Meeldiv oli omal ajal tõdeda, et rootslased maitsestavad oma karastusjooke leedriga ja seda just nende õitega. Eestiski on müügil rootsi leedrimaitselist (flädersmak) siidrit ja mäletatavasti on sarnast mitte-alkohoolset karastusjooki ja siirupit saadaval ka IKEAs. Mai lõpus Kopenhaagenis janukustutust otsides tuli sealgi ette nii hyldeblomst’i maitseline selge jook kui ka jäätee (koguni ülemaailmse Nestea firma nimeline). Umbes nagu võiks ette kujutada kevadist unistustejooki sirelishampust, kõditab leedriõite magusus romantiliselt maitsmismeelt.
Just musta leedri lamedatest lõhnavatest kännas-õisikutest teevad paljud Põhjamaa rahvad värskendavat jooki, mida inglased nimetavad Elderflower cordial. Õitele lisatakse kuuma vett, sidrunit, sidrunhapet, suhkrut ning jäetakse 24 tunniks jahedasse seisma. Rumeenias saab sellest kihisev jook Socata, kui lisada pärmi, rosinaid ja lasta kauem käärida.
Puu ladinakeelsest nimest tulenev Sambuca on itaallaste musta leedri marjadest tehtud, aniisiga maitsestatud liköör. Musta leedri marjadest tehakse veel veini, moosi, neid lisatakse juustu ning marjaekstrakt on kuulsust kogumas kui „uus“ punane päevakübar (Echinacea) – peletamaks viiruseid. Ka Eestis leidub kohati musta leedrit, aga palju enam levinud on punane leeder, mis kasvab ka kõikjal Kanadas. Mõlema nimed tulenevad mõistagi nende marjade värvist.
Kuigi punase leedri lõhnata, püstjatest õiekobaratest on Eestis tehtud higileajavat teed ja marju lisatud zheleesse ja veini, on ta pigem vaese venna rollis rahvanimetustega kooljapuu ja kihvtimarjapuu. Tegelikult peetakse mõlema liigi marju ja muidki osi toorelt mürgisteks, samas õigesti käsitledes on neid kasutatud rahvameditsiinis aastasadu. Oksi on seotud hobuselakka kärbeste peletamiseks ja aida läheduses kasvav leeder hoidvat hiiri ja rotte eemal. Mitmed rahvad on seostanud leedrit nõiaväega ja selle maharaiumine ei jää märkamata... Ometi olen minagi Kotkajärve teepervelt teda likvideerinud, kui Memm andis mõista, et see on partsapuu. Loodetavasti olen nüüd heastanud selle karmavõla.
Väikese hotelli restoran Rensburgi külje all kuulutab: “Käes on spargliaeg. Naudi seda hõrgutist Põhja-Saksa moel valmistatuna!" Tegelikult on tegemist valge spargli, mitte tavalisema rohelisega, nagu sildil. Fotod: Riina Kindlam[/B]
Saksamaal oli midagi spargliga lahti, nagu saime paremini teada meile serveeritud erilisel lõpulõunal. Just valge spargel on sakslastele eriti oodatud ja armastatud kevadekuulutaja. Alates aprilli lõpust/maist, kui on näha maapinna liikumist, kaevatakse see „elevandiluu“ välja. Kui ta päiksevalgust natukenegi saab, tõmbub ta fotosünteesi jõul tumedaks, sellepärast korjatakse teda ka enne kukke ja koitu. 24 tunni jooksul peaks see taldrikule jõudma.
Hautatud valge spargli kõrvale pakutakse traditsiooni kohaselt toorsuitsusinki ja keedukartuleid, peale kallatakse hollandi sousti. „Spargelzeiti“ jooksul söövad sakslased keskmiselt kokku 72.000 tonni valget sparglit. Jaanipäevaga (Johannistag) on aga vana talupidamisreegli kohaselt pidu möödas: „Sind die Kirschen rot, ist der Spargel tot“ – Kui kirsi jumes pune, on spargli hooaeg üle.
New Yorki Times’i toidu ja veini osas kirjutati, et ei mõisteta, mida neis vesistes kepikestes nii väga erilist... Ilmselt kui see on osa sinu kultuuriruumist ja kevadest, paneb see lootusetult heldima.
