MÄRGUKIRI Toompea Haridusseminarist
Eestlased Eestis 05 Aug 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Saadetud ; ; Ärakiri ;

Austatud ministrid Hanno Pevkur, Margus Tsahkna, Rannar Vassiljev ja Arto Aas
Eesti edu mõõdetakse rahvastikuga. Ettepaneku Eesti rahvastikupoliitika sõnastamiseks (resp. uuendamiseks, J.U.) saavad justiitsministeeriumi ametliku kirja põhjal (07.2015 nr 1.5-1.1/2560) Vabariigi Valitsusele teha sotsiaalminister, tervise- ja tööminister, siseminister ning riigihalduse minister. Sellest siis märgukirja neli adressaati.
Oleme saanud Teilt vastuskirjad Toompea Haridusseminari pöördumisele 11.juunist 2015 rahvastikupoliitika uuendamise teemal, mille eest täname. Need on koostatud korrektselt ja argumenteeritult (vastanud pole Arto Aas), aga jätavad siiski vaidlustamise võimaluse. Vaidlustamegi vastuskirjadest olulisema. Selleks, et meie 11. juuni 2015 kirja mõte ei kaoks jäljetult valitsusasutuste kirjavahetuse voogudesse.
1. Sise- ja sotsiaalministeeriumi vastuskirjad ei haaku selgesõnaliselt rahvastikupoliitika uuendamise ideega ja kindlustavad end selle vastu viidates strateegiatele, arengukavadele ja teistele arengudokumentidele. Sotsiaalkaitse- ja tervishoiuministrid võtsid vaid teadmiseks rahvastikupoliitika ühtse dokumendina uuendamise vajaduse. Toompea Haridusseminar ei jaga Teie usku strateegilistesse dokumentidesse, väites, et need ei tööta. Selle veendumuseni jõudsime strateegiaseminaril Riigikogus 19. oktoobril 2011.a., kus ettekande tegi Riigikantselei strateegiabüroo direktor. Sedasama kinnitas ka riigikontrolör Riigikogu ees 2012. aastal: …arengukavade süsteem on küll formaalselt loodud, arengukavade koostamise, ülevaatamise ja nende kohta aruandmise peale kulutatakse märkimisväärselt raha ja aega, kuid sisuliselt seda riigi juhtimisel ja otsuste langetamisel ei kasutata ... Valitsemisala juhtimiseks on arengukavad liiga abstraktsed, kuna ei teata oma tegevuse ja arengukavades seatud näitajate vahelisi seoseid.
2. Rahvastikupoliitika uuendamise vajadus pole mingi Haridusseminari liikmete uitmõte, vaid see tuleneb üha teravnevast rahvastikukriisist. Kahjuks paljud juhtivad poliitikud kardavad viimast tunnistada, mille kohta on piisavalt materjali võrguväljaandes „Rahvastikukriisi kogumik, 2015“. Tsiteerime nende veenmiseks perepoliitika peatükki „Riigi eelarvestrateegiast 2016-2019” ( lk 10-11): Rahva taastootmisvõime (ehk summaarne sündimuskordaja) on Eestis 2013. aastal 1,52 (2012. aastal 1,59; taaste piir on 2,1). Alaealise elanikkonna ehk 0–17-aastaste laste arv rahvastikus jätkuvalt väheneb: kui 1990. aasta alguses oli 0–17-aastaste laste koguarv rahvastikus ligi 416 000, siis 2014. aasta alguses vaid ligi 243 600 (2013. aasta alguses 243 700). Pikaajalised demograafilised prognoosid näitavad, et Eestis ei ole 20-30 aasta perspektiivis võimalik sündimuskäitumisega kompenseerida 1990. aastate sündimuse langusest tekkivat „demograafilist auku“.
Niisugune on olukord Rahandusministeeriumis k.a. märtsis valminud dokumendi põhjal. Pole üllatav, et kolm aastat tagasi Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna soovitas, et kogu seadusandlus tuleks demograafia seisukohast üle vaadata. Kunagine peaminister Kaarel Eenpalu oli ju rõhutanud, et iga seaduse väljatöötamisel tuleb pearõhk panna sellele, et seadused ei takistaks, vaid soodustaks rahva arvulist kasvu. Olukorra teeb veelgi teravamaks asjaolu , et pagulasteema, mida kolm aastat tagasi ei olnud, sattus Eestis kohakuti rahvastikukriisiga.
