Läinud laupäeva hommikul oli Klassikaraadio eetris esimene Mikk Sarve „Päeva pärimussõna“, reklaamitud kui „Valitud ja loetud tarkusetera meie oma rahva pärimusest, keelest ja meelest“. Oleks tahtnud seda kuulata, aga kes on laupäeval kell 8.05 üleval? Ah, tean! Need, kes oma lapsi Toronto Eesti Seltsi Lasteaeda ja skautidesse/gaididesse viivad. Ja vanemad inimesed. Õnneks saab kuulata raadiosaateid tagantjärgi igal ajal läbi arvuti internetis. Kas olete proovinud? Tean paljusid inimesi Kanadas, kes kuulavad Raadio Elmarit, sest seal mängitakse ainult eestikeelseid lugusid. Väga meeleolukas ju välismaal kuulata! Ja kui tahate, et teie järglaste kõrvu jõuaks eesti keel, siis on kaug-raadio parim lahendus. Näiteks Vikerraadio Õhtujutt lastele ja Laste lood.
Soovitan kõiki riiklikke raadiokanaleid: Vikerraadio, Klassikaraadio ja nooremeelsetele rocki- ning popiarmastajatele Raadio 2. Aga ka Raadio Kukut, Elmarit, Pereraadio ("kristlik-hariduslik") ja Nõmme Raadiot – „radikaalseim raadio Eestis“.
Laupäeva hommikul on veel üks saade, mida mul kuulata soovitati: Kuku Raadio „Meretund“. See olevat siinne ainus merendust kajastav saatesari ja jube huvitav, rääkib minu sugulane Kadri, kes on saatejuhi Hubert Veldermanni ammune austaja. Kuulake Meretundi Kuku (
www.kuku.ee) saadete arhiivist!
Vikerraadio koduleheküljelt (vikerraadio.err.ee) leiab samamoodi häid asju, klõksates „Kuula saadete arhiivi“. Sealt soovitan isiklikult kihnu-, võru- ja mulgikeelseid uudised (jutuajamisi maalt, kohapealt!), „Lapsesuu ei valeta“, kus lapsi küsitletakse kõiksugu teemadel, aga ka „Müstiline Venemaa“, saadet Venemaa ajaloost ning Ööülikooli. Seal on midagi kõigile. Noorematele, kes tahavad oma eesti keelt parandada, ei ole ju kergemat viisi, kui nõnda, tööde ja tegemiste taustal.
Läinud laupäeva hommikul kuulasime köögis saadet „Perepilt“, (kus arutati meeste rolli peres), samaaegselt suuri ja väikeseid keedumune süües. Suured sõid suuri vabalt peetavate (õnnelike) kanade mune ja väikesed sõid vutimune. Neile hirmsasti meeldib koorida ja süüa neid väikeseid kirju koorega mune. Jah oh seda rõõmu, et olin ostnud rosoljet. Selle ostuvõimalus nii lähedalt ja iga kell on suur meeleparandaja.
Mida võib siis veel sompus laupäeval Tallinnas teha? Minna Kalamajja teatrisse! Salme Kultuurikeskuses on tore tilluke lasteteater
Marionett, kus nukud pilgutavad silmi, räägivad ja kepsutavad nagu päris, kõike seda nööride abil. Piletihind on 4 Kanada dollarit. Tütar küsis juba etenduse ajal, kas kohvikusse saame ka minna. Loomulikult käivad teater ja kohvik käsikäes.
Õnneks oli lähedal kaks veel avastamata paika. Üks,
Boheemi nimeline, on olnud Telliskivi trammipeatuse vastas Balti jaama taga juba mitu aastat; esimene omataoline väljaspool kesklinna ja väga populaarne, eriti noorte boheemide seas. Mind aga huvitas üks hiljuti avatud paik, mis Boheemist vaid paarisaja meetri kaugusel
Telliskivi Loomelinnakus. Tärkav loomelinnak on ta täna, täis kunstnike ateljeesid, foto-, õmblus- ja filmistuudioid ja muid loomekontoreid. Enne oli ta Kalinini tehas, üle Nõukogude Liidu tuntud elektromehhaanika tööstuskompleks.
Selles tulevases „isetoimivas loomingulises keskkonnas ja sündmuspaigas“ on söögi-joogikohaks põneva tööstusliku interjööriga kohvik/resto
F-Hoone, mis oli noori ja lastega peresid tol pealelõunal täis. Usun, et kõiki reisinuid rõõmustab, et ka Eestisse on tekkinud selliseid stiilset vanamööblit täis, laste mängunurga ja põneva menüüga kohti; meeleolukaid paiku, mis pole ülikallid ja turistide päralt, vaid meie endi omad ja kodu lähedal. Ometi tekkis väikestviisi tunne, et viibiksin Berliinis või Stockholmis... Uksest väljas, vene naftarongi mööda loksumas nähes, saabus aga ehtne idabloki meenutuslaks.
