Nädala portree Tantsijanna Mari Savitski (26), kelle elu sisuks on 15 aastat olnud ballett, otsustas ühel hetkel sellega lõpparve teha ja muuta oma karjääri. Nii tuli ta möödunud sügisel aastaks Torontosse, et õppida talle südamelähedast ala — pilatese võimlemist — ühes kuulsas vastavas koolis. Eestist pikaajaline eemalviibimine pole tema jaoks esmakordne — aastatel 2003—04 õppis ta New Yorgis Joffrey Balletikoolis. Kuigi maailm on avatud ja välismaal ehk ahvatlevad võimalused, pole neiu hetkegi kahelnud kodumaale tagasiminekus — tema eesmärk on välismaal omandatud teadmisi Eestis kasutada ja edasi anda.
Mari on sündinud-kasvanud Tallinnas, kus lõpetas Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Tema elu on juba alates 10. eluaastast olnud seotud balletiga, mida ta õppis paralleelselt tavakooliga balletikoolis Fouette. Ikka nii, et pärast kooli kiiresti koju sööma, siis trenni, õhtul kell 9 koju, siis õppima, magama… Ja nii päevast päeva kaheksa aastat järjest kuni kooli lõpetamiseni. Seejärel sai ballett tema põhitööks ja elu peamiseks sisuks. Sellesse mahtusid osalemised kõikvõimalikel konkurssidel, festivalidel; rohke reisimine ja tutvumine erinevate inimestega; tantsimine paljudel maailma lavadel — muuhulgas St. Peterburis, New Yorgis… Karjääri sisse mahub ka palju auhindu. 1997.a. esindas ta Eestit Poolas toimunud noorte tantsijate Eurovisioonil, kus saavutas 7. koha.
Aastatel 2004—07 töötas Mari Vanemuise teatris balletisolistina, tantsides paljudes huvitavates soolorollides etendustes „Giselle“, „Peer Gynt“, „Pähklipureja“, „Don Quijote“ jmt. Aga ühel hetkel eelmise aasta maikuus tundis Mari, et ei taha seda tööd enam teha ja tuli Vanemuisest ära. 15 aastat balletti oli tema jaoks end ammendanud, ta polnud selle sees elades enam õnnelik ja oli aeg otsida uusi väljakutseid. Mari sõnul võib baleriini elu võrrelda tippsportlase omaga: pealtnäha on kõik kaunis ja glamuurne, aga sisemises maailmas on nuttu ja valu, nii füüsilist kui vaimset.
Mari mõlgutas mõtteid, mida edasi teha. Kunagi oli ta soovinud saada advokaadiks, ka huvitas teda diplomaadi elukutse. Aga minna neljaks aastaks ülikooli, ja võibolla polegi valitud ala see kõige õigem, mõtiskles ta… Seega küpses otsus, et tuleb minna aastaks Eestist ära, et midagi õppida. Ja kodumaalt ära olles õppida ka iseennast paremini tundma; saada teada, mis on enese jaoks tähtis ja mis mitte.
Pilatese juurde oli Mari jõudnud juba New Yorgis. See on ala, mis tegeleb inimesega, tema sisemiste lihastega ja nende tugevdamisega. Näiteks kõhulihased, mis on inimese tugi. Lihaste tugevamaks muutmine viib keha tasakaalu, seega aitab pilates keha paremasse vormi viia. Tänapäeva inimesed, kes istuvad palju kontorites arvutite taga, kurdavad tihtipeale seljavalusid, mille vastu aitab samuti pilates. Ka kasutatakse seda taastusravis. Pilates sobib alates lastest kuni vanemaealisteni; igaühe jaoks koostatakse individuaalne programm. Jõukohane on see kõigile, olenemata sellest, kas tegemist on tippsportlase või inimesega, kes pole üldse end treeninud.
Möödunud suvel oli Mari taas kuu aega New Yorgis. Vaatas üht pilatese kooli ja leidis, et armastab väga New Yorki ja sealset suurlinnaelu. Ta kõndis 2,5 tundi all-linnast üles 80. tänavani, sundides end tegema otsust, kas minna taas sinna linna õppima. Kuni leidis: siin olen ju juba olnud, see oleks samm samale teele. Nüüd tuleb leida uus koht, millest sa midagi ei tea. Nii saigi leitud Toronto ja kuulus kool Stott Pilates. Septembris saabus Mari siia linna suure kohvriga ja ilma igasuguste eelteadmisteta linnast. Teadis vaid seda, et siin elab palju eestlasi. Ja oma valikuga on Mari ülimalt rahul.
Kursus on pikk ja põhjalik, selle raames annab ta ka ise tunde — nii grupile kui üks-ühele; ta on õpetanud ka eestlasi. Mari tunneb, et see ala sobib talle väga: kui inimene lahkub saalist teadmisega, et tema elu on suudetud muuta helgemaks, on Mari töö vilja kandnud. „Inimene tuleb mu juurde, usaldab mu kätte oma keha, ja mina saan parandada tema enesetunnet nii füüsiliselt kui vailmselt — see on suurepärane tunne,“ räägib Mari.
Ta on väga südamega asja küljes ja ülimalt pühendunud. Kuigi algul oli raske juba keelelises mõttes, on nüüdseks raskused ületatud. Mari nimetab end võitleja-tüübiks, kes naljalt alla ei anna. Kursuse lõpetades saab temast tunnistusega pilatese õpetaja. Kuna Eestis on see ala alles populaarsust kogumas, loodab ta, et tema tööpõld saab olema lai. Kunagi võiks ehk avada isegi oma stuudio…
Torontos elab Mari Tartu College’is ja suhtleb ka paljude eestlastega. Ta on rõõmus, et tal on mitmeid häid sõpru, kes teda igati toetavad. Sest eks ikka leidub üksinda võõras linnas elades vahetevahel nukrusehetki, olgu need tingitud kas ülekoormusest või koduigatsusest. Igavust aga Mari tunda ei oskagi — lisaks pikkadele koolipäevadele tahab ta nii palju kui võimalik osa saada Toronto kultuurielust. Olgugi et rahaliselt just laiutada ei saa — tal ei ole ühtegi stipendiumit, millele toetuda, seega tuleb elada äärmiselt kokkuhoidlikult ja loota, et see investeering oma haridusse tulevikus väärt intressi kandma hakkab.
Jõuludeks Mari koju ei sõitnud, tema ema sõitis hoopis talle külla. Koos käidi Albertas ja Londonis (Ont.), sügisel käis Mari Halifaxis. Nii et on õnnestunud näha ka Kanadat laiemalt.
Suurlinnas elades võlub Marit kõikide inimeste lahkus ja heatahtlikkus. Olles harjunud, et Eestis niisama keegi head sõna ei ütle, on eriti tore saada vahel tänaval komplimenti võhivõõralt või kiitust tuttavalt. Kuigi Marile meeldib Torontos väga, plaanib ta siiski Eestisse tagasi minna — nagu ta kinnitab, on tema juured sügaval ning kaugel olles on ta muutunud veelgi suuremaks kodumaa patrioodiks.