Demograafid on olukorrast ja rahvastikupoliitika uuendamisest vajalikkusest teadlikud. Allan Puur ja Jaak Valge kirjutasid Postimehe märtsinumbris: Kui meie maailmakorralduse alused põhjalikult ei muutu, ei õnnestu Eestil lähematel aastakümnetel saada viie Euroopa rikkama riigi hulka. Kuid väga hea rahvastikupoliitikaga riigiks võiks Eesti ometi saada, mis tähendaks mitte ainult püsimajäämist, vaid potentsiaali loomist ka viie Euroopa rikkama riigi hulka jõudmiseks tulevikus. Kui Eestis võetakse vastu otsus emiteerida riigi võlakirjad, võiks inimvara arendamine ja läbimõeldud rahvastikupoliitika olla esmavaldkondade seas - eespool raudteerööbastest ja betoonist. Ilmselt peetakse siin silmas Rail Balticut ja muid odioosseid suurprojekte.
3. Seitseteist aastat tagasi tõstatas ÜRO valitsustevaheline küsitlus rahvastiku ja arengu kohta Eesti Vabariigi Valitsuse ees küsimuse: Kas hetkel eksisteerib sellist valitsusasutust, mille vastutuse alla kuulub rahvastikupoliitika väljatöötamine ja koordineerimine? Siis vastati, et sellist asutust ei ole. Vahepealsetel aastatel on tegeldud küll mitmete rahvastikupoliitika alusdokumentide koostamisega, ent sellekohase poliitika koordineerimine on puudulik..
Mõned hinnangud lähiminevikust, mis pole oma tähtsust minetanud. Jaak Leimann ja Margus Leivo majandusministeeriumist, andes arvamust rahvastikupoliitika eelnõudele 1998. aastal, deklareerisid: Eelkõige peaks riigi poliitika kavandamisel ja kujundamisel arvestama selle mõju rahva demograafilisele olemusele, tervisele jne. Rahvastikupoliitika ei saa eraldi seista riigi poliitikast. Riigi poliitika peabki tagama rahvastiku demograafilise käitumise. Ka Villu Reiljan ja Rein Ratas keskkonnaministeeriumist rõhutasid, et praktiliselt kõik rahvastikupoliitika allküsimused on juba eksisteerivate ministeeriumite juhtida. Vaja oleks sihisuunitlust rõhutav ja koordineeriv tegevus. Seda rolli saaks täita ministrite komisjon.
Mis teha, kui riigi poliitika juba paarkümmend aastat ei taga jätkusuutlikku rahvastikutrendi? Siseminister Pevkur märgib õigusega, et rahvastikupoliitikat kujundab kogu valitsuskoosseis ning riigi rahvastikupoliitika ei sõltu vaid ühe ministeeriumi seisukohtadest. Niisiis ei saa panna rahvastikupoliitilist vastutust rahvastikukriisi eest vaid ühe ministeeriumi kanda. Aga kellele siis? Ministrite komisjoni 19. augusti 1998. aasta koosolekul leiti, et demograafilise kriisi olukorras on rahvastikupoliitiline vastutus peaministri funktsioon. Rahvastiku demograafiline käitumine sõltub paljudest valdkondadest, milliste integratsioon toimub täitevvõimu kõrgeimal tasandil Valitsuse ja peaministri tegevuses. Kui Põhiseadus käsitleb rahvuse säilimist kui riigi põhieesmärki ja põhiülesannet, siis on rahvastikupoliitilise vastutuse delegeerimine peaministrile loogiliselt võttes seaduspärane.
Kokkuvõtteks: riigi rahvastiku stabiilselt negatiivsed trendid on suuresti tingitud rahvastikupoliitika puudulikkusest ja ebapiisavast koordinatsioonist. Viimased on kõrvaldatavad kehtiva seadusandluse raames. Paraku on asjakohane analüütiline töö tegemata. Vaja on luua pronatalistlikku rahvastikupoliitikat kujundav ja koordineeriv valitsuskomisjon peaministri juhtimisel ja komplekteerida selle juurde kuuluv sõltumatute asjatundjate töörühm.
Teie seisukohta ootama jäädes,
Jaak Uibu, D.Sc., Ph.D. 1989-1991 tervishoiuministri asetäitja, 1998-1999 rahvastikuministri nõunik Toompea Haridusseminar
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus