Kui meetermõõdustiku Kanadas räägitakse veel naeltes ja tollides...

Issanda loomaaed on kirju. Kui palju on neid, kes ei taha lumest enam sõnakestki kuulda. Ja siis neid, kes lähevad otsima veel viimast võimalust selle valgel hingusel suuskadel libiseda, ning kurvastavad selle kaotuse üle.

Selgus, et Ida-Viru metsad on Eesti viimane lumekants. Nagu väike külmkapp jäise Soome lahe ja Peipsi vahel, kus öösiti ikka veel miinuskraadid. Kui lugesin 14.04 ajalehest "Põhjarannik" (www.pohjarannik.ee), et "Kevad pole Pannjärve suusaradadest jagu saanud" oli kinnisidee lukus. Pannjärv kuulub Eesti suurimasse Kurtna järvestikku, kus kokku 42 väikejärve.


Jagasime ämmaga tema iidset kuid töökindlat varustust, k.a. 1960-ndatest pärit vingeid suusasaapaid ja veidi hilisemast ajast Eestis tehtud Visu suuski, millel uhkelt kirjas PÄRNU. Päris kevade eitajad me nüüd ka ei ole ja tagasiteel võtsime maanteepervelt kaasa pajutibusid.

Inimesi, kes ei taha elus edasi liikuda, ajaga sammu pidada ega olnust loobuda, peetakse üldiselt tagurlikeks. Kohanemisvõimetuteks. Jäärapäiseteks. Seda minagi, kohati. (Kuke aastal sündinud sõnn.) Mul on näiteks raske leppida mõttega, et on mõningaid inimesi, kes enam neid ridu ei loe. Sest neid pole enam meie seas. Kirjutasin ma ju neile, kuigi mitte ainult. Nüüd tuleb neile ette lugeda. Mulle on seletatud, et hinged kuulevad, aga ise lugeda ei saa.

Hea näide paigalpüsijast versus edasiliikujast on mul siinsamas teiselpool seina. Mina panen jätkuvalt rõdule linnuseemneid, kuna vilkalt külastatakse veel söögimaja. Samas on naabri venelanna kõrvalrõdule pannud potti priimulaid. Järgmisel päeval oli lillekastis rida pelargoone ehk geraaniume. 18. mahlakuupäeval! Oleksin tahtnud talle kangesti öelda, et isegi Ontarios ei panda lilli mulda enne Victoria päeva. Kas ta siis seda ei tea?! Aga tema vaatab lootusrikkalt tulevikku. Minul ja minu rõdu külastavatel tihastel toimub aga mõnevõrra paigallend.

Kroon jätkuvalt peas

Äsja möödus sada päeva euroga Eestis ja Postimees kirjutas "Tarbija mõtleb ikka kroonides". Hurraa! Mina ka! Mitte sellepärast, et ma ajukääbik oleks, kuigi ega ma mates kunagi hiilanud pole. Mul kolistavad muud mõtted peas, eelisjärjekorras. (See on, muide, hea vabandus, kui kipud klammerduma vanasse, tahtmata uut omandada.) Euro algusnädalatel triivisin kaubanduses justkui jääpangal (see rahata pank), teadmata suurt midagi. Ei saanud sotti, kui palju mult küsitakse ega mäletanud, kui palju mul arvel on! See oli ikka nati sant küll. Kuid ma ei lasknud end sellest heidutada. Võtsin ikka pangaautomaadi juures häbenemata välja oma maagilise hologrammi põhimõttel töötava kursiarvutuskaardi. Seda liigutades vahelduvad silme ees põhisummad kroonide ja “euride” vahel. Eurokalkulaatorit pole iial kasutanud (jällegi ilmselt liiga laisk, et numbreid toksima hakata). Tahan lihtsalt teada ligikaudu, kui suurest summast on juttu. Poelettide hinnasiltidel on väikses kirjas siiani hind ka kroonides. Ja ülitähtis kilohind kroonides. Nende külge ma klammerdun. Ikka veel. Kuid kahes vääringus hinna avaldamise kohustus kaob lõplikult 30. juunil. JUBA!

80 kraadi sooja? Ühesõnaga varsti keeb.

Ma ei saa aru. Tegelikult olen kade. Kanadas, maal, kus on 40 aastat valitsenud meetermõõdustik, näitavad mõned telejaamad ilmateate temperatuure siiani Celsiuse kõrval ka Fahrenheidis. Miks jätkuvalt selline kark? Ja minu väike krooni abimees võetakse siltidelt ära juba kuue kuu möödudes?! Keegi ju Kanadas ei tea, kui mitu sentimeetrit ta pikk on või kui mitu kilo kaalub. Seda hakkad sa alles teadma siis, kui Eestisse (tagasi) kolid. Jääb mulje, et Kanadas sündinud lapsi kaalutakse ja mõõdetakse ka vanaviisi. Mida siis veel loota? Karuteene. Või kas tehakse tõesti kiire ümberarvestus naeltesse ja tollidesse lapse parameetrite teatamiseks üldsusele, kes muidu mõhkugi aru ei saaks? Nõiaring.

Kui minust vaid mõned aastad vanem Toronto sugulane rääkis hiljuti rahumeeli õhutemperatuurist Daniel Gabriel Fahrenheiti (1686-1736) keeles, kukkus mul suu lahti. Mis retromullis sina elad? Kuidas see võimalik on? Aga näed, ega ma parem ole... Tahan ka vana rahamõõtühiku karku natukeseks veel. Mitte 40 aastat, ma luban, andke vaid natuke aega. Küll ma kunagi mõistma hakkan, et need väiksed summad pole kuidagi väiksed. Tegelikult gallonid paistavad kanadalastele täiesti ununenud olevat. Miks? Sest meid sunniti bensiini ja piima liitrites ostma, valikuvõimaluseta. Külma vette, karsumm! Ja töötas.

ETVs esinev noor naljamees, ukraina päritolu eesti näitleja Anatoli Tafitšuk käis mõne aja eest rahva käest tänaval küsimas, milleses rahas nad mõtlevad. Vastuseid oli seinast seina. Paljud tegid tähtsa näo, et kõik varasem on unustatud, kuid peale jäid ikkagi minusugused nostalgitsejad. Pääsukese ja Koidula usku inimesed, lumelembid, Esimese Vabariigi aegsete lagunenud puumajade armastajad ja puudekallistajad, kes ei taha, et nende lapsed suureks kasvaksid.

Vembumehest saatejuht küsis möödaminejatelt lisaks, mida nad arvavad mõttest võtta kroon uuesti kasutusele nädalavahetustel ja riiklikel pühadel? NÕUS!

Märkmed: