Marja-Leena Roos: neli aastat õpetajana Koreas
Arvamus 18 May 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nädala portree

Marja-Leena Roos (36) on sündinud ja kasvanud Torontos, kus õppis prantsuse koolis. Peale keskkooli astus ta Trent Ülikooli, õppides inglise ja prantsuse keelt ning pedagoogikat. Bakalaureusekraadi saavutas ta prantsuse keele alal, magistritöö tegi teise keele õpetamise pedagoogikast — kuidas inimaju võtab vastu teist keelt. Töö kirjutamise ajal õpetas ta neid lapsi, kes tahtsid õppida — vahe motivatsioonis oli suur.

Magistrikraad käes, soovis Marja-Leena asuda tööle inglise keele õpetajana. Oli aasta 2001. Selgus, et ilma vastavate kogemusteta polegi see nii lihtne. Siis hakkas ta otsima vastavaid võimalusi välismaal. Ta luges kuulutust, kus pakuti tööd inglise keele õpetajale Koreas ja helistas; selgus, et Ontarios olid kõik intervjuud juba lõppenud. Aga öeldi, et intervjuu on ülehomme Winnipegis — ja Marja-Leena hüppas autosse ning jõudis õigeks ajaks kohale. Kõik läks hästi ning septembris 2002 alustas Marja-Leena tööd inglise keele õpetajana Lõuna-Korea pealinnas Seoulis ühes eraakadeemias, kus õppis lapsi ja täiskasvanuid. Kõik olid inglise keele õppimisest väga huvitatud ja Marja-Leena tööpäevad algasid mõnikord juba hommikul kell 7 ja kestsid õhtutundideni.

Elu Koreas hindab Marja-Leena väga huvitavaks. Elatustase on seal tänu kõrgtehnoloogiatööstusele viimase 15 aasta jooksul tõusnud ja sellist tunnet, et oleks millestki puudus, tal küll ei tekkinud. Inimesi elab linnas palju — koos eeslinnadega 14 miljonit. Tööd leidub, aga hea töökoha saavutamiseks peab enese arendamise nimel palju vaeva nägema. Sellepärast tahavad kõik õppida võõrkeeli. Keskkooli lõpus peavad noored tegema eksami, et ülikooli pääseda — kelle tulemus parem, saavad parematesse ülikoolidesse. See eksam on väga suur ja stressirohke asi tervele perele, tulemusi oodatakse hinge kinni pidades. Kes saab paremasse ülikooli, selle jaoks avanevad hiljem ka paremad töövõimalused. Ja inimesed on reeglina väga töökad.

Marja-Leena sõnul võib Lõuna-Koread kui väikeriiki võrrelda mõnes mõttes Eestiga: inimesed on oma riigi üle väga uhked ja tahavad teda tugevaks teha: see on meie riik, me peame selle tugevuse nimel töötama! Ja seda nad teevad.

Terves Lõuna-Koreas on elanikke ligi 50 miljonit. Territoorium on umbes kaks korda suurem kui Eestil, aga sellest umbes 70% on mägine ja seal eriti ei elata. Seepärast on rahvastiku tihedus riigis väga suur. Peamiselt elatakse kõrgetes korterimajades. Peres on keskmiselt kaks last ja kui võimalik, on igal lapsel oma magamistuba, kuid mitte alati. Kui korteris on vähe ruumi, magatakse mattide peal, mis ööseks lahti rullitakse.

Kokku elas ja töötas Marja-Leena Koreas neli aastat (kolme aasta järel tuli vahepeal Kanadasse tagasi ja õpetas ühes siinses korea koolis). Oma esimese Korea-aasta töötas ta varem nimetatud erakoolis ja läks seejärel ülikooli professoriks. Tegemist oli väga hea ülikooliga; tudengid olid ülimalt motiveeritud. Paljud olid pärit väiksematest linnadest ja polnud varem ühtegi välismaalast kohanud. Nii oli kõikidel Marja-Leena ja teiste välismaalt pärit õppejõudude vastu suur respekt ning huvi.

