Kas me tõesti hoolime mõnest haruldasest taimest või liblikaliigist rohkem kui maailmas oma arvu poolest väga haruldasest eesti inimesest?
Rahvaloenduse esialgseid tulemusi vaadates ei ole vaja teha väga keerulisi matemaatilisi arvutusi ega analüüse, järeldamaks, et eesti rahva ees laiub tõsine oht mitte väga kauges tulevikus välja surra. Ja kuigi meil on viimase kümne aasta jooksul läinud selle koha pealt oluliselt paremini kui meie kahel lõunanaabril, ei ole pikemas perspektiivis millegi üle ka meil rõõmustada. Meie rahvastik on kümne aastaga vähenenud 5,5%, mis tähendab, et täna elab Eestis 76 000 inimest vähem kui 2000. aastal. See on pea Tartu linna täis inimesi!
Rahvastiku vähenemisest on räägitud kogu aeg. Aga ometi, kuna me selle probleemi olemust igapäevaselt ei taju, kipuvad argimured saama suuremat tähelepanu. Samas on demograafilised näitajad karmid, mistõttu ei saa me pead jaanalinnu kombel liiva alla peita, vaid peame oma demograafilise reaalsusega tõsiselt tegelema hakkama. Vastasel juhul ei ole meil mõne aja pärast enam piisavalt inimesi, kellega oma iseseisvat rahvusriiki üleval pidada. See aga tähendab põhimõttelist poliitiliste otsuste tegemise kultuuri muutust.
Olen seisukohal, et me peame kõikide poliitiliste otsuste puhul hakkama läbi viima analüüsi, mis vastaks küsimusele, kuidas üks või teine konkreetne otsus aitab kaasa meie demograafilise olukorra paranemisele. Nn rahvastikuauditi idee, millega analüüsitakse iga otsuse toimet demograafilisele arengule, on varem välja käinud rahvastikuteadlane Kalev Katus. Täna on meil kohustus väga paljude otsuste puhul viia läbi näiteks finantsaudit või keskkonnamõjude analüüs. Retooriliselt võib küsida, kas me tõesti hoolime mõnest haruldasest taimest või liblikaliigist rohkem kui maailmas oma arvu poolest väga haruldasest eesti inimesest? Vana-Euroopa haigus
Esimesed kakskümmend aastat iseseisvuse taastamisest oleme me pühendanud oma energia Eesti riigi ülesehitamisele. Nüüd on viimane aeg pöörata peatähelepanu eelkõige inimestele, kes siin elavad. Rahvaloenduse järgi on meid alles vaid 1 294 236. Maailmas on see suur erand, et nii väikesearvuline rahvas oma rahvusriiki omab, kuid see on meie ainukene võimalus säilitada oma keel ja kultuur ning vabadus iseotsustamiseks. Vabadus ise otsustada on aga ka suur vastutus, kuna keegi teine seda koormat meie eest ei kanna.
Lisaks meie rahvaarvu vähenemisele on suureks probleemiks ka rahvastiku vanuselise struktuuri muutus. Me oleme nakatunud vana-Euroopa haigusesse: meie rahvastik vananeb.
Kui 2000. aastal moodustasid kuni 14-aastased rahvastikust 18%, siis 2011. aastal oli nende osatähtsus langenud 15%-le. Samas on 65-aastaste ja vanemate osatähtsus tõusnud 18%-ni (2000. aastal oli neid 15%). Tööealiste (vanus 15–65) osatähtsus oli jäänud 2000. aasta tasemele (67%), kuid on selge, et see peagi langeb. Seoses rahvastiku vähenemise probleemi lahendamisega on Eestil kaks suurt väljakutset.
