Iga kord, kui mu välismaal elavad vanad tuttavad Eestist lahkuvad, olen mõnda aega äärmiselt kurb. Pean silmas sõpru oma eelnenud elust – siis, kui olin ka veel nn väliseestlane. Kohtumine Eesti Koolikooriga meenutas mulle kunagisi reise Eestisse, mis olid minugi jaoks vaid ajutised viibimised ühes teises maailmas – reaalsuses, mille ümber nii palju meie elust ja tegevusest, suisa olemisest, tiirles. Siis kogesin, et tegemist pole väljamõeldud abstraktsusega, meie mängu või seltskondliku ajaviitega, vaid tõeliste inimeste tõelise eluga. See oli vägagi rabav.
Üldistus: „Siin on venelasi, ma kuulen neid tänaval, nad paistavad ülbed,“ on esmasel külastusel andeksantav ja mõistetav. Selles avaldub üks tahk meie kasvatusest ja alateadvusest.
Minu Eestis sündinud mees ei mõtle tihti sellele, et ta on eestlane. Talle meeldib reisida ja ta teab mujal viibides, et tahab ikka Eestis (kodus) elada, kuid imestab minu mõtete üle, mida temaga neil päevil jagasin, kui küsisin näiteks: „Ei tea mida Toronto eesti kooli noored märkavad oma ringsõidul? Kas neil tekib rõõmsaid äratundmishetki, kas või kohanimedest või menüüd uurides? Kas nad naeravad, jälgides imestuse ja arusaamatusega telesaateid või uurides jäätiseümbriseid? Või hoopis – millele oleks hariv nende tähelepanu suunata?“ Mu mees imestab, et ma selliste asjade üle vaevun mõtlema...
Aga ma mõtlen siiski ja loodan, et miski nendeni kohale jõudis ja neid raputas; et miski nende sees avanes. Mõistetavalt ei peagi ju kõik meeldima! Perekonnad võivad luua soodsa eesti-huvilise keskkonna, aga kas see noori tõesti köidab, sõltub minu arvates küllaltki palju iseloomust. Kes valib võrk-, kes korvpalli, kes joonistab, kes laulab. On ju ka neid, kellel ei ole keelte peale annet. Muidugi, kui on siiras, põlev huvi kuuluda, osa ja aru saada ning suhelda – mis võis vabalt tekkida tuhandete omasugustega koos laulukaare all lauldes –, on võimalik ka „väänata saatuse kätt“.
Noored, kes pühapäeval koos Torontosse tagasi lendasid, on veel kujunemisjärgus. Neil oli mõnus ja turvaline koos liikuda ja olla; ainus viga, et siis räägitakse ka harjumuspäraselt koos inglise keelt. Keegi küsis: „Kas teile tundub, et laste eesti keel on reisi jooksul paranenud?“ Lapsevanem vastas, et ei tea, kuna nad suhtlesid isekeskis nagu Kanadas – inglise keeles. See pole üllatav, aga arvan, et seda annaks muuta, kui luua kontakte kohalike noortega.
Mäletan, kui maailmalaagritesse tulid eesti noored Saksamaalt või Rootsist ja nendega taheti suhelda, siis tundus ainuõigena seda teha eesti keeles. Ja kes siis rootslastega suhelda ei tahtnud? Lisaks sellele, et nad olid toredad, olid nad eksootilised. Meie moodi, aga mitte päris. Ja nii sai meie endagi imestuseks noortevaheliseks suhtluskeeleks ühtäkki eesti keel – oh imet! Ma ei tea, kas ja kui palju Toronto Eesti Koolikoor lävis omavanuste kohalikega, aga loodan, et neid hetki ette tuli.
Tean, et väliseestlastest Eesti külalistel on tihti raske eesti keeles suhelda: kohalikud räägivad kiiresti ja neist on raske aru saada. Kui ise räägid veidi vigaselt, aktsendiga või aralt, tekitab see mõistagi ebamugavust ja tihti hakataksegi inglise keeles vastu rääkima (nt restoranis). Samas usun, et kõik noored, kes juba Eestisse tulevad, on uhked selle üle, et nad on eestlased ja teavad, et nad võiksid (peaksid!) siin olema omadena vastuvõetud, kuna räägivad just nii hästi, kui suudavad. Sellest pea püsti uhkusest tuli mul veidi provotseeriv mõte: kui noored oleksid aimanud, et siinsetel tänavatel inglise keelt rääkides peeti neid tõenäoliselt ameerika turistideks.... arvan, et see morjendanuks neid väga. „Me ju ei ole... Me oleme ka, tahame ka olla eestlased!“
Veetes ühe päeva oma külasolevate sugulaste ja nende sõbraga (noored õpivad eesti keele algajate rühmas) rõõmustasin nende siira püüde ja tahte üle oma teadmisi rakendada ja uusi varuda. Noor sugulane pobises vanalinnas endamisi „vasakule“, kui pöörasime ümber nurga, ja ta tellis restoranis põhimõtteliselt eesti keeles. Ta sõber küsis, mida tähendab „hoieldes“ (Isamaa ilu hoieldes – väga hea küsimus!) ja teiste omavahel sarnaste sõnade erinevuste kohta. Mul on nii hea meel tõdeda, et nad taipasid juhust kasutada! Juhust, et nad olid Eestis. Lisaks keelele oli võimalus näha, et ka nii elatakse, ka sellistes koolides käivad lapsed ja söövad just sellist koolisööklatoitu.
Kui tuttavad lahkuvad Eestist, tahab teatud osa minust nendega kaasa sõita. Armsate inimeste siinolek toob esile tohutu laviini mälestusi möödunust – ajast, mil lendasime uljalt nagu eesti kooli noored praegu; kui eestlus oli meie jaoks mäng, mida täiel rinnal nautisime. Koolikoori noored tahtsid aga kindlasti koju jõuda, sest reisimine ja kõik võõras muutub pikapeale väsitavaks ja oma voodi on üle kõige. Õhtul enne magamajäämist mõtlesin: „Mida nad tundsid Torontosse saabudes, istudes vanematega autosse ja siirdudes kiirteele?“ Ma tean seda tunnet. See on sõprade tiheda koosolemise järsk lõpp, nagu peale suvekodu või laagrit. Arusaamatus, shokk, kurbus –tuttav meile kõigile. Õnneks on suuremal osal noortest veel suviseid koosolemisi ees, aga kõik ümbritsev on siis juba teine, laus-ingliskeelne. „Kas siis äkki tajuti, et selles ajutises olemises seal kohutavalt kauges paigas oli midagi väga väikest ja erilist, mis oli, on ja jääb, kuuludes neile?“
