Tundub, et vahest tuleb n.n. elu edendajatele, äri- ja PR-iga (suhtekorraldusega) tegelevate inimestele meelde tuletada, et edu ei seisne alati kõige uuendamises. Eriti kui tegemist on väga kindla, omase ja mis peamine – armsaks saanud tootega.
1806 oli Eesti kondiitritööstuse ja ühtlasi Kalevi kommivabriku eelkäija sünd ja siiamaani on meie laual musta leiva kõrval üksainus Kalevi shokolaad. Vahel võib turul käies kotti sattuda huvitavaid ja häid vene või ukraina komme, ahvatleda soome Fazeri majesteetlik tahvel, või on läti Laima kommipakk proovimiseks paraja hinnaga. Aga mida kingitakse juubilarile või viiakse uhkusega kaasa välismaareisile? Ikkagi meie Kalevit.
Kuigi maius ise on peamine, ei tohi alahinnata ümbrise tähtsust – kompveki „rüüd“ ja esitust. Teatavasti kogutakse kommipabereid nagu marke ja seda ei tee vaid lapsed. Nendes on kirjas ajastu märk ja tundub, et tänapäeva sädelevas „plastik“-maailmas pole omanäolisel vanal sugugi midagi viga!
Mina hakkasin üksikuid kommieksemplare kõrvale panema juba ammu, haistes uuenduslainet ranna poole tormavat; kui ükshaaval kadusid tuttavad, vahel veidi naljakad ja õrnalt naiivsed nõukogude ajal näo saanud kommipaberid. Need olid tegelikult veel ühed viimased muutmatul kujul säilinud stiilinäited. Ega rahulolevad magusasõbrad uusi ümbriseid ja muudatusi oota ega nõua, juhtkonnad
arvavad, et sellist üllatust oodakse (kas või alateadlikult) ja et selles peitub edu võti – kiirem tootmine, kiirem müük. Vana sõbra äratundmine letil ei ole ju sädelevalt seksikas ega edumeelne (loe: läänelik). Põhjendusena piisab: „See on kommitööstuse tänapäevane trend ja lihtsalt moodne“.
Aga mis siis juhtus? Seda, kas rahvas uute kujundustega rahul oli või ei märganudki seda, ei olnud kuulda, teema ületas uudistekünnise alles siis, kui lapsed ja paljud teisedki uusi ümbriseid lahti teha ei suutnud. Varasemad „tutt-otsa“ või lipsu keeratud otstega kommid hakkasid ilmuma n.n. kinni „keevitatnud“ otstega ja väga sitkes kiles. „Peaaegu kohe hakkasid vanamoodsad kommisõbrad Kalevisse kirju saatma teemal, mida nad uuest ümbrisest arvavad. Tagasiside on olnud tavapärasest suurem,“ ütles Kalevi turundusdirektor Monika Heinrand tagasihoidlikult Eesti Ekspressile. Küll visati nalja selle üle, et loodud on hambaarstide needus – lastelukuga kommid, ning Peeter Oja läks „Ärapanija“ naljasaates tangidega kommi kallale. Seda, et vanemad inimesed võtvat käärid kasutusele, ei olegi nali ja üleüldse, on see löök Eesti au pihta – interneti kommenteerijad räägivad läti kommidele üleminekust! „Midagi hinnalist ja klassikalist on kadunud kommi välimusest. Selles kommis puudub emotsioon!!!“
10. jaanuari Eesti Ekspressis kiidavad Kalevi juhatuse liikmed uue pakkimismasina Eurosigma täiuslikkust: kommid säilivad kauem ja lõhnavad paremini ning masina opereerimiseks on vaja kolm korda vähem inimesi. Paraku suhtuvad eestlased väga skeptiliselt toidu pikka säilimisaega, mis pigem tingitud säilitusainetest kui suletud pakist. Minu kadunud vanatädi Laine nimetas tänapäeva toitu, mis iialgi ei rikne (tuues näiteks Snickersi shokolaadi, mis ta kappi sattunud oli), et see on „surnud toit“. Ja tekib küsimus, miks üleüldse peaks üks ahvatlev komm kaua säilima...?!
Eesti Ekspress andis justkui ajamasinast kumava pildi kaduvast kunstist: „Sealsamas uute supermasinate kõrval Kalevi tehases Põrguväljal pakitakse marmelaadist täidisega komme veel ikka 1975. aastast pärinevate stantse meenutavate „lipsukeeramise“ masinatega. Proua sätib kommid masinasse, väikesed robotikäed haaravad ja keeravad maiuse paberisse. Paraku on metallist haarmed üsna karmid ja suruvad marmelaadikommi shokolaadist glasuuri praguliseks. Ja vana masin on aeglane – kaks uut pakivad õhtuks kolm tonni rohkem kui kaheksa vana.“
„Kuidas öeldakse viisakalt väsinud vanainimese kohta?“ küsib Kalevi juhatuse liige, kui hakkab põhjendama, miks osa vanadest masinatest välja vahetati.
Ma arvan, et nende kohta öeldakse, et nemad teavad, mis on lihtne ja hea.