Esiteks peame oma sündide arvu oluliselt tõstma. Kui napilt positiivse iibega 2010. aastal sündis Eestis 15 825 last, siis 2011. aastal sündis 14 679 last, mis on võrreldes tunamullusega 1146 võrra vähem. Seega on sündide arv langenud 2006. aasta tasemele (14 819 last). Peame rakendama pikaajalisi meetmeid, et inimesed julgeksid kasvatada ka kolmandat last ning see nõuab riigipoolset pingutust. Inimvarast hoolimine
Teiseks probleemiks on see, et me ei käi oma inimvaraga hoolivalt ringi. Kõlab võib-olla tehniliselt, kuid meie inimeste suremus haiguste ning riskikäitumise tõttu on liiga kõrge. Poisse sünnib rohkem kui tüdrukuid, kuid alates 40. eluaastast on naisi rohkem kui mehi. Meie mehed surevad noorelt. See tähendab, et igapäevaste meditsiiniteenuste kõrval tuleb oluliselt rohkem tegeleda rahvatervise teemadega, mis ennetaksid eelpool nimetatud surmade teket. Mida sellises olukorras teha?
2011. aasta lõpus võttis valitsus vastu laste- ja perede riikliku arengukava aastani 2020, kus on kirjeldatud konkreetsed meetmed meie perede ja laste olukorra parandamiseks. Tegu on märkimisväärse dokumendiga, kus on tõestuspõhiselt ära toodud tegevused, nende ajakava ning ka maksumus. Olulisemateks teemadeks on vajaduspõhine laste ja perede toetustesüsteemi rakendamine, mis oleks piisavalt paindlik, et iga abivajajani jõuda.
Samuti peame lahendama laste päevahoiu probleemi, mis vajab lisaks omavalitsuste panustamisele ka riigipoolset aktiivset sekkumist. Eraldi mureteemaks on üksinda last kasvatavate vanemate olukord, kuna nemad asuvad selgelt kõige suuremas vaesusriskis.
Eestis on täna 63 000 last, kes elavad vaesusriskis või vaesuses, mis tähendab, et nende arenguvõimalused on oluliselt piiratumad ning nende võimekus tulevikus panustada ühiskonna arengusse on madalam. Üksikvanemate elatisrahade fondi loomine aitaks nende laste elamistingimustele oluliselt kaasa. Samuti on käsitletud meie perede eluasemetingimuste teemat ning oluline on peresid nõustav ennetustegevus. Teemasid ja tegevusi on nimetatud arengukavas palju, millega ma soovitan kõigil huvilistel tutvuda Sotisaalministeeriumi koduleheküljel.
Vanemapension on Euroopas ainulaadne
Ühe rahvastikupoliitilise meetmena rakendame tulevast aastast Eestis esimese riigina Euroopas vanemapensioni süsteemi. Vanemapension, mis võeti täna riigikogus seadusena vastu, väärtustab laste kasvatamist ning suurendab lapsi kasvatanud vanemate pensionivara. On selge, et sama oluline, nagu on tagada head võimalused lastele, peame tagama võimalused ka lapsevanematele, kes on näinud vaeva ja need lapsed ülesse kasvatanud.
Tänase pensionisüsteemi valukoht on selles, et tööelust kõrvale jäämine ja lapse kasvatamine avaldab negatiivset mõju vanema tulevase pensioni suurusele. Vanemapensioniga selline ebaõiglus kaob, kuna tööturult eemal oldud aeg vanemale kompenseeritakse. Vanemapension lisab olemasolevase pensionisüsteemi 44 miljonit eurot lisaraha. Riik hakkab maksma 4% riigi keskmiselt maksustatavalt töötasult II pensionisambasse kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Enne 2013. aastat sündinud laste puhul makstakse lapsevanemale välja ühe lapse korral aastas 184,8 eurot, kahe lapse puhul 369,6 eurot, kolme lapse puhul 554,4 eurot ja nii iga lapse lisandumise puhul.
Sündimus on arenenud ühiskondades suurem siis, kui rahvastikul on ühiskonnas turvaline ja stabiilne olla. Me peame rahvaloenduse tulemustesse suhtuma väga tõsiselt ning poliitilisi otsuseid langetades tõstma oma inimesed kõige tähtsamale kohale, et luua neile see paljuräägitud stabiilne ja turvaline keskkond. Muidu võib juhtuda tõepoolest nii, et meie lastelastel või nende lastel pole enam kedagi, kellele Eesti riik edasi pärandada.
(Autor on Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, IRL.)
