Olin varem alati Siselinna kalmistule sisenenud Herne tänava poolt, Keskhaigla tagant. Tol päeval aga jalutasime otse Tantsupeo staadioni (nagu ma teda nimetama kipun) mäeharjale. Sealt oli juba näha kalmistu serva. Meie vahel oli võsastunud org ja ererohelise võltsmuruga jalgpalliväljak. Jalutasime edasi, teadmata, kuhu tee meid viib. Viis ta ringiga ümber sellesama staadioni, aga alles selle taga ilmus vaatevälja uhke paekivist kaksiktorn. Nagu värav imelisse linna (milleks surnuaeda võib vabalt pidada), kutsus see ligemale uudistama. Selgus, et väravani pääseb Juhkentalilt Filtri tänavale minnes ja sealt väga sobiva nimega Toonela teele. Meie aga sellist suurt ringi teha ei viitsinud ja pugesime (lapsevankriga!) läbi plankaiaaugu ja garaazhide vahelt kiiremini sihini. Kunagi võis väravani kulgev tee olla matuselistele suursugune ja kaunis, kuid hetkel ääristavad Toonela teed nn hrushtsovkad (Hrushtsovi ajal ehitatud valdavalt hallid, ühesugused korterimajad) ja inetud nõukogude-aegsed garaazhid.
Siselinna kalmistu nimetuse alla koondub kolm eri aegadel tekkinud kalmistut: 1775.a. rajatud vene õigeusu
Aleksander Nevski kalmistu, 1864. a. avatud eestlaste luteri
Vana-Kaarli kalmistu ning 20. sajandi teise kümnendi lõpus asutatud
Sõjaväekalmistu, kõik kokku umbes 18 hektarit. Seda loen täpsemalt Karl Laane raamatust „Tallinna kalmistud“ (Maalehe Raamat, 2002). Linnakaarti uurides jääb aga silma kohanimi Poolamägi.
Selgus, et Poolamäest olime juba üle tulnud – seal oli kuni staadioni rajamiseni 1950-ndail aastail Rooma-katoliku kalmistu, mis kuulus Vene tänaval asuvale katoliku kirikule. Tollest kalmistust ei ole säilinud mingeid hauamärke ega ka seal olnud kabelit, on ainult vihjav nimi
Poolamägi. Jaakko Hallas on 2002.a. Sirbis kirjutanud, et kunagist kabelikohta tähistab suur rist eesti-, vene- ja poolakeelse kirjaga: „Profanatsiooni ohvritele.“ Sellist mina sealt ei leidnud.
Profanatsiooni ehk pühaduse teotamisega tegeles Nõukogude võim eriti vingelt rahva ajaloomälu kustutamise eesmärgil ning „kõige tülgastavam abinõu selle saavutamiseks oli järjekindel võitlus surnutega“ (nagu on hästi sõnastatud Okupatsioonimuuseumi trükistes). Baltisaksa Kopli kalmistu ja eestisugu linlaste iidne Kalamaja kalmistu on nüüd puhtad platsid – „pargid“, suurte paljunäinud puude varjus. Siselinna kalmistu Magasini tänava poolsest kunagisest juudi kalmistust, kuhu maeti alates 1780-ndaist aastaist, on järel vaid müür. Praeguse Sõjaväekalmistu kõrval asunud islamlaste matmispaiga poolkuusid kandev värav kadus alles 1992.a., kuid on veerezhiimi muutumise tõttu ammu soostunud. Ka Vana-Kaarli surnuaia üks osa jäi spordistaadionile jalgu, on praegu lausa uskumatu mõelda.
Aga kust nimi Vana-Kaarli? Kalmistu rajati ometi nn uue Kaarli kiriku ajal. Robert Nermani artiklist „Kirikud, kabelid ja kalmistud Tõnismäel“ loeme, et Tõnismäe keskseks hooneks sai 1670.a. rajatud väike puust Kaarli kirik, mille nimi tulenes tolleaegse
Rootsi kuninga Karl IX nimest ja oli soomlastele ja eestlastele mõeldud kirik (
Karlskirche finnisch-estnische). Ta asus tõenäoliselt praegusest Hariduse tänavast veidi ida pool. (Mis kunagi kandis ka nime Vaestepatuste tänav, sest sealtkaudu viidi surmamõistetuid hukkamiseks praeguse Liivalaia tänava alguses asunud Võllamäele!) Vana Kaarli kirik põles 1710.a. koos ümberkaudsete majadega maha ja 28. oktoobril 1862 pandi uuele Kaarli kirikule pidulikult nurgakivi. Täpselt kaks sajandit pärast vana Kaarli kiriku sisseõnnistamist toimus uue Kaarli kiriku sisseõnnistamine. Kulus veel oma poolteist sajandit, kuni mõni eestlane sellest kõigest teada sai: et tema praegusest elukohast vaid kaks veskit Ülemiste poole, siinsamas Härjapea jõest paisutatud veskitiigi taga (praegune Tiigiveski park)… oli see kõik teisiti.