Inimesed Koreas on üldiselt väga emotsionaalsed: kui miski neid häirib või rõõmustab, näidatakse seda ka välja. Kõik on väga viisakad, korralikud ja perekesksed: noored elavad tavaliselt kodus kuni abiellumiseni. Ja abielluda tuleb üldiselt enne 30. eluaastat. Vanemate mõju laste üle on suur igas vanuses; vanemaid ja nende arvamust austatakse väga.

Mis on Marja-Leena sõnul Koreas huvitav: vanus on väga oluline. Kes on teisest kasvõi aasta võrra noorem, peab endast vanemaga suhtlemiseks kasutama teatud pöördumisi, mis väljendub sõnalõppudes — rääkima suure respektiga. Seda suurem on rõõm, kui avastatakse keegi, kellega ollakse sündinud samal aastal — need inimesed võivad saada sõbraks samast silmapilgust.

Marja-Leena elas Seoulis üürikorteris ja sõitis iga päev allmaaraudteega, mis on väga mugav liikumisviis. Igapäevaeluga harjumine võttis mõnevõrra aega, kuna näiteks toitu ostes oli algul raske aru saada, mis on mis. Aga peatselt sai kõik selgeks ja Marja-Leena valmistas omale korea-päraseid roogi, millest ta väga lugu peab. Võõras oli seegi, et kõikide asjade jaoks olid eraldi poed ja kui vajasid näiteks mingit majapidamiseset, pidid end müüjatele arusaadavaks tegema, sest sageli nad inglise keelt ei oska.

Kuna Marja-Leenal on alati olnud väga suur huvi keelte vastu (lisaks inglise, prantsuse ja eesti keelele, mida ta räägib vabalt, on ta õppinud veel vene, saksa ja ladina keelt), hakkas ta juba teisel kuul õppima väga keerulist korea keelt. Algul võttis ta neli keeletundi päevas. Muudkui harjutas ja harjutas, nägi vaeva, et hakata aru saama tähestikust, moodustama lauseid, õppima õigesti kirjutama. Rõõm oli näha iga päevaga saavutatud edusamme — suur tahtejõud viis sihile ja kahe aasta pärast sai ta vabalt reisida mööda riiki, küsides igalt poolt teejuhiseid jne. Praegu on Marja-Leena korea keele alal intermediate tasemel, saades suhtlemisega hakkama igas olukorras. Tänu keeleoskusele leidis ta omale palju kohalikke sõpru ning seetõttu sai näha ka seda poolt, mida tavaline turist ei näe: näiteks viidi teda külla perekondadesse väljaspool Seouli jne.

Tagasi Kanadasse saabus Marja-Leena 2006.a. septembris. Koreas oli ta saanud sõpradeks ühe kohaliku perekonnaga — naine oli olnud tema õpilane — kes immigreerusid mõned aastad tagasi Kanadasse, Ottawasse. Hiljem läks perekond lahku ja ema koos tütrega asusid Torontosse. Praegu elavad nad Marja-Leenaga koos tema vanaema majas ning 7aastane Sophia on saanud nende kõigi lapseks. Majas räägitakse mitmeid keeli: 91aastase vanaemaga räägib Marja-Leena eesti, Sophia ja ta emaga inglise ja korea keelt. Sophia inglise keel on juba suurepärane ja samuti tema emal, kes õpib fotograafiat. Marja-Leena on õnnelik, et on saanud Sophiale õpetada nii palju siinsest elu-olust ja kultuurist ning temaga tegelemine on suur rõõm.

Praegu töötab Marja-Leena Oshawas Durhami koolivalitsuse juures, õpetades välismaalt tulnud arstidele ja õdedele meditsiiniterminoloogiat jm. Leping lõpeb suvel ning hea meelega asuks ta tööle prantsuse keele õpetajana. Praegu ta kuhugi välismaale minekut ei plaani.

Marja-Leena kuulub akadeemiliselt Eesti Naisüliõpilaste Seltsi, kus ta pidas hiljuti huvipakkuva loengu elust Koreas — sellest põnevast ja tähelepanuväärsest peatükist tema elus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus