Piale ja Mariale ei ole Tallinn ega Eesti võõras. Rootsis sündinud ja sealse eesti ühiskonna tegevustest viimast võtnud naised on vanemate sünnimaal ka nagu kodus. Omajagu teeb kadedaks rootsi-eestlaste võimalus väikese vaevaga külastada Eestit, kas või nädalavahetuseks ja eriti jõulude eel.
Alles see oli kui igal jõuluvaheajal käis erinevas koosseisus rootsi-eesti sõprade kamp Eestis seiklemas. Koos avastati põnevaid paiku (nt. Munamägesid, Paldiskit ja Vormsi saart, mitte just kõige tavalisemal turistihooajal) ja võeti vastu uut aastat. Nüüd on selle traditsiooni paikapanijad enam kinni töös ja pereelus ning kui tullakse, siis tavaliselt lennuki pardal ja mitte öö läbi sõitval parvlaeval, kus käis omal ajal paras tants ja trall. Ammused sõbrannad Pia ja Maria võtsid siiski advendiaegse reisi ette ning ka mõned jüngrid kaasa.
Ülimalt tore oli neid taas näha. Viimati olime koos 2004. aasta suvel Riia Estol ja sellele järgneval laulupeol Tallinnas, enne seda Toronto Estol ja Kotkajärve maailmalaagris aastal 2000.
Maria Kamarik (33), sündinud ja sirgunud Göteborgis, Stockholmi Eesti kooli 1. klassi õpetaja: “Räägin siis, miks me nii tihti Eestis käime. Kõigepealt on Tallinn väga kena ja mõnus linn. Stockist võtab ainult tund aega lennukiga ja siis olemegi väiksel mini-puhkusel. Paras reis üle nädalavahetuse. Me käime meeleldi väljas söömas, kui Tallinnas oleme. Sealt saab väga maitsvat sööki palju parema hinnaga kui Rootsis. Saab omale kohe natuke luksust lubada, ilma et rahakott tühjaks saab.
Mida me siis Eestist ostame? Kui küsiks tavaliselt Rootsi turistilt, vastaks ta kindlasti, et viina… Muidugi satub ka paar pudelit meile kotti, aga talvel mulle meeldib kindaid ja mütse osta! Kootud, villased kindad on Eestis nii ilusad. Need on nii soojad ja sel korral ostsin kohe kaks paari kindaid kiisudega! Ühed omale ja teised jõulukingiks vanaemale, kellel ka talvel käed külmetavad. Aga meie peapõhjus Eestisse tulla ei ole “shoppamine”, vaid puhkus.”
Pia Klaar (32), Stockholmi kasvandik ja Stockholmi Eesti kooli algklasside õpetaja, praegu emapuhkusel: “See oli meie tütre Klara kuues välismaareis (London, Tallinn, Praha, Tallinn, Rooma ja uuesti Tallinn) oma seni elatud üheteistkümne kuu jooksul! Kõik kolm Tallinna reisi on olnud inimestega, kes polnud varem jalaga Eestimaa pinda puudutanud. Oleme neile näidanud vanalinna, Okupatsioonimuuseumi, eesti sauna, käinud heades restodes söömas. Kõik meie tuttavad on olnud väga positiivsed peale meie korraldatud reise!
Jõulukuu reis pidi tegelikult olema lihtsalt puhkusereis, aga jällegi tulid meiega kaasa inimesed, kes olid Eestis esimest korda – minu elukaaslase Örjani vanemad. Nendega oli huvitav reisida, sest (eriti Örjani ema) ei olnud niivõrd huvitatud meie “giidi mängimisest” läbi vanalinna, vaid rohkem sellest, kas Klaral oli müts peas või mitte. Muidu oli reis mõnus.
Reisi plaanimist alustasime juulikuus, kui väljas oli 27 kraadi sooja. Saatsime e-poste sõpradele ka, aga ainult Maria ja Love (hääldatud “Luuve”, Maria elukaaslane) haarasid ideest kinni. Meie pere elas KalevSpa hotellis, mis oli täitsa hea. Hotelli hinna sisse kuulus vaba sissepääs ujulasse – ja milline ujula! Oli kindlasti viis mullivanni, suur võistlusbassein ja lastele oma fantastiline vann veepurskavate loomadega. Üürisime privaatsauna, kus oli ka mullivann ja teenindus. Mekiti õlut ja mindi vette ja nauding oli suurepärane.
Jõuluoste me eriti palju ei teinud, kuna oleme nii palju see aasta reisinud ja rahad on lihtsalt otsa saanud. Aga meil oli mõnus puhkus heade söökidega ja jookidega. Esimesel päeval käisime “Vanaema juures”, kus oli hea söök ja teenindamine; eriti kenad olid nad väikse Klara vastu. Teisel õhtul soovisime Örjani vanematele näidata uhkemat kohta, eriti sellist, millel on ka vähe ajalugu vene ajast, aga ka ajast enne seda – Gloria. Kolmandal õhtul saime oma heade, Eestis elavate sõpradega kokku vene restoranis Troika. Milline koht, armastan seda restot! Käime seal iga kord! Lunchi sõime Hellas Hundis, kus saab nii palju süüa “mitte mingi raha eest…””
Ja tund pärast Ülemiste lennujaamast tõusmist olid nad juba taas Stockholmis, kus veidi teistmoodi vanalinn ja jõuluturuplatsid, sugugi mitte vähem uhked. Aga kas sama armsad ja omad?
