Märkmik: Peipsiäärse suus-sulava sibula nimel
Eestlased Eestis 23 Nov 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tuleb tunnistada, et Peipsiveere Köögiviljaühistu kirev lett jäi Mardilaada külastajale silma oma õnnestunud kaubaesituse ja kaubamärgiga. Peipsi ääres kasvatatud sibulat müüdi pealinna sügiseseks suurürituseks kujunenud laadal Avinurme meistrite valmistatud laastukorvides. Kui tore oleks sellist kinki jätta sõbrale ukse taha! Seinal rippusid sibula- ja küüslauguvanikud ning kuivatatud kala. Ahvatles nii hapukurk kui kodumaine tomat, mis on tänavuseks lettidelt peaaegu kadunud. (Välismaist tomatit peetakse üldjuhul kodumaise kõrval maitsetuks.) Lisaks pakuti ühistu maskotte – küülikunahast sahvrirotte.

2005. a moodustatud Peipsiveere Köögiviljaühistu koondab Peipsi-äärseid köögiviljatootjaid nii Tartu- kui Jõgevamaalt eesmärgiga aidata Peipsi kallastel taas jalule sajandite taha ulatuvat traditsioonilist köögiviljakasvatust. Tuge on selleks saadud USA saatkonnalt ja PHARE programmilt.

Selle kandi rahvas on ammust ajast tuntud sibula- ja kurgikasvatajatena ning sealsed kõrged sibulapeenrad on tõelised vaatamisväärsused. Omal ajal müüdi saadusi nn täitmatule Leningradi turule „kena kopika eest“, kuid vene turu kadumisega on Peipsi-äärse rahva teenistus kokku kuivanud. Enamus elanikest on eakad, kel muud sissetulekut peale pensioni ja sibulakasvatuse pole. Nad teevad rasket tööd (endiselt käsitsi), ent saavad selle eest ülekohtuselt vähe raha.

Vara valla ettevõtja ja volikogu liige Ingvar Tshizhikov, kelle innustusel köögiviljaühistu sündis ja kes nüüd selle juhatuse esimehena tegutseb, leiab, et ühe mütsi alla koondumine on ainus võimalus kohalikku toodangut päästa, sest mida aeg edasi, seda vähem tahavad supermarketid ja ketipoed väiketootjatelt kaupa vastu võtta, kergem on tegelda kokkuostjatega. Viimased pakuvad aga kasvatajatele närust hinda. Tshizhikovi sõnul on Peipsi-äärne kraam hoopis teistmoodi kui Eestimaa vallutanud Poola sibul. Ühe esimese sammuna tahabki ühistu kinnistada kaubamärgi „Peipsiääre sibul“, mis, olles kasvanud kunagisel viljakal järvepõhjal, ei vaja erilist lisaväetamist. „Peame tegema müügitööd üle Eesti ja selgitama, mille poolest meie kaup parem on. Siis saab sõdida ka võltskauba pakkujate vastu, mida Tallinnas müüakse sadades tonnides.“

***
Köögivilja kõrvale pakuti sel aastal ka Tartumaalt, Matjama külast pärit suitsutatud põldvutte. Uus Tartumaa vanasõna kõlavat nii: „Vutt on parem kui jalgpall. Suitsuvutt eriti.“ (Jalgpalli nimetatakse rahvasuus vutiks). Selgus, et Mardilaadal tol päeval müüjana abistav vutifarmi tehnoloogi Sirje Kondi ülemus Ülo Pullisaar on Euroopa suurim vutifarmer, kes Maalehe lugejate poolt äsja 2007. aasta rahva põllumeheks valitud!

Pullisaar on kokku 30 aastat vutte kasvatanud ning osalenud tõu aretamises, mille tulemusena registreeriti 1987. a omaette tõug – Eesti põldvutt. Siiani on Järveotsa farm tuntud kui vutimunade kaubamärk. Üleminekuajal unarusse jäetud vutimunad on taas menukas müügiartikkel: nädalas toodab Pullisaare farm 75.000 tillukest kirjut muna, millest pea pooled eksporditakse Lätti. Vutimunade menu põhjuseks on eelkõige nende tervislikkus. Kui süüa päevas viis omega-3-rasvhapetega rikastatud vutimuna, väheneb infarktioht juba mõne kuuga umbes poole võrra. Lisaks pidavat see toimima tõhusamalt kui viagra.

Enne vutiliha turustamist ei jäänud vutionuks nimetatud 74-aastasel mehel muud üle, kui müüa linde loomaaeda kotkastele söödaks. Nüüd tahab ta hakata supermarketites neid grillima ja vutilihast rahvustoidu teha. Vutiliha teeb eriliseks see, et vaatamata aretusele ja puuris pidamisele on liha säilitanud metslinnule omase maitse. Prantslased näiteks söövad 100 miljonit vutti aastas.

Pullisaare hinnangul on eesti vuti aretamise töö jõudnud nii kaugele, et nad on isegi kõige ägedamatele vutikasvatajatele, jaapanlastele Matjamal „ära teinud“. Prantslastest ei maksa rääkidagi, kirjutab Maaleht.
 - pics/2007/11/18237_2_t.jpg

 - pics/2007/11/18237_3_t.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus