kaua nad niimoodi...?
Saimegi muide vahepeal rikkaks. Tulid äiapapa ja mamma Saaremaalt ja nüüd on pikaks ajaks õunad-mahlad-siirupid-moosid ostunimekirjast pühitud. Turult ei pea kõrvitsat tassima ja plastpakendis kilega kaetud poeshampinjonidel pole siin köögis asja. Kergekäeliselt võib nautida marineeritud kukeseeni ja teisi, mis või sees purki pandud — upita vaid pannile ja koge aroomist tulenevat kananahka. Aga milline on eestlaste lemmikõun? Kuldrenett kogus minu ebaametlikul küsitlusel kõige enam punkte. „Sellel on, näed, see varre ümber olev lohk palju vähem sügav ja pruunika laiguga,“ juhtis Merle mu tähelepanu tõsiasjale.
