Me oleme nii ammu arvanud teadvat, kes on väliseestlased. Need oleme meie! Ja me teame, kus kõik teised meiesugused on, oleme nendega niivõrd-kuivõrd kontaktis ja huvitume nende käekäigust. „Nagu õed-vennad ümber maailma“ — sellest olen mina kinnitust saanud aastate jooksul sõlmitud sõpruste läbi eestlastega Ameerikast, Rootsist ja hiljuti Austraaliast. Meid seovad samad kogemused ja tunded, aga teine keskkond ja keelekontekst.
Kasutan võimalust siinkohal põhjendamaks, miks minu jaoks sõna väliseestlane ei ole probleem, nagu ta kuuldavasti mõnedele on, kes leiavad, et see eraldab meid „päris eestlastest“. Mina hoopis leian, et meie uhke eestlaste „haru“, kes pandi proovile ja kestma jäid, on rõhutamist väärt ja meeldib, et mind sellise erilise eksemplarina tuntaks-tunnustataks. Kõikide eestlaste kogemused on erinevad ja lisanimetajad on kui selgust andvad teejuhised suures rahvusperes.
Jüri Estam (kes tutvustab oma tausta päritolupunktidega „Los Angeles — Pääsküla“) kasutas oma ettekandes hiljutisel ÜEKNi sümpoosionil Tallinnas termineid pagulased ja
pagulapsed, mille vastu mul pole vähematki, sest see teeb asja veelgi selgemaks. Mina olen siis pagulaps, esimene sõja eest põgenenud pagulastele välismaal sündinud põlvkond. Ja mul on nüüd üks tore uus eestlannast sõbranna, kelle elu, taust ja eestlaseks olemise väljundid mind eriti huvitavad, sest need on nii teistsugused. Temast, Peterburis sündinud eestlasest sai väliseestlane alles peale Nõukogude Liidu lagunemist, siis, kui olime kindlad, et teadsime kõiki teisi omasuguseid. Nemad olid põhimõtteliselt 1996. a. Stockholmi ESTOni n-ö väliseesti määrajast puudu.
Aga kui Külli Sulg, kes läks Pärnust 1966. a. Peterburi õppima, armus seal kohalikku mitte-eestlasesse (nagu tuhanded pagulased ja pagulapsed muudes riikides ja nüüdsed Eestist välismaale õppivad läinud) ja ometi õpetas oma lastele välismaa kontekstis ära eesti keele ning üritab seda nüüd ka oma lastelastega teha, olgugi, et läbi meile tuttavate raskuste -- mida muud ta saaks olla kui väliseestlane?! Pagulane mitte, aga
rahvuskaaslane (üha enam kasutatud poliitiliselt korrektne väljend) igal juhul ja kahtlemata rohkem meie arusaamist mööda väliseestlane, kui need, kes viimase 20 aasta jooksul on Eestist lahkunud vähemagi soovita oma rahvuslikku identiteeti või keelt uues kontekstis säilitada.
Sellepärast oligi tore näha, et ÜEKNi sümpoosionil võttis väliseestlaste tuleviku teemal sõna just seesamune Pärnu Külli, nüüdne Venemaa Eesti Seltside Liidu sekretär. Nagu omamoodi puhas leht, kes, olles kuulanud huviga Põhja-Ameerika Eesti delegaatide ülevaadet väliseestlaste väsimatust vabadusvõitlusest ja rahvateavitusest läänes, tõi kuulajateni perspektiivi sootuks teise mätta pealt -- idast, kus „Venemaa eestlastel poliitikas sõnaõigust ei ole, aga kultuuriliselt — palun väga“. Ta alusatas: „On tore näha, et eestlased erinevates maailmasoppides mõtlevad ühtemoodi,“ kuid võimalused, mis heaoluriikides endastmõistetavad, ei ole eestluse hoidmisel Siberi külades rakendatavad... Kui meie jaoks on välismaa kontekstis kujunenud gruppideks n-ö vanad ja uued eestlased, siis tema jaoks on jaotuseks ikkagi lääne- ja ida-eestlased.
Päevakorras olev ida-eestlaste rahvusidentiteedi säilitamine on „suuresti tänu teiste väliseestlaste eeskujule“. „Nüüd, olles väliseestlasteks saanud, saame alles aru, kui raske see on ja millist tahtejõudu nõuab,“ kirjeldas ta. Samuti oli huvitav kuulda tema suust neidsamu põhilisi eeldusi, mida vajame, et säilitada oma rahvuslust võõrsil: SOOV sellega tegeleda, mida saab kasvatada ainult KODUST, „millega ei saa lasteaiad ega isegi Eesti Vabariik meid aidata“. „Me peame rääkima noortega ainult emakeeles ja seda ka endi vahel,“ rõhutas Peterburis kolm last eestikeelseteks kasvatanud naine. „Meie asi on noorte keelt parandada, kuid olla sallivad, mitte arvustada. Kui neil on see tunne sees, siis nad tulevad tagasi selle juurde. Venemaa noored on selles suhtes tublid.“
Ida-eestlastel on tähtis, et nad ei jää eestlusest kaugeks, ega nende ettevõtmised elukaugeteks. Kuna vanemad eestlased eraldatud paikades mööda laia Venamaad on lootust kaotamas, on vaja, et kogukonnad tunneks, et nende tegevuse vastu tuntakse huvi, seletas Külli Sulg. Seda tõestavad muuseas Eesti Päevalehes hiljuti ilmunud artikkel „Peterburi eestlased tantsivad iga pühapäev“, Eesti Rahva Muuseumi tugi Peterburi käsitööringile, mille tõttu see on tohutult edasi arenenud (hiljuti on valminud 25 komplekti autentseid rahvarõivaid, „mitte suveniiriks, vaid kandmiseks!“) ja rahvuskaaslaste programmid haridusvaldkonnas, et noortele tõetruud ajalugu tutvustada ja eesti keelt õpetada. 150-aastaseks saava uhke Peterburi Jaani kiriku remont on veel omamoodi ime. Selle omaaegse õpetaja, Jakob Hurda moodi „eesti misjonäride“ jälgedes käijatega oli mul, „vanal väliseestlasel“, ülimalt kasulik tutvuda.
