Eesti Elu
Märkmik: Kallistuste ja kõhu kaudu
Eestlased Eestis 08 May 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Emadusel on palju tahkusid ja see väljendub mitmel viisil. Selleks ei pea kindlasti olema omaenda pere. Naisel on võimalik oma emalikkust siin ilmas rakendada kõikvõimalikul moel – kandes hoolt, kaitstes, talletades, väärtustades – nii kombeid, ilu, keelt, hoolivust, armastust.


Oma raamatus „Gerd Kanter. 15 sammu võiduni“ (Menu Kirjastus, 2009) ütleb olümpiakulla võitnud mürakas kettaheitja: „Maailma parim söök on kindlasti ema tehtud kotletid, nendega meelitab ta mind siiani koju.“ Kanteri viieteistkümnes samm ehk nõuanne võiduni pürgimise teel on: „Helista emale.“

Olen ammu tahtnud tutvustada üht võrratut raamatut, milles 18 Eesti tuntud (ja mitte nii tuntud) inimest meenutavad oma vanaemasid, nende elu ja omaenda lapsepõlve koos vanaemaga: Vanaemade lood (Koostanud Leelo Laurits ja Kert Grünberg, kirjastus Pilgrim, 2007, 170 lk.). Neist lugudest koorub selgelt tõde, kui palju erinevaid rolle võib olla vanaemal ning kui olulised need on laste elus. Minuga nõustus Eesti Ekspressi kirjandusarvustaja Kadri Kõusaar: „Vaieldamatult üks aasta armsamaid ja liigutavamaid raamatuid.“ Oma eluloo jäädvustamine on üks asi, aga tore üleskutse on meenutada oma vanavanemaid, kes enam ise enda eest kosta ei saa. See raamat on võrratu tiivustus tutvustamaks järgnevatele põlvedele neid, kes jätsid kustutamatu jälje hinge.

Sedasama kuldset, sirelipõõsastega palistatud (või tuttavat metsarada) käivad veel mitmed möödunud aastal ilmunud teosed, k.a. Mulgivanaema meekook (Liis Klaar, Kirjastus SE&JS, 2008, 108 lk.) Vanaema retseptidekogust alguse saanud raamat kujunes lõpuks ühe Viljandimaalt pärit suguvõsa käekäigu jutustuseks. Autor Liis (Kõll) Klaar, s. 1938, tegus ja ühiskondlikult toimekas daam tänases Eestis, räägib oma lapsepõlvest põgenikelaagris, kohanemisest Rootsis ja elust mitmes maailma paigas – pere elas hiljem nimelt Shveitsis ja ka Vancouveris, nüüd Tallinnas. Liisu mulgivanaema Elise Andersoni hoogsa käekirjaga täidetud saksa- ja eestikeelsest köögiretseptikogust on raamatusse valitud tema perekonna poolt eriti armastatud road. Oluline on see, et kirjeldades vanavanemate ja oma elukäiku, käsitleb teos ühtlasi osakest ajaloost, mis on paljudele Eesti-eestlastele tundmatu.

Maria Laidoneri kokaraamatu puhul (Eesti sõjamuuseumi / Kindral Laidoneri muuseumi toimetised, kirjastus Hermes, 2008, 159 lk, eesti, vene ja inglise keeles) on tegemist ajastut taastava kultuuriraamatuga, mis baseerub omaaegse menuki, Jelena Malohhovetsi kodundusraamatu toiduosa taaselustamisel (vanad vene mõõtühikud on tänapäevaseks teisendatud). Lisatud on väljavõtteid kindraliproua kirjutatud kirjadest ja fotoalbumist elust Viimsi mõisas Teise maailmasõja eelsel ajal. Koosviibimised, ballid ja teeõhtud kuulusid tolleaegse koorekihi seltsielu ja diplomaatilise tegevuse juurde ning proua Laidoner võttis nende korraldamisest loomulikult osa. Tema roogasid kirjeldati vaid ülivõrdes, nagu Laidoneride kirjavahetusest selgub.

„Poola aadlisuguvõsast pärit Maria suutis sujuvalt Eesti ühiskonda sisse elada ja võita meie rahva lugupidamise meie identiteedi tuuma, eesti keele omaksvõtuga,“ kirjutab Eesti Päevalehes Kindral Laidoneri muuseumi direktor Indrek Tarand. Raamat, mis ilmus Maria Laidoneri 120. Sünniaastapäevaks, on lisaks veel „mõistagi kummardus Vabadussõja juhi abikaasale, kes hilisemas elus pidi selle eest vangipõlve ja sisepagulust kannatama“.

Loetellu peab mahtuma veel Vanaemade kokaraamat (Lia Virkus, Pille Enden, Tiina Väljaste, Ajakirjade Kirjastus, 2008, 208 lk.), mis piilub kööki ja sahvrisse, aita ja keldrisse. Ligi poolesaja toiduvalmistamisõpetuse hulgas on konkreetsete setu, saarte, mulgi jt. Eesti paikadest pärit vanaemade retsepte, nii iidseid talupoeglikke kui väheke kaasaegsemaid keeduseid.

Haapsalu kohvikuid ja retsepte (Anni Arro, Eesti Keele Sihtasutus, 2008, 143 lk, eesti ja inglise keeles) on ka üks tõeline pärl, mille mõte on meelde tuletada meie kohvikukultuuri endist hiilgust ja sära ning inspireerida seda taastama. „Tekitada jälle soov kohvikutes pakutavate kiluvõileibade ja eklääride järele ning anda ettekujutuse meie vanavanemate-aegsetest kohvikutest ja nende ümber toimunud melust Haapsalus,“ kirjutab nooruke kokandusguru Anni Arro.

Kõikide antud raamatute õnnestunud kujundus on ammuste aegade hõnguline: pitskardinad, teetasside klõbin, sireliõied vaasis ja just „selleperelised“ hõrgutised laual. Soovitan! Kui samme Eestisse ei sea ja Estore'i kõik teosed ei jõua, on raamatuid võimalik tellida interneti teel. See on imelihtne. Paluge abi järgnevalt põlvelt ja kasutage juhust rääkida mõni seik noortele oma vanaemast ja tema mannavahust.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus