Märkmik: Ilon (Pääbo) Wiklandi margid, maailmad ja mõju
Eestlased Eestis 07 Dec 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     

Ühe kahest tänavusest Eesti jõulupostmargist on kujundanud Rootsi eestlane Ilon Wikland, ülemaailmselt tuntud rootsi lastekirjaniku Astrid Lindgreni teoste illustreerija ja ilmselt üks enam tirazheeritud eesti kunstnikke maailmas. Sini-kuldsel margil on kujutatud väikesi lapsi ja inglikest tähtede taustal. Mul tekkis kohe seos rootsi tähepoistega (stjärngossar), kes luutsinapäeval 13. detsembril saadavad küünlapärjaga ehitud püha Luciat, ise kandes pikki valgeid torbikkübaraid ja valget rüüd. Aga ma ei tea, kas see seos vastab tõele, nagu ei tea ka, kas Wiklandi sobib Rootsi eestlaseks nimetada – Eesti meedia nimelt kipub viisakalt tema kohta ütlema „Eesti päritolu rootsi kunstnik“, mis ei ole minu meelest päris sama nüansiga...

Usun, et kui 1930.a. Tartus Maire-Ilon Pääbona sündinud naisele võis omal ajal tunduda, et tema lapsepõlve Eesti ja vanavanemate armas Haapsalu on vägagi kaugeks ja võõraks jäänud, siis enam see nii ei ole. Taasiseseisvunud Eesti ajal hakkas Wikland uuesti Haapsalut külastama ja pärast Lindgreniga enam kui 40 aastat kestnud koostöö lõppemist on ta kirjutanud/joonistanud omaenda lapsepõlvemälestustest. Raamatud „Pikk-pikk teekond“, „Minu vanaema maja“ ja ka Sammeli-lood räägivad elust enne seda, kui 14aastane Ilon 1944. aastal üksi Rootsi põgenes. Kunstnik räägib, et käib ikka ja jälle Haapsalus eelkõige oma vanaema pärast.

Wiklandist on nüüdseks saanud Haapsalu linna aukodanik ja just seal toimus jõulumargi pidulik esitlus, 50 meetrit tema lapsepõlvekodust „Iloni Imedemaal“. Läänemaa Muuseum sai endale läinud aastal uue hoone Kooli tänav 5, ning sinna sisse mahub kenakesti ära Wiklandi suur loomepärand sisuliselt täies mahus – 800 Eesti riigile ja lastele kingitud tööd. Korraga on Iloni Imedemaa majas pilte üleval 50 ning kunstnik ise loodab, et seal hakatakse näitama ka teiste lastele joonistavate kunstnike töid. „Mul on hea meel, et sain anda Eestile ja Haapsalule midagi enesest tagasi. Nüüd ongi minu joonistused seina peal teistele näha, mitte kusagil hoidlas kastide sees, nagu nad Stockholmis olid,“ on Wikland öelnud intervjuus Enno Tammerile, kellel sündis omakorda idee kunstniku loomingu ja mälestuste talletamiseks.

Kui ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer tegi Wiklandile raamat-albumi tegemise ettepaneku, nõustus kunstnik alles pärast kolmekuulist mõtlemisaega. Nüüd on 344-leheküljeline suureformaadiline täisvärvis kunstialbum „Ilon Wiklandi maailm“ teoks saanud. Läinud sügisel Göteborgi raamatumessil esitatud raamatus portreteeritav Wikland räägib piltide kõrval, kuidas tema käe all sündisid tuntud kangelaskujud, meenutab pikki ja säravaid koostööaastaid Astrid Lindgreniga ning kirjeldab venelaste tulekul Eestist lahkuma pidanud väikese tüdruku hingeseisundit. Lisaks loomingupärandile on raamatus ligi sada fotot Ilon Wiklandi perekonnaalbumist.

Minu mees teeb tütrele juba väiksest peale n-ö „Karlssoni“: tõstab ta enda pea kohale ja teeb „pot-pot-pot-pot“ häält, nagu laps lendaks propelleri jõul. Mina ei teadnud alul sellest midagi; ei saanud aru. Samamoodi ei taibanud seost sõprade koera nime puhul. Kutsa nimi on Ronni, täisnimega Ronja. „Nagu röövlitütar, tead küll!“ Aga ei teadnud ma midagi. Ei tunne ka Rasmust. Ainus Lindgreni-Wiklandi raamat, mida mina isiklikult mäletan, on „Bullerby lapsed“ ja tõtt-öelda ei mäleta niivõrd selle joonistusi, kuna nad olid must-valged. Kaas oli aga ere oranzh, see ei lähe meelest. Ja miks see mul eestikeelsena oli? Kuna sugulased olid selle mulle Eestist saatnud! Ei teagi, kas minu teised kanada-eesti sõbrad äkki tundsid nägu- ja tegudepidi Tjorvenit ja tema koera Pootsmani; kanada sõbrad teadsid küll vist äärmisel juhul vaid Pipit. Aga tont teab! Kuid Eestis on lood täiesti teised: Lindgren ja Wikland on kolme põlvkonna klassika, nende teosed olid ja on siiamaani osa paljude koolide kohustuslikust kirjandusest. Fakti, et raamatuid on illustreerinud kaasmaalane, jagasid teadjamad kirjandusalaõpetajad oma õpilastele ka Nõukogude ajal.

Tunnistan, et suur „Iloni maailma“ album jäi ostmata. Hammas ei hakanud hektel peale (teos maksab väärikalt 499 krooni). Alustan väiksematega. Leidsin Harju tänava vanaraamatukaupluses ja otsin tütrele (ja endale) Tallinnas 1964. a. välja antud „Väikevend ja Karlsson katuselt“ (Stockholm 1955). Muidu hakkas juba kimbutama tunne, et mis eesti ema ma selline olen...

Ilon Wikland allkirjastas uut albumit ja ka vanu, rahva poolt kaasatoodud raamatuid tundide viisi 23. novembril toimunud raamatuesitlusel kaupluses „Rahva Raamat“ Tallinna Viru keskuses. Nii kannatlikku autogrammisabas seismist – ligi kaks tundi ootamist – pani illustraator ka ise imeks. Tema vastu tuntakse siinmail siirast armastust.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus