Märkmik: Rukkist võõrdumisest
Eestlased Eestis 20 Oct 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Koorikleivad on Eestis suurt populaarsust kogunud. Leiburi Rukkipala pakendil on kaks auhinnaembleemi: Eesti parim pagaritoode 2004 ja Eesti parim toit tervisele 2004. Koostis: "lõigatud rukkitera ja rukki täisterajahu (36%), vesi, nisujahu, kartulihelbed, rukkilinnasejahu, nisuvalk, pärm, keedusool (1,2%). Naturaalselt kääritatud juuretisega." - pics/2006/14440_2.jpg
Koorikleivad on Eestis suurt populaarsust kogunud. Leiburi Rukkipala pakendil on kaks auhinnaembleemi: Eesti parim pagaritoode 2004 ja Eesti parim toit tervisele 2004. Koostis: "lõigatud rukkitera ja rukki täisterajahu (36%), vesi, nisujahu, kartulihelbed, rukkilinnasejahu, nisuvalk, pärm, keedusool (1,2%). Naturaalselt kääritatud juuretisega."
Ma polnud varem mõelnud, kui palju päevas tavaliselt leiba söön, enne kui vanematele septembris Torontosse koju külla sõitsin. Tõin neile kombekohaselt Eestist kaasa kahte sorti rukkileiba ja ka peenleiba. „Mina saan seda iga päev nautida, see piiratud kogus on nüüd teile,“ loobusin ema poolt pakutavast mustast kullast. Pärast aastast eemalolemist igatsesin mõistagi toitude järele, mida Eestis ei saa, nt. kanadapärane suur, kohev, täistera sepik (röstitult, Cheddar juustuga) ja itaalia pagari calabrese sai.

Nautisin täiel rinnal taaskohtumist vanade lemmikutega nagu beebiporgandid, hummus (kikkerherne ja seesamiseemne püree oliivõli ja küüslauguga), bagelid või vesikringlid nagu mu ameerika-eesti sõber neid rahvapäraselt nimetab ja liibanonlaste falafeli nimeline pita võileib. Ja siis hakkasin mõtlema: „Oi, ma pole juba nädal aega killukestki rukkileiba söönud ja tavaliselt söön seda päevas... oma 6 viilu kindlasti!“ Ema ja tädi tegid suured silmad. Nii suur kogus! Ka mulle tundus see kanada kontektis kohutav olevat. „See teeb ju paksuks,“ aga huvitav, minul küll kaaluga probleeme pole, vaatamata sellele, et pole viimasel ajal leivakombe kõrvalt ülisportlikku eluviisi harrastanud. Eestis sööme elukaaslasega iga toidu kõrvale röstitud koorikleiba kohupiima määrdejuustuga. Arvata võib, et küllap sööme sellevõrra vähem n-ö pearooga, aga mitte sihilikult.

Rukkipala on meie, ja selgus, et ka kaugete pereliikmete konkurentsitu lemmik. „Ära järgmine kord muud peale selle leiva kaasa toogi,“ kostis kommentaar. On olemas ka ümmargused koorikleivad: Leiburi Tera-Timmu, Seemne-Siiri ja Porgandi-Pille; Fazeri Rännumees, (temast tehtud "kaanetatud" võileivaga on kerge rännata), Looduslaps, Rukkitera ja Seemnetera, ning Hagari neljakandilised Rukki Ruudu ja Kaera-Jaani koorikleivad. Tegumoe poolest annab neid võrrelda poolekslõigatud English muffiniga – nad on nagu kaks kokkupandud krõbedakoorelist leivakannikat, mida pakis kokku 4 kuni 6 paari.

Sealtpeale tekkis siiras mure: kui nii suurest ja kindlast igapäevasest rukkikogusest loobuda, kas keha võib shokki minna? Ühel päeval üllatuslikult näiteks tühipaljast saia mäludes hambad välja kukkuda, või soolikad hapuka kiudaine igatsusest sõlme minna? Tekkis ettekujutatav võrdlus põlise eesti rannaelanikuga, keda viiakse New Yorki ning kes oma igapäevase silgu, kartuli ja musta leiva asemel sööb järsku nädalate viisi ja intensiivselt pitsaviile, purgisuppe ja muud töödeldud toitu. Mida sisikond ja meeled talle seepeale sosistaksid?

Minu tervis ei paistnud alul kannatavat, vähemalt väliselt mitte, tundsin pigem suurt vahelduserõõmu, olgugi, et kaks kindlat nurgakivi olid toidulaualt pühitud: rukkileivale lisaks ka südidest piimabakteritest kubisevad kodumaised jogurt, kefiir ja hapupiim. Kui ettevaatlikult otsida, leidub acidofiluse ja bifiduse biobakteritega piimatooteid muidugi ka Kanadas, aga ega ma siis neid otsima läinud! Nautisin tagaaias grillitud karbonaadi, steak'i (mille eestikeelset vastet ma ei teagi, kuna pole iial seda Eestis söönud) ja muid imesid, mida iga päev ei saa. Aga huvitav, kuivõrd meie organism satub tasasesse sõltuvusse teatud toidudest, eriti kui need on tervislikel kaalutlustel välja valitud ja kuivõrd on see meie endi väljamõeldis või isegi romantiline nostalgia?

Kui mind tabas Torontos viibides lõpuks nohu, naljatasin, et tegu on ilmselt korralikust rukkileivast võõrdumise jääknähuga (ehk musta leiva pohmelli järgne tõsisem kriis), sest ma muidu haigestun harva, aga tont seda teab. Pigem lahvatas minus mingi vaka all hoitud, lennukis sisse hingatud pisilane, kui Kotkajärvel metsa all tööd tehes jahe niiskus kallale hiilis. Olin ju hoobelnud eesti sõpradele, et lähen Kanadasse suvitama: „Seal ei jää vananaistesuvi iial tulemata, see on kirjutamata indiaani reegel!“ Nii ma siis sandaalide ja nabapluusidega Atlandi vastaskaldale saabusin ja mu naha päästjateks said peagi tädi käest laenatud soe aluspesu ja muud villased. Lõikustänupüha ajal sai paljas kõhuke siiski korraks päikese poole pööratud, kui tema varjupoolsel küljel seedis rõõmsalt kõrvitsakook. Ega kõrvits eesti kõhule võõras ole, ainult vorm võis heidutada, aga küll need hapukapsad talle olemise koduseks ja kindlaks tegid. Eks me alles päris vanas eas hakka kaalutlema, kuivõrd see kaera- (või rukki)helbepudru olemasolu või puudumine laualt meie isiklikku eesti siseelu mõjutada võis.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus