Eesti Elu
Märkmik: Soe masinavärk
Eestlased Eestis 23 Apr 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Toreda nimega tuldpurskav mägi on näidanud, kuivõrd me oleme kruvikesed looduse suures masinavärgis. Mind on aga hiljuti pannud ahhetama (imestusest „Ah!“ hüüdma) üks teine, nähtamatu masinavärk. Rändasin tänu sellele korraks üle ookeani suvilasse, siis aastasse 1700 ja osalesin New Yorgi kunstinäitusel. Ausalt kah.

Elame ikka ühes igaveses masinavärgis. Ma pean silmas neid va tehnoloogiaimesid: peopesa-arvuteid, tasku-muusikahoidlaid ja liiga tarkasid telefone. Minul neid ei ole. Piirdun digitaalfotoaparaadiga ja arvutiga, millega kirjutan. No muidugi, mobiiltelefon on mul ka, ma elan ju Eestis, aga see on aastast 2003 (reliikvia!) ja ajaks kohalikke teismelisi naerma. Ma ei vaja kõiki vigureid, aga tehnoloogiavõimalused panevad vahel juubeldama küll.

Põldmarja seostan ma suvesooja Kotkajärve teepervega, aga äsja saadeti mulle sealt hoopis Blackberry nimelise imemasinaga foto, mida jäin imetlema nagu uimane uteke karjalaskepäeval. Ega ma esimest korda saanud e-posti teel fotot, kuid seekord pani see mind tõeliselt tarduma, ilmselt kuna tahtsin nii väga ise kohapeal olla ja siis äkki selline sähvatus merede tagant. Kadri nimelt pildistas Suurel Reedel Orujärve jäist idapoolset kaljukallast oma „põldmarjaga“ ja saatis pildi Eestisse, Maimule. Maimu saatis mulle ja mina uudistasin jääd, mida tund aega hiljem Orujärvel enam ei olnud. Tundsin märja sambla lõhna. Olin kohal. See oli tõeline katarsis.

Sarnaselt juhatasin lugejaid kahe nädala eest arvuti teel jälgima Soomaa suurvett nn veebikaamera abil. Uuendatud pilt ilmub arvutiekraanile iga paari minuti tagant. Sarnaselt on Eestis kure ja kotka pesi salaja avalikult jälgitud. Lõpuks räägin ma silmast silma oma Toronto perega Skype’i ja samasuguse veebikaamera abil. See pole enam mingi uudis, aga oi, kuidas parandab elukvaliteeti, kui vanavanemad näevad lapselapsi kui filmilindil. Aga see pole, see on hetkereaalsus.

Imestan, kui lihtne oli osaleda täisväärtusliku kunstnikuna Manhattanil toimunud kunstinäitusel: pildistad/kirjutad oma n-ö tagaaias ja laed loodu üles selleks ettenähtud võrgulehel. Pabereid puudutamata, teos õilmitseb internetis. Natuke abi oli korraldajalt Jaanikalt vaja, aga varsti oli see kogu maailmale „võrgus“ nähtav. Siis keegi kuskil trükib välja ja kaugel sündinud naljakas mõte on New Yorgi Eesti Kultuuripäevade külaliste ees, Eesti Maja seinal. Tõeliselt uhke tunne!

Millest ma räägin? See on ju igapäevane värk! Kellele on, kellele mitte... Mul on nii hea meel, et olen Facebooki nimelise suhtlusportaali kaudu kontaktis sadade vanade sõpradega, keda pole aastaid näinud. See ei ole vaev, vaid paar teisest maailmast pärit rõõmustavat sõna või mõtet päeva hakul. Mu mees naerab, et see on tiinekate (teismeliste) värk, aga kõik oleneb inimese suhtlusvajadusest. Poola presidendipaari matuste otseülekanne ei olnud kaugeltki tehno-ime, aga omamoodi ime siiski minule, kes ma pole Poolas käinud ja sain niivõrd suure laengu ja õppetunni Krakovi basiilikas ja Waweli mäel „viibides“.

17. märts oli aga tipp ja lagi. See päev jääb minu jaoks ajalooliseks. Päev, kui e-post teatas: „Dear Riina, Madis Rehepapp would like to collaborate with you on Juhan Kindlam’s profile.“ (Sõber Madis tahab sinuga koostööd teha Juhan Kindlami profiili suhtes.) MIDA?! Tõepoolest, minu vana-vanaisa nimi oli arvutiekraanile jõudnud. Profiil, millest juttu, on interneti genealoogi programmis nimega Geni, kuhu olin möödaminnes mõningaid sugulasi aegajalt sisse hakanud toksima. See, et ma Juhanist kaugemale ulatuvatest esivanematest midagi teada saaks, pidasin unistuseks, mis täitub, kui on aega kunagi arhiivis tuhnida, sest keegi ei teadnud Leisis puhkavast vaarisast edasi. Siiski keegi teadis. Ja ühe arvutihiire klõpsuga avanes minu ees viis põlve Valjala Kindlameid, aastani 1700, mil sündis Riimu Käsper.

Ma ei teagi, millega võrrelda tunnet, mis mind valdas. Käed väriseseid, süda põksus. Seda oli raske uskuda, et kogu elu ei teadnud ja ühe klõksuga, tänu arvutile... Tänu kuulub tegelikult südile hõimlasele Mart Varvasele, kes on arhiivis istunud, kuid nüüd andmed masinavärki sisestanud ja tänu sellele me kohtusime.

Justkui võluväel ilmunud esivanemate nimed pidin siiski oma käega paberile kirjutama, et asjast natukenegi sotti saada ja harjuda. Muudkui vaatasin ja vaatasin neid nimesid. Mardid, Mihklid, Madlid, Marid, Ingelid, Laasid, Pent ja Eva, Käsper ja Reet! Võtsin veel õhtul voodisse paberi kaasa ja muudkui vaatasin rahvast, kes olid täitnud tohutu tühimiku. Hing juubeldas. Vaaridel polnud nägusid, aga millised nimed! Minu pere! Arvutid arvutiteks, nüüd ootab ees avastusretk Valjala kalmistule, mis õnneks on mehe vanemate suvekodust 10 km kaugusel. Kallis tehnoloogia, ma tänan, tänan sind!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus