Märkmik: Kuldne röstsai keefiriga
Eestlased Eestis 17 Feb 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
KULDNE on märksõna;

nädala märksõna, kuu märksõna, meie märksõna. Üks küllaltki tavaline sünkjas eesti talvehommik sai esimese taliolümpia suusasõidu järgselt KULDSEKS.

Olen elukvaliteedi- ja stiiliredelil paari pulga võrra tõusnud. Mul on tibukollane röster. Ma olen röstija ja ostan poest selleks ettenähtud röstsaia. Foto: Riina Kindlam - pics/2006/12515_1.jpg
Olen elukvaliteedi- ja stiiliredelil paari pulga võrra tõusnud. Mul on tibukollane röster. Ma olen röstija ja ostan poest selleks ettenähtud röstsaia. Foto: Riina Kindlam

Kristina Shmiguni sõidule kaasaelamine väsitas, 42 minutit pidevat närvikõdi võttis ikka võhmale. Ühe mu sõbranna ema ei suutnud kogu võistlust vaadatagi, närv ei pidanud vastu. Huvitav oli Postimehest lugeda, et Jaak Mae vaatab üldjuhul teiste sportlaste võistlusi, aga seekord oli treeningrajal: „Elan neile üsna emotsionaalselt kaasa. Kui oleksin jälginud nii naiste kui ka meeste sõitu, loovutanuksin palju energiat, see oleks mind tühjaks pigistanud.“

Enne naistesõitu olid mõned naised Kadrioru pargis ise paar ringi suusatanud ja nii sport kui ka spordile kaasaelamine tekitavad söögiisu. Ma ei ole kindel, kas ükski toit alandab vere hemoglobiinisisaldust, ehk siis mida Kristina sakslannast rivaal Evi Sachenbacher Stehle võis proovida süüa-juua, et üritada ümber pöörata temale Rahvusvahelise Suusaliidu poolt määratud viie päeva stardikeeldu, aga mina vajasin keefirit. Lootsin taastada kõikides kehasoppides seda mikrofloorat (tillukesi lilli), mida antibiootikumikuur oli laastanud. Meieri biokeefir „Hellus“ sisaldab Tartu Ülikooli teadlaste poolt avastatud probiootilist piimhappebakterit Lactobacillus fermentum ME-3, ja kuigi ma vanasti ei võtnud hapupiima ega keefirit suu sissegi, kuna seostasin neid riknenud piimaga, olen ma õnneks Eestis elades arenenud, „kruusitäite kaupa“.

Arengust annab kuuldavasti märku ka teatud vara soetamine. Sõber naeris, et minu elukvaliteedi tase on kõvasti tõusnud, kuna mul on nüüd lõpuks röster. Eks ole ikka tore küll püüda temast kargavaid KULDSEID viile. Torontos ma omal ajal peaaegu ei söönudki röstimata leiba-saia, isegi eestipärast musta leiba kippusin röstima, nii et või sulas ja laskus tema krõbedatesse õõnsustesse... oih! Kuidas ma siis olen Eestis selleta elada suutnud? Ostu ei takistanud rahanappus, vaid prioriteetide järjestus. Olen selline leplik isiksus: mul ei tule pähe pakutud toidule soola lisada, pesen pesu käsitsi, kuna antud korteris ei ole pesumasinat ja nautisin pikki aastaid eesti niigi häid leibasid – röstimata.

Köögimasinate hädavajalikkuse määrab elustiil ja suhtumised, see on väga individuaalne. Meie Toronto kodusse saabus mikrolaineahi vähem kui viie aasta eest, kui mu Viljandist pärit ja Torontos paar aastat elanud abielupaarist sõbrad kodumaale tagasi kolisid ja kogutud varast loobusid. Vanemad oleksid siiamaani ilma selleta hakkama saanud, aga kui juba pakuti... Kotkajärve suvilasse oli mikrolaineahi juba eelnevalt saabunud, kingitusena. Minu meelest on see liiast ja siiamaani ausalt öeldes ei meeldi. Kõikvõimalike soojendamiste jaoks on olemas roostevaba, metallist päevinäinud mõlkis pott, mille Memm Rootsist Kanadasse kaasa tõi. Pliit ja pott ja nõudepesuhari, need meeldivad mulle.

Möödunud suvel olin Torontos perel külas ja hakkasin tädi juures valamus nõusid pesema. „KULLAKENE, miks sa vaeva näed?“ küsis tädi. Tal oli tuliuus, ülivaikne nõudepesumasin. Mind rabas, et olin täiesti unustanud sellise riistapuu olemasolu, mis antud juhul tõepoolest vaevu märgatavalt leti all nurru lõi. Karta on, et läänes on tohutult palju lapsi, kes pole kunagi ühtegi nõud pesnud ega hakkagi pesema. Ega see siinsetes, uutes kodudeski võõras abiline ole.

Tunnistan, et mind on hakanud veidike piinama nui- ehk saumikseri (hand blender) puudumine. Iga ahvatlev püreesupi retsept nõuab seda uue aja imenuia, õhulisest kartulipudrust ja vahukoorest rääkimata. (Ennäe vastuolulisust – Brauni firma stiilne valge saumikser rippus juba ammu minu Memme köögiseinal.)

Arvata võib, et vähestel oli Nõukogude ajal röster. Tõenäoliselt siis selline läikiv hõbedane klassika, mustade nuppudega. Viimase 15 aastaga on röster tavaliseks muutunud ja temaga koos ilmunud ka üks omapärane kaval toode: spetsiifiline röstimis- ehk röstsai. Sellise nimega teda müüaksegi: KULDNE mitmeviljaröstsai, juusturöstsai ja teised on tavapärastest pätsidest kõrgemad, viilutatud vormisaiad, mis väidetavalt eriti hästi röstitavad. Kanadas olen sellist eri leivamääratlust näinud vaid paksemalt viilutatud nn Texas toast'il. Olgu Leiburi 10-viljaröstsai siinkohal näiteks: „Õige retsepti järgi küpsetatud, käepärase viiluga. Röstides saab sai KULDpruuni krõbeda pinna, mille all on maitsev pehme sisu.“ Tont teab, võibolla on röstimiseks tõesti eriretsepti vaja või oleme reklaamiohvrid.

Kõige maitsvam on röstitult minu meelest siiski tume koorikleib ehk ohik (murdub kaheks osaks, mõlemad koorikuga). Seda olin harjunud ööpäevaks välja kuivama jätma. Nüüd on mul pool tibu-, pool munarebukollane röster, mille märksõnaks KULDNE, vohavalt tillu-lillelise, bioaktiivse joogikõrvasega.




 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus