Suurel enamusel Eestis elavatest inimestest on hoidised ja juurikad talveks varutud. Kui ruumi napib, siis mõni võib-olla hoiab purke ka vannis. Antud väikesest kõrvitsast tehtud vann ja selle sisu ei ole küll söömiseks, kuid selle kaudu sai 4-aastane Marianne taaskasutuse õppetunni. Lasteaias anti ülesanne meisterdada koos vanematega taaskasutatud materjalidest mänguasju. Kasutada võis loodusande või taaskasutusse ehk jäätmeringlusse läinud (recycled) tehismaterjale. Eriti väljapaistvaks osutus see võrratu vannitoa vaikelu. On imetlusväärne, kuidas kõrtest koolutatud ja kokku seotud nukk mõnuleb kõrvitsakoorest vannis, millel kastanimunad jalgadeks. Nii vannitoapõrand kui ka vanni äärel ootav rätik on kasetohust, dušiotsik ehk VIHMUTI vapustavalt vahvast seenest ning veepiisad nöörile kokkulükitud tammetõrudest. Foto: Riina Kindlam

Just sügise ja pika talve üleelamise tarvis said omal ajal loodud keldrid ja sahvrid. Varjunatukest annavad toiduvarudele ka aidad, kuurid ja moodsa aja garaažid. Meil kahjuks selliseid kohti linnakorteriga ei kaasne. Maalt toodud hoidised ning puu- ja juurekraam on seega saanud nädalaid imetleda tähistaevast ja koitu meie rõdult. Nad elasid isegi üle Eesti esimese tänavusügisese öökülma. See saabus vaid mõned tunnid enne, kui Torontos läks ka termomeeter esmakordselt alla nulli. Lõuna-Eestis, päris Läti piiri ääres mõõdeti 12. oktoobril enne keskööd -0,6 kraadi, laupäeva,13. okt. hommiku esimestel tundidel olid külmakraadid laienenud meie ja Venemaa piiriäärsele alale ehk õigemini Petserimaale. (Loe edasi EE # 44, 2. nov. 2012)