Märkmik: 3 ilusat asja
Eestlased Eestis 17 Nov 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kauneid asju tasub jagada, kas või nende kogemisrõõmu. „Lihtsuses on ilu,” õppisin ammu oma esteedist sõbralt Marekilt. See kreedo lohutab ja meenub mulle iga kord, kui peegli ees selgub, et rippuvad kõrvarõngad oleksid ilmselgelt ülepakutud või kui salatisse hakkab liiga palju koostisaineid kuhjuma. Ning kui meenub inimene ja miks ta nii armas oli. Tulevad meelde tema väikesed, kaunid omapärad.

Betti mark
 - pics/2006/14654_2.jpg


Luuletaja Betti Alveri 100. sünniaastapäeva puhul välja antud postmark hakkas juba kaugelt silma ümbrikult, mis ühe asutuse postkastist välja turritas. Margil oli vanaemade noorepõlvepilte meenutava ligitõmbava näo ja silmavaatega daam. Margi kuldpruun, vanade seepiafotode toon tekitas mõnusa ebakõlahetke kirevas argipäevas. Iga pisiasi ju nõnda lähedalt uudistama ei kutsu. Mul on siiras heameel Eesti Posti nii õnnestunud margikese üle, mis on pühendatud kindla ajastu stiilile, kirjasõnale, Tartule… Bettile ning ringleb nüüd 2006. a argipostis uue aja kirjutuslaudadele ja surisevate arvutite läheduses.

Tuhandehäälne Liisbeti laul

Suurbritannia kuninganna Elizabeth II tervitamiseks Tallinna Raekoja platsil korraldatud pidu „Eesti laulab” tõi 20. oktoobril kokku 700-liikmelise koori ja tuhandeid pealtvaatajaid. Vastuvõttu kirjeldati kui „ülieestlaslikult” korraldatut. Minagi olin oma kodus televiisori ees sügavalt liigutatud ja uhke nii lihtsa ja mõjuva, sinirohelist rahvarõiva seelikuriiet meenutava lavakujunduse ja lauludevaliku üle: Rene Eespere “Ärkamisaeg”, Hanna-Liisa Võsa ja Ivo Linna eestlaulmisel Olav Ehala “Kodulaul”, raputuseks vahepeal metsikult ürgne “Pikse litaania” (Veljo Tormis / Ain Kaalep) ja malbe ingliskeelne Bob Chilcotti “Can you hear me?”

Loodan väga, et kui kõrgetele külalistele laulusõnade kirjalikku tõlget ei antud, edastas president Ilves neile väljendatu olulisi põhisõnumeid kõrva sosistades. Et need ei oleks kõlanud vaid pelgalt kaunite viisidena. Aga kas austatud külalist on kusagil varem vastu võetud 1000-häälse, spetsiaalselt temale loodud regilauluga? Usun, et see võib jääda meie ületamatuks trumbiks. Tõrrepõhjast hääled — ansambli Metsatöll laulja Lauri Õunapuu ja Jaak Johanson laulsid ees ja Raekoja platsile kogunenud rahvas järel: Kas on kuulda külalisi? / Toompealt tuleb Toomas poega / tuleb teida tervitama / kõigil käppa andemaie. / Kas tuleb meil veel külalisi / Inglismaasta ilusasta / suurest Suurbritanniasta?

Tere, kulla kuninganna / Liisbet, lahke daamikene! / Tulid siia Eestimaale / tulid meie Tallinnasse / Harju uhke uulitsalle. / Kas ehk kas ehk Inglismaalla / suures Suurbritanniassa / ilmu on ka ilusamaid / kui me karmil kodumaalla? / Kulda kukub taeva-asta / hõbepilpaid pilve pealta / kalliskive kübaralta / hõberaha õue alla / vaskiraha vammukselle / kümme krooni karmanisse? / Inglismaa oli lukku pandud / luku võti katki murtud. / Kes tuleb seda parandama? / Kas tuleb Toomas Hendrik poega / või tuleb Inglis’ kuninganna?… / Kuule, kulla kuninganna / Liisbet, lahke daamikene! / Soovin sul päevi paremaid / elupäevi eredamaid! / Meie mehed meelelised / löövad laulu lava pealla / Raekoja koja ees / väikesella Virumaalla.


Lumekruubipuder

Igal teisipäeval kirjutab Kristel Vilbaste Eesti Päevalehe viimasel küljel äärmiselt meeleolukalt eelmise nädala sündmustest ja muudatustest looduses. Soovitan! Sealt õpib võrratult palju: lindude, imetajate ja taimede hetkeseisust, aga näiteks ka taevamannast: „Peagi juhtubki nii, et ühel päeval tuleb taevast vaiksel krabinal lumekruubiputru. Just sellise kruubipudru moodi, mida meie peres laupäevaõhtuti süüakse. Mikk Sarv ütleb, et porikuu ja hingedeaja toiduks ongi kruubipuder – üks meie vanemaid toite üldse. Hingi kutsuti laupäevaõhtutel koju kesvaputru sööma.

Putru tee nii: kõigepealt pese odrakruubid külma, seejärel keeva veega läbi ning siis pane tulele kuuma veega keema. Vett peab olema ohtralt, kolm-neli korda rohkem kui kruupe. Keeta tuleb 10–15 minutit, siis on hea lisada peotäis köömneid ja hästi läbi segada. Edasi küpsetab puder ennast ise. Selleks otsi vana kasukas või tekk, laota sellele paar korralikult läbiloetud Päevalehte, mässi pada kenasti lehtede ja kasuka sisse ning lase paar tundi seista. Siis tee lahti ja söö mõnusalt haudunud putru või, hapukoore või pekikõrnetega.“

Kõrned ja kruubid on kodus ka kooljakuul, kui vajame teineteise soojust üliväga ja ammutame jõudu lihtsast ja ilusast, mis olnud ja on.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus